Friday, October 30, 2015

ekraanid ja vannid

Teised läksid juba hommikul raamatukokku, nii et otsustasin teha ametliku topless-päeva ja hakkasin tuba koristama.

Tundub, et selle suure lugemise vahele võiks kirjutada, mis vahepeal on olnud.

Burnt
Burnt on üks neid filme, mis seina pealt üldse silma ei jää. "Ei no tore," mõtlesin endamisi. "Bradley Cooper mängib järjekordselt jultunud asshole'i, kellel kõik lõppeb üliedukalt, ja kes kakleb endale välja iseloomuga tibi, ja kõik see on küpsetatud Bastard chef kastmes."
Aga Szegedi kinos on kokku täpselt 1 film, mis pole sünkroontõlgitud kögesmögesiks, ning "Witchhunterit" ma olin juba ungari keeles vaatamas käinud - Budapestis, et saada 4D kinoelamust, mis oleks võinud olla veel palju-palju ägedam.
Burnt oli kuidagimoodi palju rohkem art film, kui oleks osanud oodata. Omajagu andis sellele tundele ehk kaasa Szegedi vana kesklinna kino kultuurimajalik õhustik. Aga timeline oli nii hästi paigas, ja Holliwoodi dramaatilised asjad toimusid nii mõnusalt kaadri taga, mitte publiku ees, ja lugu oli korraga nii ääretult lihtne ja ilus - ning boonusena suudles Bradley [spoilerit] nii mõnusa koha peal ning kõik lõppes pea enne kui üldse alata jõudis (ning algas ammu pärast algust)... Nii et see film hoopis tekitas sellise lillede ja aasade ja lugemiskohvikute soojuse ja armastuse tunde mulle sisse. Isegi kui Bradley oli järjekordne jultunud asshole ja kogu muu eelnev mure.
Muide Rotten tomatoes hävitab antud filmi täielikult. Mine võta kinni, mis mulle seal siis tegelikult meeldis. Aga meeldis.

Rudase termid Budapestis

Ungarisse ju minnakse maailmakuulsatele tervisevetele siiamaani. Isegi Budapestis on  neid kuumi mineraalveeallikaid mitu, nende kohale ehitatud termid on võimsad ja kuulsad ja Ungari kohta päris kallid. Ma ei ole veel jõudnud ei Rooma stiilis Szècheny'sse (kus laupäeviti on kuuldavasti 4ni hommikul DJ'dega peod) ega ka juugendstiilis Gellert'isse (kuigi olen käinud mõlemaid vaatamas), alustasin hoopis 16. sajandil Ottomani okupantide poolt ehitatud väikesest ja kivisest.

Szècheny termide välibasseinid. Foto allikas
Grandioosse Gellerti nurgake. Foto allikas

 Ja kuigi Rudases on ka 19. saj lõpus juurdeehitusena lisatud ujumisbassein, saunamaailm ja tervisekeskus, sain kõige sürreaalsema kogemus siiski just selle vanimast osast, türgi basseinidest. Kui üldse seda kuidagi kirjeldada (pilti seal ametlikult teha ei tohi), siis managem silme ette segu Ingres' haaremimaalidest, renessansiajastu avalikest saunadest ning argistest aurusaunadest.
Kogu ruum on kehasid täis, ja mitmed neist lebasklevad üksteise peal, sest termid on üks armastajate meelispaiku. Kaheksatahulise keskmise basseini trepid on hõivatud - raske on leida ruumi sisse astumiseks. Keskel on kümmekond inimest ootel - kui mõni treppidest vabaneb, minnakse eelmiste asemel mõnulema. Basseini kohal laotub vana kivikuppel, millel on värviliste klaasidega kaetud pisikesed augud tähistaevaks sisse raiutud. Ümber kupli jooksevad torud, millele ehk kunagi oleks saanud kinnitada basseine eraldavad kardinad, ent nüüd visatakse sinna oma saunalinad lahkumist ootama.

Jean Auguste Dominique Ingres, kellele meeldisid pikaleveninud alasti kehad

Ruumi neljas nurgas on samuti väikesed basseinid, kolmnurksed, trepiastmetest koosnevad, ja eri temperatuuridel: 28 kraadi, 32, 36, 42... Mõnda aega lõbustan end aklimatiseerumisega: juba 42-kraadisesse vette minemine on suur lust (väga aeglane lust), sealt 28-sse laskumine omamoodi erutav - aga siis avastan, et ruumist avanevad uksed kuskile müstilisse aurussesse edasisse, ning lähen neid uurima.

