Kirjaread ja kõhutäited

Kell neli hommikul saatsin ära essee, mille tähtaeg oli juba kuu aega tagasi. See ei olnud suurem asi essee - tegelikult oli kogu viivitus tulenenud just sellest, et see neetud monstrum polnud piisavalt hea, ja kuu aja jooksul polnud ma suutnud mingeid põhivigu korda saada. Liigendus oli iseenesest minu jaoks piisavalt huvi pakkuv, ent kasutatud materjale põgusalt (peamiselt ERA arhiivid ja Sille doktoritöö, isegi üleliigselt), mitmed asjakohased allikad jäid lõppversioonist välja, kogu asi oli vale koha pealt paks ja lohisev ning vale koha pealt napp jne jne. Lõpuks pidin kaotust tunnistama - oleksin pidanud kogu töö uuesti kirjutama, kui oleksin tahtnud sellest midagi saada.  Ainuke õnnestunud moment oli ehk senisest veel vabam inglise keele kasutus ja kirjutamise-lugemise käigus kogetud õppeprotsess.

Koos norra keele kursusega püüan sel semestril hakkama saada 45 ainepunkti ära tegemisega, nii et loomulikult siplen. Norra keele koduseid töid peab tegema üle päeva ja need on erialastest ainetest palju selgemini sõnastatud, mistõttu on kõige lihtsam just nendest alustada - ja mitte kunagi erialase lõputu, määratu lugemiseni jõuda. Ainuke teadmine, milleni olen õppeaastate jooksul päriselt jõudnud, on kõige selle kohta, mis ikka veel on lugemata sellest, mis tingimata juba ammu loetud peaks olema. Või õigemini, iga uue raamatu ja artikli avamine on pigem nagu ukse avamine tervesse uude osakonda universumina paisuvas raamatukogus, milles poolpimedana ekslen.
A teeb 37,5t ainepunkti, ent minu teada jättis pooled oma norra keele kirjatööd tegemata, ja teised keskenduvad oma erialasele 30le, ning ma ei julge neile vahel öeldagi, kui suures ajahädas ja motivatsioonituses kohati oma kooliasjadega olen.
Eelmisel nädalal lõpuks saavutasin murdepunkti, pöördusin ümber ja vaatasin oma asjadele otsa. Võibolla oli oma osa selles reedeöisetel Nelega jagatud maailmavallutamise plaanidel, mis meile mõlemile vist inspireerivalt mõjusid. Igatahes sai Unesco esimene kirjatöö tehtud nädalavahetusel mägedes tudengimajas töötamise vahele, vahetult enne ilusat filmiõhtut - majas oli rohkem töötajaid kui külastajaid,G tegi meile popkorni ja kuuma šokolaadi, A esitas oma naljalugusid ning kaminas ja olemises leekis lõputu soojus. Hommikusöögiks ärkamine toimus mõistlikumal ajal kui tavaliselt ja suur saal oli pühapäevast päikest pilgeni täis. E seminaritöö retsenseerimine oli ideaalse ajastusega - juhtumisi on koolis teemaks just 'Dance and Meaning' (7 kuud tegelesid nad sellega, et me ei eeldaks tantsu taga esimese hooga kohe tähendusi, vaid pööraks tähelepanu sellele, mida kehad ise ütlevad... ja nüüd korraga me võime uuesti tähendusi hakata vaatama) ning nii sain koos oma vastuse kirjutamisega ka oma kooliasju vaikselt lugeda-puurida. Ja kui vähegi jaksu on jätkunud, oleme söönud imehead isetehtud sööki ja maganud nagu vanad inimesed, st vara ja sügavalt. Nii et tegelikult ei ole mitte millegi üle nuriseda - lõpuks ometi.

Söömise koha pealt avastasime A'ga pöörase twist'i lõpuks...  oleme endile sisendanud, et kõrgete hindade tõttu on Norras süüa saamine väga raskendatud, mistap õgime igal söögivõimalusel topeltkoguseid. Reaalsus on see, et tegelikult saame hästi ja mõistlikult ja igapäevaselt süüa... aga oma näljahirmu tõttu topeltkogustes. Loomulikult oleme nüüdseks juba kilode kaupa juurde võtnud. Meie oma psühholoogia keerab meile - O muigas: "If you want to save for the times of need, then this is exactly what your bodies are doing. There is just no time of need..."

Nädala aja pärast olen Eestis kiirgastrollil, Printsessiga ja nautimiseks pisut liiga tiheda ajakavaga. Ühikatoa lepingu lõpetasin raha kokkuhoidmiseks kuu aega varem, nii et nüüd kolin sinna, kuhu võetakse, ja elan viimase perioodi veel rohkem sõprade armust. Suveplaanid on hägused ja hullumeelsed. Seiklus...

