Nüüd on kõikjal härmatis, ja ratastega julgeme sõita vaid pidevalt pidureid all hoides, ja kooli-mineku ning koju-tuleku taevad on omandanud täiesti maagilised, imelised karged roosad ja hallikaslillad toonid. Kõik maailm sätendab ning ühikakülas on nii paljudes köökides juba ehitud kuused.
Esmaspäeval tulid eestlased Trondi gastrollile, õigemini siinse folkmuusika/folktantsu keskusega tutvust tegema ja meie osakonnast koostöölepingut välja pressima. Angela Arraste, Heili Einasto, Sille Kapper - kõik kümne aasta tagused BA õppejõud ja hiljem armastatud-kardetud mentorid ilusti reas, lisaks taustajõuna noor Eliisa pilte klõpsimas. Saime nendele pakutud keskusetutvustusest osa võtta, kuulsime Eesti kohta igasugu esitlusi (muu hulgas ka allakirjutanu oma, oh boy), kutsusin nad täna ühikaõhtusöögile koos kursakaaslastega ning käisime kohalikus tantsuklubis jalga keerutamas - isegi väsinud Heili ei lahkunud enne, kuni viimased tantsutiirud tehtud said. Vadistan nendega igal võimalusel täiesti pidurdamatult, ja oo, kuidas naudin kõiki neid teadmisi, mis neist ainult väljapääsu ootavad. Nad ise tunduvat ka hea meelega jutlevat ja uurivad siinse kohta seda ja teist.
Ja samas, esmaspäeva öösel korkisime Sille toodud veinipudeli lahti ning sundisime indoneeslannat tema jaoks täiesti võõrast Shakespeare'i vaatama. Teisipäeva keskööl teatas rumeenlane - temal said just pontšikud valmis, tulgu me sinna. Reedest alates olen tagasi mägedes (oeh, seiklused) - aga täna olgu kulka ja presentation proposal Ateena konverentsile.
Nii palju tantsu- ja kõrghariduse jutte vahelduseks - tuus.
No comments:
Post a Comment