Nohikurõõmud

Eilne 'Dance as Knowledge' loengupäev oli kergelt masendav. Ametlikult peaks see ju olema vaid 5-punkti aine, ent juba järgmiseks nädalaks keerati meil koduste tööde hunnik nii põhja... Põhimõtteliselt on suur osa tööst samalaadne eelmise semestri suure tantsuanalüüsi ainega - jälle tuleb tantsuvideost kindlaid süsteeme kasutades kogu tegevus liigutushaaval välja kirjutada, valida ja selgitada sellest põhimotiivid ja kompositsioonireeglid  ning seda kõike analüüsida, aga nüüd peame lisaks olema suutelised analüüsima ka kehahoide, esituskonteksti, vaatluse all oleva tantsu põhiolemust, kõiki videos olevaid tantsijaid kehaliselt jäljendama ning välja mõtlema metoodika, kuidas see oma kaastudengitele selgeks õpetada. Kogu point on transmission protsess ja ma tahaks lihtsalt voodisse pikale heita ja sealt mitte tõusta, sest eelnevalt sügisest nüüd me TEAME TÄPSELT, milline tohutu tööhulk see on... Me teame täpselt kui palju tunde võtab aega 20 sekundi ühe tantsija liikumise ülesmärkimine kõikides kohustuslikes süsteemides, me teame, millist lugemust eeldab analüüsi osa...

Olime juba ette pisut väsinud ja läksime esimest korda siin riigis välja - suvalisse söögipaika, kus sain ühe keskmise pitsa ja väikese õlle kokku umbes 30 euro eest - ja lõpuks naersime, naersime ja naersime. Kuna Printsess S pole ikka veel Amsterdamist jõudnud, oleme täiesti kolmekesi (kursusel on muidugi rohkem rahvast, ent kõik ei sobi ju isiklikul tasandil suhtlema, isegi kui akadeemiliselt ollakse väga põnevad). A on lavapuudusest hullumas - peaksin hakkama temaga veedetud õhtutele pileteid müüma, sest nüüdseks esitab ta terveid tundide pikkuseid tragikoomilisi sketše kõigile, kes tema teele ette jäävad. Muljetasime jälle oma Prantsuse kaksikutest - nende põhiõppejõud on vastupidiselt meie omale tõeline draakon ning see tekitab suure hunniku hoopis teistsuguseid muresid.
Hiljem tantsisime läbi poriste kesklinna tänavate kodu poole ja kõik oli ideaalselt suvaline.

Kui öösel peale ilusat-unist-mahedat kammerkontserti koju jõudsin, olid meie esimesed hinded lõpuks välja pandud. Tuli välja, et olime võtnud spontaanse enesehellituse ette päris põhjendatult - meie tulemused olid üle ootuste tugevad ja ma ujun siiamaani oma esimese "A" ulmas. Ikkagi 15 ainepunkti ja baasteooria aine - ning ma ei olnud selle jaoks üldse vähe tööd teinud. Siit edasi saab kahjuks küll ainult kehvemaks minna, nii et samahästi võiks kohe tagasi Eestisse tulla... aga mis seal enam, Millegipärast olen ma siia ju tulnud ja riisiga leppinud. Ju siis tuleb edasi rühkida.

Jaanuar

Käisin kohaliku noore kaasaegse tantsu kompanii katsetel, nad uskusid mu hoolikalt roosakamaks toonitud põsesarnu ja võtsid mu vastu. Kuigi out of comfort zone, sest olen võõras keelekeskkonnas ja mõnes mõttes tagasi alguses, on siiski raske väljendada seda alatist kojujõudmise tunnet, mis stuudiopõrandale laskudes tuleb. Täielik veendumus ja kohalolu - on aeg jälle teha seda, kes ma olen.
Esimene kiire ülesastumine tuleb paari nädala pärast Norra suurimal tudengifestivalil, mida külastab teiste hulgas ka Dalai Laama.

Keeletunnid algasid ka lõpuks ja suhteliselt laviinina - kuus tundi nädalas inclass või keeltelaboris pluss kodused harjutused. Ma olen nii nälginud uuesti keelt õppima, et pingutan esialgu veel hoolega. Aga keelte kuulamine läks lihtsamaks kuskilt sealtmaalt, kui N mind sundis endale prantsuse keeles tekste ette lugema. Kõik läks lihtsamaks, kui avastasin, et asjade vastu peab kõigest piisavalt huvi tundma. Igatahes tantsutrennides ei pea mulle eriti midagi tõlkima.

Oma koolitööd on palju, ja motivatsiooni jätkub sellest ainult osale. Nii et selle koha pealt on praegu ilm pilvisem. Lisaks olen sel nädalal suurel Barokkfestil vabatahtlikuks ning kogu aeg nii väsinud... Täna lõpuks saan ise kontserdil olla ka - ent peaasjalikult ootan reedet ja ansamblit Kapsberger, kus mängib mu viimase viie aasta lemmik Rolf Lislevand ning - üllatus, üllatus - särav ja andekas Anna-Liisa. Nii et Kapsbergeris kõlab täiesti ametlikult eesti kannel! Ootan nii suure rõõmuga neid kõlasid enda ümber helisema, Anna-Liisa pikad heledad kahlud kandlekeeltele kukkumas ja naeratus silmis helkimas..

Trondheim ise on hetkel märg, kaelamurdvalt libe, porine, nohune, unine, näljane, pimedavõitu ja kergelt kõle, aga tundub tagasijõudmisest alates kuidagi palju rohkem kodu olevat kui varem.