Koosolemine ja filipiini matused

Imetilluke hindu ja elegantne singapurlane teevad mu rongiakna taga teatrit. Nägusid ja kehakeelelugusid, narrusi ja ärasaatmist. Itsitan mõnuga - meie järgmine kohtumine on viie kuu pärast Ungaris, ning vahepeal suudame kogu seltskonna peale kokku kõik maailmajaod läbi rännata - esialgsete plaanide järgi kavatsetakse välitöösid teha Aafrikas, Vahemerel, Indias, Malaisias, Tais, Indoneesias, Taiwanis, Norras, USAs, kuskil Lõuna-Ameerikas, kuskil endises Jugoslaavias ja Ungaris. Ahjaa, Austraaliasse ei lähe keegi. Küll jõuab.

Prantsusmaa oli meile kõigile ettearvamatu. Mõned nautisid, lasid püksirihma järele ja lakkasid selle võimaldamiseks oma Norra üüri maksmast. Mõned stressasid kooliga, mõned suhetega, mõned tegid omavahel teatrit, ja kõik tegid omavahel süüa.

Minul läks aega pea kaks nädalat, enne kui kohalejõudmise tunne tuli ja meel mõnusaks läks. ja siis sain seda täpselt pool nädalat veel nautida. Nii lootusetult aeglane olen - ent lõpuks naersin ja nutsin kogu südamest.

Nüüd kulgevad mööda rohekaspruunid varakevadised maastikud - opimistlikud viljapõllud, veel ootel olevad puusalud, aastaajast mitte hoolivad ojanired, sekka mõni helepunaste katusekividega majadekobar koos erkroosade kirsipuudega siin ja seal.

Norras ootab meid jälle kümme kraadi külmem ilm, ja võimalik lume- või lörtsisadu, ja lumikellukeste otsing. Printsess pole kunagi kevade tulekut näinud, ta ütles. Nüüdse Prantsusmaa-, Norra- ja Eesti-käikudega näeb ta vist kolme kevadet ühe hooaja jooksul. 

----

Rändasime Norra poole kogu esmaspäeva ja kojujõudmised olid igal eri ajal ning igal omamoodi ilusad ehk. Järgmise päeva olid kõik puhkepäevaks arvestanud, pidime kohtuma alles 1. aprillil, õhtusöögiks või milleks iganes. 

Aga märtsi viimase päeva hommikul suri B ema, suhteliselt noorena ja väga tervena, täiesti ootamatult ja kohe, südamerabandusega. B hankis endale tänaseks Filipiinidele pika tagasisõidu (pikima tema elus, nagu ta arvas), ning kutsus meid enda juurde.

Ja nii olime päev otsa tema köögis ja koos. Tegime päeva jooksul palju süüa, rääkisime matustest ja peredest ja isadest ja emadest, lemmikloomadest ja oma õppejõududest, kommetest ja tavadest ja leinast ja tunnetest ja vahel istusime niisama ja kuulasime muusikat ja ümisesime kaasa. 

Filipiinidel on suremine suur ja kulukas afäär... algul, kui B leinaperioodist rääkima hakkas, siis ma ei saanud arugi. Igas peres on muidugi omamoodi ja pere sotsiaalne staatus määrab ka sündmuse laiahaardelisuse, aga B rääkis kokkuvõtvalt järgmist:

Peale surma hoitakse surnukeha tema kodus tavaliselt 9 päeva. Selle aja jooksul saavad kõik tema sõbrad ja tuttavad ning kõik pereliikmete sõbrad ja tuttavad käia hüvasti jätmas. Pere tellib külaliste vastuvõtu teenuse, õu ehitatakse telke ning varjualuseid täis. Kõik külalised peavad toidetud ja tervitatud saama, külaliste tulv ühe päeva jooksul on umbes, B pakkus huupi, 1000 inimese ringis. Ühe päeva jooksul. Päevas. Tuhat.
Osad telkidest töötavad mängukeskustena, kaardimängude ja muudega - need hoitakse varahommikuni lahti ning nendest teenitud tulu aitab perel järgmisi külalisi toitlustada. B ütles, et tõenäoliselt näeb ta kogu oma põhikooli, keskkooli, ülikooli ja tööseltskonda... Peale 9 päeva toimub matus - rongkäik ja suures katedraalis hüvastijätt (nad on katoliiklased, Hispaania kolonialismi järgselt). B ei osanud arvata, kui suur see nende pere puhul saab olema (neil pole suuri surmi veel olnud), aga pakkus jälle huupi, et umbes 5000 inimesega. See tundus algul nii mõõtmatu, aga tegelikult on umbes Linnahalli täis inimesi.
40ndal päeval peale surma on suur pidu ja tähistus. B ei tea, millal ta tagasi tuleb, aga kui ta selleks ajaks juba Norras on, siis saame koos elu ja surma ja armastust tähistada, nii nagu eilegi. Pärast seda tähistatakse igal aastal tema ema suremise päeva ning 1. novembril viiakse hauale lilli ja küünlaid.

Printsess jäi temaga hommikuni ja nüüd on ta teel, ammu Euroopa piiridest väljas, ja me kohtume temaga uuesti täpselt siis, kui kohtume.