Monday, December 29, 2014

Naiseks olemise teemad

Vahepeatuseks veidi feministlikke lugemisi. Kahju, et sõna kallal praegu pusitakse, ütleme siis - inim-likke, inim-teemalisi, ja sugude ja seksuaalsusega seotuid.

Mitte just kõige rumalam jutt.



ja lõpuks, taas kord isiklikult,

Thursday, December 25, 2014

Shhhh

Kuna Eestis olles valitseb kõikjal akadeemiline ja sotsiaalne vaikus - kuigi loen täiesti arvestatavalt keerulisi asju ning suhtlen nii mõnegi toredaga - siis postitan vähemalt pilte, mis varasemast kahe silma vahele on jäänud.

Niisama, mälupiltideks.

Screen caps välitööde intekast. Ära käperda oma juukseid kaamera ees, M


 Vaated - tünnisaunast ühel päeval, kui selle tühjaks pidin laskma, ning udusel varahommikul ühikaaknast

Esimesed tööpäevad Eestis ja taaskohtumine kõike pikemaajalise Bossiga. 
Valge varjab üleväsinud näo, ent punaseid silmi ei peida...
 
Eputamised - kaltsukamantel ja vastvalminud vaarikamüts



Ja viimaks inimesed - Sekar, kes on Päike, ja siis tõsised insenerid, ja siis natuke ehk lõbusamad. 
Igatsus.







Tuesday, December 16, 2014

Vool

Eestisse tulek oli karm.
Alustasin välitööde praktika esseed alles bussis lennujaama. Portfoolio oli enamvähem koos, kuigi ka sealt mõned osad ripakil. Olin veel hommikul täiesti veendunud, et olen sunnitud pikendust küsima põhiosale, isegi kui see oli ainult 5 lk... Aga nädala-pikkuse portfoolio nikerdamise järel ei kavatsenud ma tavalise viimase minuti hädakirjutamisega enam leppida, tahtsin mingit tegelikku sisu ka saavutada.

Olime õhtul teinud minu jaoks viimase peo selle seltskonnaga - hr Presidendi, meie kõige noorema, eduka ja ilusa filipiini kursakaaslase sünnipäeva puhul. Salamisi tähistasin ka viimast kohtumist hispaania inseneriga, keda harjusime Hispaania kuningaks kutsuma - selge, avatud, intelligentse tüübiga, kelle Trondheimist lahkumist veel kaua põeme. See oli esimene korralik potluck seal riigis, st kõik tõid oma kaasa tehtud toidud, sõime end loomaks ja mõnulesime. Õhtu jäi kahjuks eriti A jaoks lühikeseks ja vaikseks, aga midagi ei olnud teha, K oli päev varem kuulnud oma vanaema surmast ja kõigil teistel oli eksamisessioon alles poole peal, mistap igasugused ühikapeod eriti taunitud ja põlu all. Kõndisime viimaks kahekesi kodu poole ja valutasime.

Ta jäi Trondi veel nädala lõpuni, kohtus nendega iga päev, sai õhtusööke, mõned peod ja mõned linnaskäigud, kuniks Kuningas ta lennukile pakkis ja jõuluks Serbiasse ära saatis. Ta nuttis suure osa lennust ja pole siiamaani end välja magada suutnud.

Täna just mõistatasime... Mis seal sessi ajal ometi juhtus? Mis hetkel Trondheim ja need inimesed meile nii koduks said, et nüüd sellises südamevalus tagasi igatseme? Mis Stockholmi sündroom see nüüd korraga oli?

A otsustas end tänasest kolm nädalat pidevas lausjoobe astmes hoida, et vähegi vastu pidada. Mina olen igatsemistega vist rohkem harjunud.

Hommikul enne mu lahkumist tähistas kogu NTNU oma Nobeliste. Kõikide kampuste kohvikutes jagati kooki. Jätsin oma esseemured kus seda ja teist ning läksin maiustasin, et minek poleks nii kibe.

Järgmisel päeval tõin Miku juurest õhtuse esinemise kostüümi, istusin Kadriorus maha ja kirjutasin õe hirmkange kohvi abiga kõik 25 lk koolitööd valmis. Essee tuli peaaegu luuleline, sest see oli ainuke, mida meil lubati vabas vormis kirjutada, nii et kasutasin võimalust kogu südamest.
Hiljem kattis grimm nagunii kogu viimaste nädalate magamatuse, garderoobis pakuti puuvilja ja soengut lahti võttes viskas samas nalja Tanel Padar and the Sun isiklikult.