Rudase termide keskse kupli alune bassein. Seinad ja lagi: 16. sajand... Foto allikas

Mõlemad uksed viivad duššide juurde, kusjuures kaasaegse dušinurga kõrval on teine kabiin, kus saab endale lae alla seotud puuvaadist külma vett kaela kallata, kui õigesti köiest tõmbad. Olen peaaegu armunud. Edasi viivad klaasuksed kas saunadesse (kolm ruumi järjest: 45, 55 ja 70 kraadi; Soome sauna olime juba varem leidnud teisest osast ujumisbasseini kõrvalt) või... noh, jah, nähtavus on null, aga auru täis ruumid viitavad aurusaunale. Minu jaoks on esimene ruum juba piisavalt põletav, et kaugemale ei jõua, ent kuuldavasti järgnevat ka seal ruumid üksteisele kuumuse kasvamise järgi.

Muide, ka Rudases on mingid ööujumise ajad, vististi reedeti ning laupäeviti. Võib päris rammestav olla vedeleda: aurus ja kuumuses ja mineraalvees ja poolpimeduses ja öös ja oma mõtetes ja ajaloos.

Lahkusimeme väga lõõgastunult. 

Muide, mu pikkade aastate absoluutne lemmik Rosenkranz and Guldenstern are dead, Tom Stoppard'i näidendi ekraniseering aastast 1990, filmiti siit üldse mitte kaugel, endise Jugoslaavia aladel - ja vaikivast näitetrupist enamik olid umbkeelsed kohalikud. On kummaline mõelda, et see võimu ja riigi allakäigust ning korruptsioonist kõnelev tükk valmis seal täpselt aasta enne kui algasid õudsad Jugoslaavi sõjad, millest ma varem suurt midagi ei ole kuulnud (sest teismelisena ei saanud lihtsalt midagi neist aru). Miskit oli mäda...
A on täpselt minu vanune ning 6, kui naaberrahvad otsustasid iseseisvuda, ning 14, kui NATO pillas tema kodulinnale Belgradile pommid Kosovo tüli lõpetamiseks. Ta on rääkinud meile nii mõnegi lustliku loo oma fotograafiahullust vanemast vennast, kes õhurünnakute ajal katusele ronis pilte tegema, ning A anumiste peale keldrisse pakku minemisest keeldunud isast, kellel telekas Ameerika film pooleli oli (Serbia näitas neid protestina ilma litsentsideta päevad läbi), ja seetõttu üksi nutta lahistavast iseendast keldris oma peret igatsemas. Ent päris selge on, et tal tuleb veel mitmest asjast läbi minna, enne kui kogu see teema tal selja taga on - ning arvestades vägivalla ja sõjakoleduste suurust, kogu sellel piirkonnal.

Minu suurim mure neil aegadel oli, kuidas peenrate rohimise kohustusest mööda hiilida...

Crimson Peak


Crimson Peak on oivaline, klassikaline, gootilik, romantiline, hingematva kunstikutööga (ja mida kostüüme!) tõeline Halloween'itükk, dramaatiline ja kummituslik ja verine ja oioioi kui ilus. Ainuüksi kunstilise meeskonna töö tasuks uuesti kinos üle vaatamist ilma storyline'ile pikemat tähelepanu pööramata, aga ka lugu ise on kuidagi armas. Crimson Peak is a gorgeous nightmare, kommenteeris keegi, ning tõepoolest, mu parimad seikluslikud õudusunenäod on vahel täpselt nii lummavad. Ja kuigi tegelastel pole küll vampiiridega väga pistmist, siis puhtalt esteetika tõttu - kus veel seda vaadata kui mitte Transilvaaniale nii lähedal, kui praegu olen. Siia on see peaaegu käega katsuda...



Tuesday, October 27, 2015

Buda ja Pest

E ütles, et minu komme igale poole kohale saabudes oma postkaartide ja fotode kogu seinale kleepida on nagu mingi sõdurite värk.

