Sõnad, sõnad

Võtsin nädalavahetuse UNESCO artikli jaoks, nii et praeguseks olen
- koristanud kambaga terve korteri
- tähistanud viimast kamapannkookidega
- saatnud rea meile Londonisse, kerjates TOEFL/IELTS testi tegemisele pikendust või vabastust
- saatnud rea meile meie asjalikule tudengiassistendile, et ta suudaks mulle eraarsti juures eritingimused välja rääkida
- teinud terveks nädalaks söögi ette ära, sest meil on pikad päevad ees
- teinud eriti pika sessiooni joogat
- pidanud eriti tigeda skaibi Saudi-Araabia infrastruktuuride ja Saksa groteski teemadel
- otsustanud lõpuks ometi Pierre Bourdieu'st aru saada (Melbourne'i ülikooli youtube'i loengu, mind-map'ide, Wikipedia artiklite abil, ainult selleks, et paremini aru saada Sherry Ortner'i artiklist "Theory in Anthropology Since the Sixties")
- ignoreerinud kursakaaslastega veinifestivalil pidutsemise kutset

ja mida ei ole, on loomulikult UNESCO artikkel. Või no on juba mõned laused. See on mõnikord suur asi.

Aga vahepeal nägin lugu tüdrukust, kes ostis kaltsukatest hunniku jama kokku ja läks Londoni moenädalale, kandes seljas suvaliselt ümber keha keeratud riidetükke, plekilisi põlvikuid ja kaelas elektripistikut ning keda fotograafid erutunult fashion blogger'iks pidasid. Tüdruk kirjutab hästi. You can be anything you want to be..

Nohikupäev

Meil on nüüd olnud nädal aega õppetööd, ja koolialguse tunded pole veel stabiliseerunud. Mängus on mitu aspekti - meie ülimalt erakorraline programm on pdevas muutumises, ühelgi nädalal ei kordu samad ained, intensiivinädal siin, lugemisnädal seal, mõnel nädalavahetusel lisaõppetöö, teisel korral õppetöö vaid ühel-kahel päeval nädalas. Semestri nõudmistest ei ole veel kellelgi aimu, ega ka kohustuslike tööde mahust, teemadest, sisust - ja isegi kui oleks, nõuab programm ilmselgelt pidevat enesetäiendamist igal vabal hetkel iseseisvalt. Samuti on Norra ja Prantsuse kursus esmakordselt pikemalt kui 15 päeva koos õppimas ning meie mõlemi eelmise aasta meeleolud näivad tunda andvat, aga võibolla on see ainult mu kujutelm.

Igatahes oli täna olukord, kus kogu kursus tahtis meie pisut liiga informatsioonist pungil, pisut liiga ülevoolavat, liiga intensiivset ja lihtsalt grupi vastuvõtuvõimet valesti hindavat külalisõppejõudu maha lüüa, ja mina tahtsin oma kursakaid maha lüüa.
Pärast püüdsime A'ga argumenteerida erinevaid tundeid ja põhjuseid, miks keegi kuidagi loengus oli, aga ma päris ei saanud aru, mis mul viga oli. Ma arvan, et ma pean kuidagi väga kiiresti õppima mitte olema häiritud mu kursa negatiivsest suhtumisest mõnda õppejõudu/ainesse/loengusse, kui ma vähegi tahan oma õppeprotsessi päästa. Täna oli peer pressure kuidagi eriti tuju ja motti hävitav.
Jah, ma olen 30, ma ei peaks üldse, üldse, üldse hoolima, mida mu kaasõpilased üldse millestki arvavad, ja ma olen seal iseenda jaoks ja täitsa omadel põhjustel, aga näib, et mul on mingid hirmud seotud ise taoliseks õppejõuks saamisega. Õppejõuks, kes suudab haarata vaid 2-3 selleks spetsiaalselt ettevalmistunud õpilast, samal ajal kui teised minust mõnitavaid kommentaare ja pildikesi fb'sse postitavad... kaustikutesse sodimist suudaks ma isegi vist taluda.

Kas on professionaalne kriitiline mõtlemine see, kui suudad eos ära eristada, millised õppetunnid on sulle vajalikud ja kasutatavad ja millised mitte? Või on iga õppetund uus võimalus midagi sellest leida?

Kahtlen praegu kõiges. Ja kuigi ma ei kahtle kultuuride, kultuurilise mitmekesisuse ja traditsioonide õppe vajalikkuses, ei, hädavajalikkuses viimaste nädalate poliitiliste uudiste taustal, on kuidagi väga tobe kirjutada oma UNESCO-teemalisi esseekesi, samal ajal kui võimsad muutumistuuled inimeste- ja kultuuridevahelised suhted nii suurelt esiplaanile tõstavad.

Aga tänasest loengust kogutud või selgitatavad mõisted:
Europeanisation 
Pentatonic scale (lisandina mulle tavalisele heptatonic'ule)
East-Central Europe ('Eastern Europe' on muutunud suuresti tänu G jonnakusele mu suurimaks kirstunaelaks)

Ja ungarlased, kes hea meelega põlvneks pigem hunnidest või sumertest või iidsetest türgi rahvastest, ei olegi nii väga soomeugrid vist südamelt. Näed siis.

Ahjaa, mul on lisaks tervisejamadele kaelas ka uus kohustuslik inglise keele test Londoni tarbeks. Kust need puuduolevad 200 eur TOEFLi tegemiseks võtta, pole mul küll aimu.

augutäiteks

Jah, vahepeal oli  palju. Korsika viimane nädal, paberimajandus kulkale ja esseede vihtumine, Nice'i kuumus ja suhtlus ja kookide küpsetamine, Ateena taaskohtumine ja jalutuskäigud, kapteniga moussakasöömine, merele sõit, Kreeka saared - Kythnos ja tema Chora, Delose varemed, Mykonose lõputu pidu ja shoppamine, mille eest pardale peituda, liiga soolane vesi, liiga kuumad ööd, siis juba uuesti Ateena ja liiga laiade vooditega hotell, Delfi oraakli külastus, Meteora kaljudel rippuvate kloostrite külastus, uuesti Akropolis, Agorale pilguheit, ning Eesti, ja Rubeni pulm suure tantsu ja rõõmuga, ja kontsert ja kino ja mõisad ja kohvikud ja arvamusfestival ja muuseumid ja Saaremaa road trip ja palju pisaravalamist ja korraks tered ja jälle hüvasti ja pakkimine ja Budapest, imeilus Budapest, kõrgete lagedega vanas korteris, migrandid kannatlikult parvedes rongijaamas ootel, palju halbu uudiseid järjest ja siiski imeilusad siseõued ja fassaadid ja rõdud ja nikerdused ja skulptuurid ja lai, lai Doonau, ja jõelaevad ja liiga terav india toit ja hullumeelne esseekirjutus ja pettumised ja leppimised ja rong Szegedisse, uued külaliskorterid ja asjatu kinnisvaraagentide vahet käimine ja korraks veel esseede üritus, aga peavalu ja kõhuvalu ja kodutus ja siis hoopis paar näitust ja paar vestlust ja paar söögitegu ja saabumised ja lahkumised ja veel halvemad uudised ja veel paar hüvastijättu ja kolimine tõelisesse Mustamäe nostalgiasse ja selle kõige lõpuks kõhn nägu ja tumedad silmaalused ja väsinud nahk ja mingi üleüldine nukrus koos mõnede rõõmu- ja naeruhetkedega siin ja seal.

Ikka istun hunniku tegemata asjade otsas. Kui midagi neist tehtud, kirjutan.