Welcome to Estonia, Mad... Lippasin peagi milongale kõrge laega juugendstiilis restorani ja tantsisin pisut värisevate jalgadega terve õhtu. Keskööl jätkasime selge pilguga punapea vanalinnakorteris hispaanlaste, mehhiklaste, venelaste, eestlastega. Keegi tegi tortillat, punapea tegi M moodi õigesti Etioopia kohvi ja mu mõtted olid ideaalselt vait.
---
Edasi olen liikunud ainult flow abil, sattunud kinno ja näitustele ja sööma ja tantsima ja inimestega kokku, kellega on olnud aega rääkima jääda, ja andnud mõne tunni ja hankinud endale Tallinnas väikse ajutise kodu, ja väsinud ja väsinud ja väsinud ja külmetanud ja naernud ja kogu aeg on olnud täpselt natuke tühi olla, täpselt natuke pidetu. Nüüdseks olen kaks ööd isegi maganud...

Aga mida või keda ma igatsen, seda ei tea isegi.

Friday, December 5, 2014

Hõre

Neil päevil püüame tasa teha kogu novembris tegemata jäetud õppimist. Iga päev üks raamat kohustuslikust kirjandusest 'läbi' lugeda - hüvastijättudele, essee-kirjutamisele, portfoolio-nikerdamisele, uurimistöö teema ettevalmistamisele, juhuslikele söögipausidele lisaks.

Järgmisel korral kirjutan tõenäoliselt juba Eestist. Nädala pärast toimub mõnede mu elu kalleimate inimeste taaskohtumine Just tantsukooli/H Stuudio/Heterostuudio suurejoonelisel juubelikontserdil Tartus - ongi aeg tähistada seal tantsimise kaudu endaks saamisi ja olemisi. 

Aga Norras oleme hetkel eriti tundlikud, eriti emotsionaalsed, eriti väsinud ja heitunud, eksamiadrenaliin kisub südameid rinnust välja põksuma ja igasugune sotsiaalne elu tundub korraga täiesti vastupandamatu...


Loomulikult mitte ühikas... Kursaõed

Tuesday, December 2, 2014

Lend

Korrastasin pabereid ja mingid lennupiletid jäid näppu ning korraga üllatusin - olen sel aastal juba reisinud Londonisse, Veneetsiasse, Taani, Saksamaale, Norra, uuesti Londonisse ning rännanud mõned ajad Eestis. Järgmisel aastal ootab ees Norra jätk, siis Prantsusmaa, võibolla Kreeka, seejärel võibolla Horvaatia ja/või Korsika ja/või midagi kolmandat, siis kolmeks kuuks Ungari ja detsembrist uuesti London... mis müstiline elu see on? Mis kummalised valikud mind niimoodi ringi lendama on pannud? Ja ma kahtlustan, et kui ajas kaugemale tagasi vaataks, siis tervitaks mind enamvähem samasugune pilt juba pea viimase dekaadi.

Kunagi ei ole need päriselt puhkusreisid, pigem mõned taaskohtumised, mõned eraprojektide kaasavõtmised, mõned laagerdamised või üritamised, mõni suvekool, väga tihti kallite inimeste rahakoti abiga. Tulev suvi on muidugi erandlik - ühtegi projekti mind Eestiga ei seo, vähemalt kuu aega pean nagunii välitööde tõttu kuskil mujal baseeruma, raha mul nagunii millekski ei ole - siis võiks ju samahästi... lihtsalt seigelda? Kuidagiviisi teha välitööd mitte kõige kallimat varustust kaasas kandes, käia ära lubatud Katarites, peita end korraks kuskile mere lähedale, ja siis hakata taas asjalikuks? Leida endale Budapestis tegevust, seniks kuni Szegedi argipäev meid kinni püüab? Rumeenlastele on tered jäänud nii kauaks ajaks ütlemata...

Mõttemängud, oo jaa. Ja vahel tahaks kedagi kaasa haarata. Aga igal pool on mõni hing ees ootamas või järele vaatamas.
Rõõm.

Saturday, November 29, 2014

"Kurat, su jutt kõlab nii, nagu elaksid Aafrikas"

See oli mõned nädalad tagasi, kui dumpster dive'imise fenomen ühikakülla jõudis. Kampade kaupa käidi õhtuti toidupoodide lähistel suuri prügikonteinereid revideerimas - ebaseaduslikult, kuid väga levinult siiski. Puuviljad, leivad, jogurtid, shokolaadid - tegelikult tõid paljud kilode kaupa toitu koju ja jagasid veel sõpradelegi.
Ma olin sel ajal haige ning ei saanud veel oma kätt valgeks.

Kusjuures taoline prügikastielu on heaoluühiskondades noorte üks põhilisi taaskasutuse vahendeid, natukenegi ületootmist leevendamas. Nagu lugeda, kulub nii mõnel siin toidu peale vaid 200 NOK kuus (pisut üle 20 euro) - summa, millega poetoidu peal olles heal juhul vaid nädalakese ülikehvasti süüa saab (või neli latte't ülikooli kohvikus). Mind võib uskuda - mitte ainult pole ma siiani veel terveks saanud - mu juuste ja naha olukord on elavaks tõestuseks sellest, et juba 3 kuud vitamiinide ja muude ainete vältimist on üks äärmiselt loll tegu, isegi kui see on paratamatu.