Olime veetnud 5 päeva Budapesti lausvihmas, kaks päeva Szegedis, mina puruhaigena voodis köhimas ja nuuskamas, ning siis suundusime tagasi Budapesti, sest sellel kohal on täiesti vastupandamatu tõmme. Kuigi veetsime pooled päevad arvutite taga asjalikud olles, sai ometi valutavate jalgadeni kõndida, 1956. aasta oktoobrirevolutsiooni pühadel mööda muuseume tuuritada, 16. sajandi türgi mineraalvetel käia, kinos (Crimson Peak on f'''ng ilus) ja 4D kinos ja teatris ja trammiga sõitmas ja söömas käia ning iga päev uuesti Budapesti armuda. Ma ei teagi, millal viimati üks suurlinn mulle nii väga meeldis. Igal juhul on mul endal juba nädalaid kogu raha otsas, nii et kõik lõbustused sündisid E armust, nagu ka meie armsad pisikesed airbnb korterid otse kesklinnas, nagu ka sõidud edasi tagasi, nüüd uuesti Szegedisse.

 Budapesti rahvusgalerii kupli alt avaneb tuttavlik Pesti-vaade
 Pest, Budaga võrreldes lame ja pulbitsev
 Rahvusgalerii altarinäituse kuld
 Ajaloomuuseumi nõuka-nostalgia
 Ajaloomuuseumi Gooti kabel. Mu lemmikekspositsioon vist oligi ajaloomuuseumis, kuigi etnograafia oma oli ka väga läbimõeldud. Ajaloomuuseumis sai lihtsalt rohkem seigelda ja ekselda ja avastada.
 Riigipühal kohtusime ka Printsessiga. Ei, tal ei olnud pikamaa jalanõud
 Sisehoovide minitänavad. Korteriuks
 Üks hetk kui oli rahumeelne olla. Neid polegi nii palju


Tagasi reaalsusesse. Reaalsus on tavapäraselt raskemeelne - 3 nädala pärast peame esitama lõputöö mustandi, mulle anti 2 nädalat veel ühe eelmise essee esitamiseks, O kolis minema, minu mõtted endaga kaasas, ja unes kummitavad mingid mineviku ja tuleviku seiklused. A, Printsess ja Mr President on päevad läbi raamatukogus ning ma olen nii ära olnud, et ei teagi, kuidas neil läheb. Kuidas meil kellelgil üldse minna saab.






Tuesday, October 13, 2015

Hirmu kasvatamisest ja alkoholist

Meil on novembri lõpus 10 päeva õppetöö Budapestis, konverentsil ja arhiivides. Lappasin mitmeid päevi airbnb pakkumisi, kuni väikese valge stuudiokorteri välja valisin. Printsess täitis oma krediitkaardi andmeid maksmisel ja kirjutas teiste elanike nimesid: S.S., I.R, M.T. ja Mohammad A. N. F. Siis keeras pea natuke viltu, vaatas nimekirja, ning küsis endalt kõva häälega: 'Kas nad kardavad Mohammadit?' Kustutas eesnime... vaatas veel. 'Kas nad kardavad A. N. F.'d?' Otsustasime, et ei karda.
Printsess ise on liberaalne moslem Indoneesiast Jakartalt. Kuigi keskkoolis pidi pearätti kandma (koolivormi osana otsekui), ei tee ta seda kodus ega tänavail kunagi, ning öösiti lubati tal sõprade juurde jääda ja vahel huvi pärast maisteb keelatud maitseidki. Ta on reisinud varsti juba üle kõigi kontinentide, ning peab alati ülioluliseks reisisihtkoha kommetega end kurssi viia ja neid ka ise praktiseerida (Kuni lühikeste pükste kandmiseni suvises Ungaris. Võõristus kadus ehk mõne nädalaga); ning on kohandumises kuninganna, täielikult pingevaba ja paindlik. Olin suisa üllatunud, kui eelmisel aastal temaga Eestis käies äkki teada sain, et ta aktiivselt mitu korda päevas oma suures siidises telgilaadses ürbis palvetab. Üllatusin, ja siis ei mõtlenud sellele enam, kuigi vahel unustasin ja segasin teda ebasobivatel hetkedel. Mohammad A, keda me kunagi selliselt ei kutsu, on Singapuri malai ning palju otsesemalt usklik, olles igapäevaselt Koraani õpetustega dialoogis. Nad on mõlemad noored, väga andekad oma professionaalses elus, väga tuntud oma ringkondades, põhimõtteliselt pea rahvusvahelised kuulsused, ilusad, südamlikud, soojad, vastutulelikud ja üdini armastusväärsed.
Aga nüüd istusime korraga, Indoneesia moslem ning Eesti luteri taustaga ateist, ning nuputasime, kas Ungari võimalikust katoliiklasest korteriomanik kardab kellegi moslemi nime või ei. 
Ja see, et me otsustasime Mohammadi nime vältida, teeb mind väga kurvaks.
Me ise kasvatame hirmu ja teisestamist, isekeskis, ja milleks?

