See oli mõned nädalad tagasi, kui dumpster dive'imise fenomen ühikakülla jõudis. Kampade kaupa käidi õhtuti toidupoodide lähistel suuri prügikonteinereid revideerimas - ebaseaduslikult, kuid väga levinult siiski. Puuviljad, leivad, jogurtid, shokolaadid - tegelikult tõid paljud kilode kaupa toitu koju ja jagasid veel sõpradelegi.
Ma olin sel ajal haige ning ei saanud veel oma kätt valgeks.
Kusjuures taoline prügikastielu on heaoluühiskondades noorte üks põhilisi taaskasutuse vahendeid, natukenegi ületootmist leevendamas. Nagu lugeda, kulub nii mõnel siin toidu peale vaid 200 NOK kuus (pisut üle 20 euro) - summa, millega poetoidu peal olles heal juhul vaid nädalakese ülikehvasti süüa saab (või neli latte't ülikooli kohvikus). Mind võib uskuda - mitte ainult pole ma siiani veel terveks saanud - mu juuste ja naha olukord on elavaks tõestuseks sellest, et juba 3 kuud vitamiinide ja muude ainete vältimist on üks äärmiselt loll tegu, isegi kui see on paratamatu.
Paar korda kuus käin Eesti-Norra pere suures avaras majapidamises tuhkatriinuks. Tööd on tavaliselt olnud 5-6 tundi järjest, moosiplekid peidavad end maailma kõige müstilisemates kohtades ning ilmselgelt pole minu füüsis sellise töö jaoks mõeldud - olen täiesti kurnatud esimese paari tunniga. Eile oli miskipärast kohe eriti raske - hommikusöögist ei jätkunud energia üleval hoidmiseks, pärast esimest tundi olin peaaegu nõus kulleriga kohvi tellima ja lõpuks ei jäänud muud üle kui 20 minutiks diivaninurgal kerra tõmbuda (arvestasin selle muidugi tööajast maha, mis te siis mõtlesite?) ja powernap'ida. Koju jõudsin oimetuna - aga ometi tegime A'ga õunakoogi ja riietasime end nalja pärast J sünnipäeva jaoks musta pitsi ja silmalainerisse.
Meie armsal labasel kvartetil on omad sotsiaalsed lemmikud leitud - oleme kodustanud mitmed tuuleenergia insenerid, kes ei ole päris lapseeas - erinevalt Erasmustest on nendelgi hoopis Erasmus Munduse lõppjärk, mitmel juba kolmas kraad -, kes meie valjust teatraalsusest ei heitu ja kes meiega vahel unustamatult pikki tunde tantsivad. Eile lisandus veel uusi intelligentseid nägusid kiuslikke osavaid nalju õhku viskama ja elegantse poola punapea küpsetised muutsid õhtu magusaks. Põgenesin iseenda ülemeelikuse eest koos viisakate ja väsinutega ning taas nägin unes kõiki viimati kõige lähemal olnud silmi.
Ees on viimased poolteist nädalat koolitööde kirjutamist. Õhk on eeloleva vahepausi tõttu nii paksult elevust täis...
No comments:
Post a Comment