Paar korda kuus käin Eesti-Norra pere suures avaras majapidamises tuhkatriinuks. Tööd on tavaliselt olnud 5-6 tundi järjest, moosiplekid peidavad end maailma kõige müstilisemates kohtades ning ilmselgelt pole minu füüsis sellise töö jaoks mõeldud - olen täiesti kurnatud esimese paari tunniga. Eile oli miskipärast kohe eriti raske - hommikusöögist ei jätkunud energia üleval hoidmiseks, pärast esimest tundi olin peaaegu nõus kulleriga kohvi tellima ja lõpuks ei jäänud muud üle kui 20 minutiks diivaninurgal kerra tõmbuda (arvestasin selle muidugi tööajast maha, mis te siis mõtlesite?) ja powernap'ida. Koju jõudsin oimetuna - aga ometi tegime A'ga õunakoogi ja riietasime end nalja pärast J sünnipäeva jaoks musta pitsi ja silmalainerisse.

Meie armsal labasel kvartetil on omad sotsiaalsed lemmikud leitud - oleme kodustanud mitmed tuuleenergia insenerid, kes ei ole päris lapseeas - erinevalt Erasmustest on nendelgi hoopis Erasmus Munduse lõppjärk, mitmel juba kolmas kraad -, kes meie valjust teatraalsusest ei heitu ja kes meiega vahel unustamatult pikki tunde tantsivad. Eile lisandus veel uusi intelligentseid nägusid kiuslikke osavaid nalju õhku viskama ja elegantse poola punapea küpsetised muutsid õhtu magusaks. Põgenesin iseenda ülemeelikuse eest koos viisakate ja väsinutega ning taas nägin unes kõiki viimati kõige lähemal olnud silmi.

Ees on viimased poolteist nädalat koolitööde kirjutamist. Õhk on eeloleva vahepausi tõttu nii paksult elevust täis...

Tuesday, November 25, 2014

Mägi

Olin end sel nädalavahetusel lausa kolmeks tööpäevaks mägedesse tööle määranud, ei teagi, miks. Võibolla eeloleva pikema pausi tõttu - lähen sinna tagasi alles millalgi jaanuaris.
  
Jäin reedel vajalikust bussist maha ja ei saanud hääldamatu nimega autojuhiga õigeaegselt kontakti, nii et võtsin hoopis rahuliku laia trammi linnalähedasse külakesse Lian ja kõndisin sealt mõned miilid mööda lumist metsarada loojuva päikesega võidu. Kui siis kõvasti hilinenult tudengimajja jõudsin, tervitas mind vaikus. Kedagi polnud veel kohal, ainult vana puumaja nagises ja rääkis - võimalik, et hiirte ja tuule keeles.




Pärast eelmise nädala baarimälestust töötasin hea meelega esimest korda üleni köögis, ladusin sinke liudadele ja toimetasin südamerahuga nõudepesuruumis. Maja erapeoks üürinud med tudengite ühendus joovastus, tantsis, saunatas ja trallitas, sel ajal kui meie söögitoas koolitöösid kirjutasime ja siis tagaruume koristama hakkasime. Noor sinikrae tegi kell üks öösel piparkoogitainast, aitasin tal suhkrut karamelliseerida ja nautisin kõiki lõhnu.
Ma ei ole seal vist kunagi ühe päeva jooksul nii palju toimetanud, ja poole kolme paiku öösel lõpetades ronisin rõõmuga voodisse lugema. 


Aga siis tuli boss (young master, nagu teda naljatamisi kutsun - talle tundub see meeldivat) ja ütles, et nüüd hakkab õllemaitsmine, ja siis oli varahommikune saunapimeduse nauding, ja korraga oligi kell 6 hommikul nagu tavaliselt seal üleval.

Järgmisel päeval oli maja rahvast täis. Kohal olid ka 5 mu otsest ülevaatajat, koha noor juhataja ja kokk - mistap keegi ei teadnud, kes kelle jaoks töötab, nii et tegime kõike läbisegi nii palju kui suutsime. Igal pool meisterdati küpsiseid, piparkoogimaju, kuusepärgi ja jõulukaarte, kellegi isa pani kuuske üles. Saatsin kohale tulnud sõbrad juba enne jõuluõhtusööki sauna, töötasin natuke baaris, natuke köögis, natuke õues, ja sõin hajameelselt 'teenijatelauas' - kohal olid mitmed silmarõõmud ja see pani igasugu veidraid mõtteid mõlgutama. Juhataja heitis ühe pilgu mu suunas ja lubas järgmisel päeval mu jääauku viia, rootslasest ülevaataja ütles terve öö inetuid solvanguid ja ropendas niisama, sinikrae oli rõõmus ja suhtles kõigiga vabalt ning mu sõbrad tantsisid peasaalis tunde, nii et šokeeritud norrakatel ei jäänud muud üle kui pooltusastena seinte ääres pealt vaadata. M oli halvas tujus ning läks vara magama.

