(Oo, kuidas ma ootan Kumu art deco näitust (muide seal on elamusõhtu 15. novembril Aldo, Riina ja teistega).)
Ostsin detsembri Eesti-lennu - veedan seal terve kuu, ja sain Tallinnas peavarjuvariandigi, ent kuidagiviisi on vaja tööotsi kokku kraapida, et üldse mingitpidi liikumises olla. Teatud inimesi võiks näha, aga samas on kõike nii keeruline ajastada... või siis võibolla lihtne - kui sobib, siis näeme, ja ongi kõik. Igasugu kiusatused kimbutavad Eestiga seoses nagunii kogu aeg. Ja Iiriga. Ja nii edasi.
Ostsime kursaga ka märtsi Prantsusmaa piletid - meil on kolmenädalane intensiiv Clermont-Ferrandi vulkaanide vahel. Jah, sealsamas, kust pool meie kursust ikka veel suvises päikeses t-särkidega eputades pidevalt fotosid postitavad, õhtuti paari-euroseid veine timpavad ja kohvikutes kohustuslikku kirjandust loevad.
Välitöö praktika oli koomiline. Eriti seetõttu, et olen selliseid asju ka eelnevalt teinud - armas kohmetus meie, tudengite, ning uuritava Capoeira tunni õpilaste poolt, ja elu juhuslik absurdsus (loomulikult sattusin lõpuks intervjuud tegema just sellega, kellega suhtlemist tahtsin väga vältida), ja hiljem otsustasin praktikat ikkagi täiemõõduliselt võtta ja läksin informantidega korraks baari istuma. Mõned õigemad, mõned valemad otsused ja sammud, paar viisakusreegli vastu eksimist - õppisime palju. Ja oo, kuidas ma jumaldan osakonna videokaameraid. Nad on üks peamisi põhjuseid, miks ootan suviseid välitöid - näpud juba sügelevad..
Kehad olid seal tugevad ja paindlikud nagu kaslastel, ja siiski väga nauditavalt erinevad.
Reedel oli jälle koristuspäev - käin paar korda kuus ühe Eesti-Norra pere juures põrandaid, seinu, aknaid, kraanikausse, dušialuseid, vetsupotte küürimas. Saab kõvasti trenni, korraliku kodukeemiamürgituse ja taskurahagi. Hädavajalik, sest lennupileteid ei kingi keegi (peale mõne armastaja või pereliikme, kui hästi läheb ja oskad neile pärast kuidagiviisi oma tänu näidata). Maja on suur ja ilus ning olen juba peaaegu pisikeste poiste moosiste näpujälgede taga ajamise meister.
Esimesel korral kulus kogu maja peale 6 tundi, seekord juba 5,5. Kui pärastlõunal oimetult ja allergiliselt punetava nahaga voodisse tahtsin kukkuda, saatis ilus U mulle komplimendi.
Tegelikult tabas see mind ootamatult õigesse kohta, ning ujusin selle mõjus veel mitu päeva.
Isepäine ja võibolla liiga noor ukrainlanna pakkus mulle järjest mitu õhtusööki, mille võtsin vastu ilma ühegi süümepiina ja edasise mõtlemiseta - esialgu nälja, järgmisel päeval ka tema võluva tõmmu korterinaabri tõttu. Poliitika ja armastus on olnud kogu nädala jututeemaks, nii et õhtuti oma tühjas ühikatoas und leida on näinud kuidagi eriti raske.
Halloween oli meil kodune, poolakas tegi pitsat, tema veetlev punapea hoidis jutte jooksmas, kahvatud insenerid jõid vaikselt viskit ning ma ei suutnud jälle mitte millelegi keskenduda. Viimasel ajal ollakse lahked ja kõik jagavad oma jooke, nii et õhtu lõpetasime imehea pähkliviinaga. See oli siis, kui oma vuntsid juba maha olin pesnud.
Koos A verinoore boytoy'ga poseerisime mõnuga, samal ajal kui teised kõigest jõust süüa tegid, aga banaalne kohalik Halloweeniöök jäi meil kõigil kogemata.
Olin nii rahul.
Vanemaid pilte ka, A käest:
No comments:
Post a Comment