Rahvatantsumadli

Käisin Kreeklase juures tervitusteed joomas - see oli lagritsaga ja vahepeal käisid kaks mõnusa tugeva välimusega norrakat teda putukatapuks üle kuulamas. Mööbel, eriti sohvad ja voodid liiguvad siin sageli ühest toast teise ja keldritest uuesti tubadesse ja ta oli enese teadmata juba mitu kuud tagasi voodisse pisielanikud saanud. 

Poisid küsisid igaks juhuks, kas olen ka seal öid veetnud - mitte ainult pole me Kreeklane vaimustavalt mittemärgatavalt mittesirge, aga tõepoolest olen ma siin riigis oma voodile ja printsessikambrile ääretult truu olnud. Kuu aja pärast ehk alles jõuavad esimesed külalised ka minu juurde. Ja mõnel nendest, keda külla ootaks, ei ole vist mõttelisest kutsest aimugi..

Seejärel tutvusin põgusalt uute toanaabritega (kirjandust õppiv itaallanna ning robootika suunaga norrakas) ning erilise heameelega meie common toiduriiulitega - lahkujad olid maha jätnud kõik, mis üle jäi. Mida kõike! Vegetaarkotlettide purust, pähklitest ja šampinjonikreemist, näkileibade, kilode kaupa soola ja rosinateni! Leidsin nuudleid ja pastat ja õli ja palju teed ja ühe pudeli valget veinigi! Ja täna leiud muudkui jätkusid - muu hulgas oli maha jäetud ka poolik pudel viina. Mul ei ole enam ammu võimalik viina peale mõelda ilma Põltsamaad meenutamata, kui tobe..

Niisiis lükkasin toiduvarude täiendamise teadmata tulevikku edasi ning peitsin end oma tuppa - algul lahti pakkima ja seejärel kaheks päevaks seda urrima tantsukirjeldust lõpetama, mis mul naistetantsu võistluseks ikka veel tegemata oli. Sessi ajal oli täiesti võimatu sellega tegeleda ning detsembri lõpu kuupäev libises kahjuks mööda, sest Eestis veedetud põgusat aega, pikimat tulevase kahe aasta jooksul, ei olnud võimalik sellele nii mahukalt ära anda. 

Aga nüüd oli see tehtud ja ma tohtisin korraks päriselt jalad lauale visata, BBC dokfilme vaadata ja kampsunivarrukaid kududa. 

Eestis sain õige pisut ringigi liikuda - käisin tantsupeo väljakutöö käsiraamatu tarbeks Hiiumaal intervjuusid tegemas, Pärnus tangot tantsimas ja Katikese imeilusas avaras pööningukodus külas, Neti kilesauna pimeduses jutustamas ja tema soojust nautimas, korraks Põltsamaal tööl endal südant kõvaks tegemas, Võhmas lumes jalutamas ja hullamas, suvilas lumiste õunapuude vahel hingamas ja Otepää kandis libedatel teedel seiklemas. Nendes kohtades ei olnud nii palju tühjust nagu Tartus ja Tallinnas ja see oli hea.

Ja igal pool olid pisikesed inimesed, kes küsisid mänge või patse või näovärve või leivaviile või möirgasid elu üle ja see oli ka hea.

Intervjuuprojektist pean mingil hetkel ehk pikemalt rääkima, praegu on see veel väga alguses. Esitasime Tantsuhariduse Liidule ideekavandi tantsupeo väljakutöö käsiraamatust ja selle aluseks peaksid saama suure tantsupeokogemusega tegijate soovitused, nipid ja trikid, nii et käisin mööda tantsupeorahvast ja ajasin nendega juttu. Vestlused olid tavaliselt umbes poolteist kuni kaks tundi pikad ja suviste välitööde treeninguks tegin need kaamerale... ehk siis lohistasin igale poole oma Norrast kaasa haaratud telekaamerat ja olin üldse igatepidi koormaeesel.

Aga jutud tantsupeo assistentide, lavastajate, korraldajate ja asjaajajatega olid haaravad - nii haaravad, et 2017. aasta Noortepeoks teeksin tantsupeo making of saatesarja iga kell. 

Art deco ja tissid

Lahkusin vaikuses reede varahommikul, pere 4-aastane ärkas ja istus korraks mu käte vahel ning hakkas siis raamatut lugema. Ta oli viimane, keda Eestis kallistasin.

Kohver oli 23,1 kilo eelnevalt kaalumatagi. Minu ringiliikumised on mu inimkaaluks muutnud.

Kolmapäeval oli minekukurbus tabanud mind ootamatult nagu maksahaak. Istusin enese ette vahtides linnaliinibussides ning korrutasin endale mõttes: Ma olen nii õnnetu. Korraks, mõne üksiku kurbliku asjaolu kokkulangemisel olin ühtäkki nii kuradi õnnetu.

Aga läti klaasikunstnik pakkus sushit ja ploomiveini - mis sajandil neid viimati sain? - ning palju hiljem ostsime porisest burgeriputkast viimased pelmeenid ja muigasime.

Oma kursuselt jõudsin vist esimesena koju. Teised hakkavad homsest tilkuma ja kindlasti tuleb palju üleliigset jutustamist, ent Printsess S jääb veel kolmeks nädalaks Amsterdami, sest tema film saadeti sinna festivalile ning neil on veel lootust võistlusprogrammi saada.

Mul on ikka veel see detsembrialguse tunne kohati - nagu oleksin midagi ära kaotanud, aga kuidagi ei tule meelde, mida ja kuhu.

Mõned jäid Eestis nägemata, mõnd nägin vaid loetud minutiteks, mõnd esimest korda.

Tantsida sain palju, kallistusi sain hooti, suudlusi oleks võinud rohkemgi olla.
Suudlusi ja suuri voodeid.

Püüan mingil värskemal hetkel pikemalt seletada.