Saime aeglaselt ka tünnisauna kuumaks... Ja korraga oli taas kell 6 hommikul ning täismaja tõttu arvasin kõige soojemaks kohaks söögitoa sohvad ning vajusin rõõmuga.

Kaks tundi hiljem algasid hommikused toimetused. Tegutsesime pea neli tundi, samal ajal kui keegi külalistest klaveril ennastunustavalt ragtime'i ja romantikat mängis, ja hiilisime siis taharuumidesse pikutama (mingil hetkel läksid varasemad magajad uisutama), ent ei leidnud und - M tuli ja töö kutsus - läksime baari varusid täiendama.

Ta oli sel päeval minu suhtes nii teistsugune, mitte tavapäraselt kiuslik ja ründav, aga ikka väsinud - ja ründas vist teisi seda enam. Igatahes täitsid päeva tobedad tööliste intriigid, mõni uksepaugutus ja mõni tõsisem sõna juhatuse poolt siia ja sinna, süüdistati eelistamises ja öeldi halvasti. Teismeliste mängud - ta vanem vend on koha juhataja ja mõlemale meeldib igati oma võimu rakendada, mis mind tavaliselt väga ei häiri, sest see ei sega töö tegemist. Aga meil pidi olema selle aasta viimane koosolemine, tegelikult pidu töötajatele endile, ja seetõttu olid ehk kõik tundlikumad, ja mine tea - kukemad? Õhtuks oli imelises jõululauas ilmselge meeste ülekaal, mu joogiklaasid muudkui täitusid, ilma et selleks lillegi oleksin pidanud liigutama, ja korraks olin lausa paanikas.
Nad kipuvad unustama, et olen päris ametlikult koha üks vanimaid hingi.

Aga kõik kulges rahulikult ja kaunilt. Jälle oli saun ja lõputu tünnis vettimine (kuigi seekord oli taevas pilves), inimesed rääkisid kes mõnusaid, kes rumalaid jutte ja kiusasid üksteist, mängiti kaardimänge ja masseeriti varbaid. Tundsin rõõmu enda ümber tekkivatest inimkuhjadest ning olesklesin mõnuga, kuni hommik oli taas peaaegu käes ja peitusin oma unedesse, kus nägin kõiki päeva jooksul kogutud pilke läbisegi.

Ondrej Hujńàk'i pilt

Töötajate seltskond on rahvusvaheline ja enamik lahkub nüüd detsembri algul. Jaanuaris on uued näod ja silmad. 

Mulle ei meeldi minekud.


Wednesday, November 19, 2014

Õhtu ilu

Nüüd on kõikjal härmatis, ja ratastega julgeme sõita vaid pidevalt pidureid all hoides, ja kooli-mineku ning koju-tuleku taevad on omandanud täiesti maagilised, imelised karged roosad ja hallikaslillad toonid. Kõik maailm sätendab ning ühikakülas on nii paljudes köökides juba ehitud kuused.

Esmaspäeval tulid eestlased Trondi gastrollile, õigemini siinse folkmuusika/folktantsu keskusega tutvust tegema ja meie osakonnast koostöölepingut välja pressima. Angela Arraste, Heili Einasto, Sille Kapper - kõik kümne aasta tagused BA õppejõud ja hiljem armastatud-kardetud mentorid ilusti reas, lisaks taustajõuna noor Eliisa pilte klõpsimas. Saime nendele pakutud keskusetutvustusest osa võtta, kuulsime Eesti kohta igasugu esitlusi (muu hulgas ka allakirjutanu oma, oh boy), kutsusin nad täna ühikaõhtusöögile koos kursakaaslastega ning käisime kohalikus tantsuklubis jalga keerutamas - isegi väsinud Heili ei lahkunud enne, kuni viimased tantsutiirud tehtud said. Vadistan nendega igal võimalusel täiesti pidurdamatult, ja oo, kuidas naudin kõiki neid teadmisi, mis neist ainult väljapääsu ootavad. Nad ise tunduvat ka hea meelega jutlevat ja uurivad siinse kohta seda ja teist.

Ja samas, esmaspäeva öösel korkisime Sille toodud veinipudeli lahti ning sundisime indoneeslannat tema jaoks täiesti võõrast Shakespeare'i vaatama. Teisipäeva keskööl teatas rumeenlane - temal said just pontšikud valmis, tulgu me sinna. Reedest alates olen tagasi mägedes (oeh, seiklused) - aga täna olgu kulka ja presentation proposal Ateena konverentsile.

Nii palju tantsu- ja kõrghariduse jutte vahelduseks - tuus.


Sunday, November 16, 2014

Labiilne

Taas nädalavahetus mägedes tudengimajakeses vabatahtliku majahaldjana. Tundsin, et olin selle ära teeninud - reedel oli tantsuanalüüsi uurimistöö tähtaeg, ja kuigi olin seda juba kuu aega tagasi alustanud, siis lõpp oli ikkagi täiesti meeletu rügamine. Mitme asja kallal annaks kõvasti närida, aga samas ei olnud ehk ka kõige hullem.

Koolitöö koha pealt mainiks lihtsalt, et prantsuse grupi tööde teemad ja pealkirjad (igal enda valida) tundusid olevat stiilis 'Selle ja tolle tantsunähtuse paradigma metafüüsika, astroloogia ja postkolonialismi vaatenurgast' ja norra grupi omad olid üsna 'Mulle meeldib see tants. Vaata seda tantsu' tüüpi. Keegi tarkpeast kursakaaslane lohutas, et oh ei, see on lihtsalt tavaline tantsuantropoloogia/etnokoreoloogia erinevus...

Aga nüüd olin linna kohal sinise mäepanoraami sees, saja-aastane puumaja oli täis malet, kaarte, lauamänge, klaverit, kitarri ja muud mängivaid ning elu nautivaid noori, kõrvalmaja külaliskorteris lõpetasid verised ja karvased viikingid oma võttepäeva ja pakkisid kaameraid ööseks peitu ning kollaste puseriti hammastega tätoveeringutega kaetud nilbe huumoriga iirlasest kokk keeras köögis pannkooke.
Kaevasime toasuurusest külmkapist välja šokolaadikreemi ja vaatasime akna taga askeldavaid külmunud viikingeid.
Töötasin koos inglise tüdrukuga baaris ja söögitoas ning esimest korda tulid ka ühika-sõbrad külla, haarasid mõned pannkoogid, tantsisid väikse tiiru salsat, maitsesid õlut (ohh, kui uhke olen meie õllevaliku üle!) ja istusid korraks all rõõmsaid inimesi täis puupüsti täis saunaski.
Olin nii rõõmus, et nad läbi tulid.

'Üleval' töötades magan alati maksimaalselt kolm tundi, sageli vähem - öösel baari sulgedes on vaja ju uuesti ja rahulikumalt sauna ja vahel tünnisauna nautida, ja siis on vaja leida üles kõik rumalad jutud ja naljad, ja siis on vaja mängida kuni päikesetõusuni 'who am i' mängu, kahelda kogu universumi eksistentsis, leida endale loodetavasti vaba voodi või diivan või nurk, tukkuda sellel magama jäämata, sajad kummalised mõtted aknapraegudest tuulena sisse ja pähe tuhisemas, ja ärgata pool tundi hiljem viikingite kohviotsingute peale ja minna vaadata, kuidas neile tätoveeringuid näkku kleebitakse (see on muidugi ainult kahe viimase nädalalõpu lõbu) või kuidas sinipanoraami sünnib roosa päike.
Ja kui üks hing on veel maja peale ärganud, siis panna üles hommikusöök ja keeta esimesed kohviliitrid ja koristada kähku kõik eluruumid, sest siis on see tehtud, ja kui unised inimesed hakkavad söögiruumi lohisema, lamaskleda kaugemal diivaninurgas ja päevitada endale nina peale Norrat.

Täna hommikul tõusist tünnisaunast ikka veel auru ja keegi nautis seal pühapäevast värskendust.
Mu 19-aastane boss (jep, selline elu), kes on üks mõistlikumaid bosse, kes mul kunagi on olnud, tegi mulle ülesandeks tünn tühjaks lasta, nii et paar tundi hiljem leidsin ennast 4-kraadises kagutuules lahtiriietumas ja samuti miljoni-dollari vanni võtmas (loomulikult on kork ilusasti tünni põhjas). Kui see mind nüüd terveks ei ehmata/karasta, siis ma ei tea, mis seda teeb.

Hiljem loeti nädalavahetuse kassa uuesti üle ja kuidagiviisi oli 1000 puudu, ja enamuse ajast olin mina seal töötanud. Puhtalt tänasest hommikust oli 110 puudu - ja ma mäletasin numbri pealt absoluutselt iga münti, mis mu käest läbi läks. Kuidas sellised asjad üldse võimalikud saavad olla, kuidas tekivad mingid numbrianomaaliad, mis kellegi tekitatud ei ole? Kas Norra müntidel on lennuvõimed?
Ma olin nii endast väljas, ja mu teismeline ülevaataja nii täiuslikult professionaalne kogu asja juures, et kukkusin kassiahastusse, töinates tagakoridoris nagu viimane titt, nuusates taskurätti oma haavata saanud eneseuhkust ja peksa saanud ego. Ma olin olnud täiesti kindel, et teen oma tööd HÄSTI - ma tunnen meie valikut, oskan paari asja isegi soovitada, avan veine täiesti eduka soravusega, olen kassa kasutamises kiire ja efektiivne ja headel päevadel suudan oma jutuvadaga panna väga mitmed külastajad baarist väga mitmeid kordi läbi käima... ja siis selline asi.
Mõnus reality check - eneses pettuda, enda bossi alt vedada, aga peamiselt ikkagi kogeda seda halvavat süütundega segatud paanikat - kas nad võivad arvata, et lihtsalt võtsin selle raha? Kuhu see neetud raha kadus? Kuidas saan pärast sellist numbrit usalduse tagasi, kuidas saan iseennast vastutusvõimeliseks pidada? Jah, ma tean väga hästi, et nende päevakassa on väga sageli +-500 jäägiga, ja nagu M mind hiljem lohutas, it evens out in the end, it always does, aga kurat, 1000 on isegi siin riigis suur number, ja ma tean et leti taga olles oman ma täielikku ülevaadet, mis kassas toimub, ja ikkagi, ikkagi...

See võimatu 19-aastane vabandas hiljem, seletas, et ikka juhtub, rääkis võimalikust vigade reast, aga emotsionaalselt olin sellest veel rohkem löödud - mis tal vabandada? Kuidas saab tehniliselt tema vastutada? Miks pagana pärast ta nii m õ i s t e v ja nii t a s a k a a l u k a s ja nii a r v e s t a v peab olema? Lase mul nüüd ometi enesehaletsuse põhjatutesse sügavustesse vajuda...

Sellised õppetunnid seekord.
Üks viikingite näitlejatest aga rääkis, et esietendavad oma teatriga peagi Stoppard'i 'Rosencrantz'i ja Guildenstern'i'. Ma olen korraga täiesti uutmoodi motiveeritud Norra keelest aru saama.



Igatsen oma iirlasi.

Wednesday, November 12, 2014

Kodud ja sõidud

Ma ei jõua ära oodata, mil saan näha seda pisikest, veetlevat, kodust tudengite külalistemaja talvisel suusahooajal, kui kõrvalolevad suusakeskused ja -mäed avatakse. Äkki tehakse siis ka suure saali kaminasse tuli, ja me saaksime teha kakaod, ja hüpata saunast otse lumme, ja tünnisauna vesi auraks veel udusemalt, ja igal pool oleks lumelaudurid ja niisama, liikuvad inimesed, ja mäed oleks pimedad ja taevas veel avaram kui praegu..
Mulle meeldib seal justnimelt "tööl" käia - niisama lõbutsema ma sinna ei satuks, kool ja muud tegemised ei lubaks, aga asjatada seal köögi, söögitoa, baari ja vannitubade vahel tööd teha ning hiljem päeva lõpus end soojade, rõõmsate inimestega lõdvaks lasta ei käi nii südametunnistusele - pigem vastupidi. Baaris töötades on ka võimalik kooliasju lugeda - kuigi sageli on letiäär vestluskaaslasi täis ja kirjatööd vajuvad naeruga sülle.




Olin Tate Modern'is esimest korda, olen oma Londonit alati sammhaaval võtnud. Kuna aega polnud üleliia palju, haarasin audiogiidi ning käisin vabalt - mööda vanu tuttavaid ja samas püüdsin silmata uusi lemmikuid. Head mõtted, aga oli ka kummaline avastada - minimalism on ikka palju rohkem minu jaoks kui abstraktne ekspressionism (kuigi Rothko ruum on majesteetlik ja eriti ühed värvid võtsid mu endale).

Mark Rothko - Seagram Murals (1958)

Ja arte povera on kindlasti rohkem minu meeltele kui konstruktivism. Ja miskipärast eelistan Neue Sachlichkeit'i sürrealismile.
Giuseppe Penone - 11 meter tree (1989)

Tegelikult oli Christian Schad'i Agosta ja Rascha nägemine tõeline taaskohtumine, soe ja rõõmustav. Võibolla ka seetõttu, et seal ruumis oli pink? Kui oled korra elus juba essee teinud - Saksa ekspressionismist, või varastest feministidest, või natsionalismist, või tantsupidudest - siis vist ei vaata enam kunagi neid teemasid muidu kui rõõmsa äratundmise ja põnevusega - Ma tean sinust midagi! Sa oled olnud mulle huvitav! Ma leidsin sinus seda ja seda...

Christian Schad - Agosta, the Pigeon-Chested Man, and Rascha, the Black Dove (1929)

Kolmapäeval jalutasin Kirde-Londonis, kus polnud varem käinud. Suure tõenäosusega ei suudaks ma õiget tänavat ka enam kunagi üles leida - Londoni, UK, Iiri tänavate unarusse jäetud viktoriaanlikud ridaelamute read on kaugelt liiga isikupäratud ja korduvad, et meelde jääda. Tolmustest mitmekorruselistest ühepere-elamutest täispakitud tudengikorterite ja nüüd suisa ühekambriliste peavarjudeni, need on alati liiga suured või liiga asju täis, et neid jaksata korras hoida, ning liiga külmad, et neis mitte hambaid plagistada. Nende taga-aedade taskud on salapäraselt suletud, sageli sööti ja lagedaks jäetud, aga vahel tõelised džunglid. Nende esised on prügikotte ja ümber lükatud katkiseid mänguasju täis. Nende kaminad pole enam kasutamiseks mõeldud ja põrandad on jäised.


Pisike Waterlow park ja suur, maalähedane Hampstead Heath võtsid mu sõnatuks. Õigemini ujusid silme ette piknikud ja kleidid ja ampiir ja biskviidid, tee ja koerad (koerad olid päris ja neid oli sadu), hobused ja pardid (pardid olid ka päris), kõrged saapad (päris) ja kastemärjad jalutuskäigud ja kõik oli korraga vägaväga raamatutest. Highgate'i Men's Bathing Pondis ujus laisalt kuus tugevat meest (väljas oli 10 kraadi) ja vaid väga kurvad koerad olid rihma otsa kätketud. Tänavad olid tühjad ja kondasin suhteliselt eesmärgitult (Jude Law ei tulnud ikka tänaval vastu).









Sinna pean tagasi pöörduma. Seekord jõudsin pista nina vaid pargiserva ja siis oli juba aeg lasteaeda lipata - O'le salli kaela siduma ja tema uut abstraktset ekspressionismi imetlema.
Minu pooleaastane Londonis-olek on juba väga lähedal, aasta pärast... raamatutesse uppununa ehk taas?
Siis juba oskab P mind ka äkki ära tunda, tema esimese eluaasta jooksul pole me veil väga pikki vestlusi maha pidanud.
Küll ma selle Jude Law üles leian.

John Constable - Hampstead Heath


Tuesday, November 11, 2014

Tantsuloengud ja 21. sajand

Temple University tantsuosakond kannab korra-paar kuus oma tantsuloenguid veebis üle. Täna räägivad improvisatsioonist kui mõtlemise vahendist? Viisist?
Naljakas on mõelda tagasi aegadele, kus uskusin, et improvisatsioon tähendab keha vaba liigutamist.
Haa.

Pean kirjutama sellest, kuidas kolmeaastane vennapoeg mu esseesse panustas. Või üldse - 21. sajandist.
Minu meelest on päriselt ka suurepärane, kuidas vastavate programmide ja app'ide olemasolu tõttu kulub mul täpselt 1 päev, et omandada noodikirjutamis- (tantsukirjutamis-, diagrammikoostamise-, mindmappingu-, pildikollaaži- jne) programmi põhialused koos käegakatsutava tulemusega. Loomulikult kulub mõnda aega, enne kui antud tööriistu osavamalt käsitlen, ent kiired visandamised, ideede kokku viskamised ja nende modifitseerimised ei ole kunagi olnud lihtsamad. Lõputu paberite sodimise vastu olen eriti nüüd, kus pean mahutama kogu oma elu 8 ruutmeetri peale ja nagunii järgnevatel aastatel mööda maailma ringi tuuritan - kuigi olen kohusetundlikult säilitanud juba aastakümneid oma 'ideelist portfooliot' elik visandeid, ideekavandeid jms, siis poleks see hetkel lihtsalt enam otstarbekas. Või õigemini virtuaalsus on selleks praegu täiesti piisav. Pikkade seletavate meilide/tutorialite koostamine on mulle ka juba vastukarva - nüüd panen küsijale üles (õpetus)video või avaldan pikemat arvamust audiofailis. Mitte et aeg oleks raha, aga optimaalsus on optimaalsus.


Otto roll oli selles, et nägin teda Londonis pad'il erinevaid ehitamismänge kasutamas ja olin sellevõrra targem diagrammide koostamise/kujundamise võimalustest üleni puutetundliku programmiga. Selles mõttes - ma olen vana Wordi-pede, üleni harjunud tekstiliste käskluste ja rippmenüüdega. Ma töötan ikka veel oma muldvanal (kuigi siiski sellest sajandist) Dell Latitude D620-l, mis igapäevaselt verd köhib ja mille elus hoidmine on nagu hommage kivikirvele... Mulle on see sõrmeliigutuste kasutamine ikka väga uus ja põnev teema. Aga olen leiutanud mingi endale toimiva sümbioosi pad'i ja pc võimalustest ja kasutan neid tööhoos sageli paralleelselt, vahendades kujundusfaile, kombineerides netikasutust, teksti ja pilti. Ja - hoolimata näilistest nostalgilistest valikutest tööelus - olen üldse igatpidi õnnelik 21. sajandis elamise üle.

Siia sobivad lõpetuseks tänased minuni jõudnud lingid:

Balletikalligraafia (video avaneb artiklis)

Movement programming - for pedagogical purpose


Movement programming - for art (video avaneb artiklis) - Tasub vaatamist!




Sunday, November 9, 2014

Londontown

Hommikul peale Guy Fawkes'i päeva jalutasin jälle Põhja-Londoni parkides. Hilissügisene päike oli lõikavalt valge, külm ja kummastav, maastikud sellevõrra kalgid ja kuigi kasutuses, siis otsekui mahajäetud. Mõned parginurgad on nagu 90ndate indie filmidest, mõned romantilistest naistekatest, mõned metsased (loetlesin üllatavalt suurt/kohevat 15 oravat), mõned ehmatavad ja porised.








Crouch End oli vastikult kutsuvaid minipoekesi ja pisikohvikuid täis. Käisin viimast korda O'l lasteaias järel, kõndisime pikemat teed pidi kodu poole ja sahistasime langenud lehtedes, O jutustas nagu tavaliselt igasugu armastusväärsusi kokku. Ikka veel ei kohanud tänaval Jude Law'd. 
K oli pannud mulle kotitäie pähkleid reisile kaasa, samal ajal kui lapsed klammerdusid ja väsisid. S oli maksnud mu sõidu ja olin ainult O'd saatnud ja ühel õhtul lapsi magamas valvanud, ja taas ei jätnud ühtegi kingitust nende juurde - nõme noorem õde. 
Oli aeg minna. 



Regent pargis jätkus sama kõle valgus, kuigi pärastlõunaks oli juba täiesti pilves. Ootasin kaaslast ja vaatasin linde, kellest enamikku ma nimetadagi ei suutnud. Ligi 100-aakrine pallimänguplats koerte, radade ja tiikidega, aga palju urbanistlikum, meenutas millegipärast - Saksamaad? Õismäed? Kõndisime Sherlock Holmes'i tänavas - Baker Street 221B oli majamuuseumiks ümber tehtud, aknad silmapaistvalt säravast klaasist ja kardinad kaunilt drapeeritud. Olin elevil nagu ikka celebrity crush'ide puhul, kuigi tänav ise oli vastikult argine, inimestest, liiklusest ja tobedatest äridest tuubil. Jõime paar tänavat eemal teed - A mainis, et võiksime veel koos reisida. Mu porgandikook oli liiga magusa kreemiga ja ma tean väga täpselt, et hetkel reisin ma ainult sihtkohtadesse, kuhu lahked inimesed mind ise kohale toimetavad, ja ei arvanud midagi. Selline elu praegu. 

H on nüüdseks Londonis elanud-töötanud vist 3? kuud. Nagu ikka, tööd on palju ja commute väsitav, aga samas on tegevust ja saab kuludega hakkama. Natuke liiga busy, et korralikult trenni saaks teha, ja tegelikult tahaks tööd vahetada jõuluhooajaks millegi muu peale, aga samas on mugav olla püsilepingu peal. Istusime tema restorani ees hõõglampide kuumuses tänaval ja muigasime elu üle. 
Olin juba hommikul jalutades näinud nii paljude äride uste peal tööpakkumisi - võibolla oleksin pidanud Eesti asemel detsembriks Londoni valima, oleks vähemalt tegevust olnud. 

Eva saatis mu Victoriasse ära. Ta on ühtäkki tudeng nagu Helengi, aga Royal Holloway's Drama and Dance erialal, ning säras selle eriala sobivusest endale ning enda sobivusest sinna programmi. Mitmes student(-come-friend) see nüüd oligi, kuues, kes ühtäkki tantsu õpib? Imetlen nende julgust - on tõeline privileeg püüda teha oma elukutseks miski, mis sulle lihtsalt väga-väga meeldib, suures joones muule mõtlemata. 

Olime eelmisel õhtul enne mu lastehoiuööd istunud The Vintage Emporiumi pille ja patju ja iluskoledaid vanu tugitoole täis nurgakeses, seletanud kõvahäälselt tudengijutte ning töganud armutult teisi kohvitajaid. Alumise korruse päris vintage poeke oli siidi ja pitsi täis, sellist, mida määrdumise hirmus kinnasteta puudutatagi ei julge, ja libisesime sellest kerge tuulena läbi. On nii hea, et ma esimese hooga ei oskaks seda päris täpselt üles leida - taolised boheemlastepesad on loodud sõltuvust tekitama; tutvusi, lugusid ja mõtteid alustama. 
Mõned inimesed jäävad, ja jäävad, ja jäävadki, aga võibolla ainult seetõttu, et nad pole liiga pikalt sul liiga lähedal olnud. 





Kui tagasi Trondheimi jõudsin, olin kõrvapõletikus. Sinna polnudki midagi väga konkreetselt parata - kui lennuk Londonis maast õhku oli kerkinud, tundsin täpselt ära selle hetke, kus rõhkude pärast mu nohu mulle kõrva jõudis ja uuesti kuskile siinustesse, ja surin mõnda aega ja siis magasin ja valutasin õndsalt kogu reede. Vodkapeole jätsin lõpuks rahuliku südamega minemata ja tegelikult olin lõpuks selle üle isegi õnnelik. Järgmisel päeval oli mägedes tudengimajas nagunii "tööpäev" - õllemaitsmise festivalil. Oh seda inimesi ja mägedeõhku ja sauna ja tähistaevast. Üllatavalt palju prantslasi oli koos ja õige korraks tundsin kihvatavat kadedust - olin nii plaaninud sellel aastal hoopis prantsuse keelt/prantsuse keeles õppida.

Kuidas ma küll Norra sattusin... see polnud mul küll kunagi sihtkohaks valitud.