See oli kummaline punkt nädalale, mil O leinas Ankaras rahurallil tapetuid, H-M postitas tõsiseid, lausa ahastava tooniga Palestiina meeleolusid, ning ungarlased vaikselt ja rahulikult oma elu edasi elasid. Riik on lukku keeratud, ning minu loengute kõrval paikneva politseimaja ees võib igapäevaselt näha üha rohkem ja rohkem soomusautosid...

Erasmus Student Network, ESN+linna nimi, on tore üksus, mis tegeleb vahetusüliõpilaste lõbustamisega. Teemapeod, väljasõidud, muuseumikülastused, rahvusvahelised õhtud, filmivaatamised ja muu - ka kõige ebaseltskondlikumatele on palju erinevaid võimalusi kui mitte sotsialiseeruda, siis vähemalt mingi grupiga koos erinevaid asju kogeda. Kuna enamik Erasmuse tavavahetustest ei ole kursuse keskne, vaid ained valitakse kogu ülikooli valikust individuaalselt, siis on suhete tekitamine koolis keerukam ja ESN ühendab kõiki võõrasse keskkonda pillatud rahvusvahelisi hingi hoole ja (pinnapealse) armastusega. Mis on tore. Mulle meeldib see. Isegi mu tuupurist ja kodukanast mina olen end juba vedanud ühele kostüümipeole, ühele rahvusvahelisele peole ning ühele muuseumi etnograafiliste kogude külastusele. Sai tantsida, sai küsida - geniaalne.
Aga täna on Beer Diploma pidu. Reeglid on lihtsad - 12 õlle ärajoomisel teenid summa cum laude, 9 õlle ärajoomisel järgmine hinne jne. Maksab - praktiliselt midagi ei maksa. Me oleme ühes Euroopa odavaimas riigis.
Ja ma võin ju teada, et tudengielu kuvand ongi üks suur jooming, ja mu enda süü on, et mul see kunagi nii ei ole olnud - kuigi 20ndate alguses võis ju vahel olla kokteilidega hellitamist, ja J'st lahkumisel oli vajalik üks öö suure pudeli rummi ja paljude pisaratega, ja üks meremeeste aastavahetus oli mõnusalt joovastav, ja ühel teisel õpetasin kaaslastele Krambambuli tegemist - ja Rumeenia oli alati kergelt svipsis - aga iganädalane, mitmeõhtune, joogile suunatud tegevus on minu jaoks alati müstika olnud. Ja tudengiühenduse seda propageeriv ja sellele keskenduv aktsioon teeb mind korraga väga õnnetuks. Kas ei võiks olla fookuses midagi muud... ja need, kes soovivad, teevad seda koos vastavate jookidega? Isegi oma vapral Põltsamaa poistega viinavõtmise hetkel oma lahkumispeol käisin terve õhtu jooksul salaja vetsus liitrite kaupa vett peale joomas. Sest see tundus nagu mõistlikum. Ja fookuses oli tegelikult midagi muud.

Liisa ja Merle on koos oma Tartu Ülikooli meditsiinitudengitest kaaslastega juba aastaid alkoholivastast tugiliikumist teinud, tudengitele ja pidutsejaile. Küll tahaks, et sellised hääli kõvemini kuuleks. Et oleks tasakaalus rohkem. Et udustele, hägustele, joovastunud öödele ei järgneks alati valutavad, paistes ja tuimad päevad.

Sunday, October 4, 2015

Szeged

Ma ei kogenud Norras ka sellist trammiviisakust. Inimesed mitte lihtsalt ei karga püsti, et istet pakkuda, vaid pakuvad kohavahetust, kui peaksid tahtma sõbraga ninad kokku istuda...

Turupäevad on kolmapäev, reede, laupäev ja pühapäev, kõik letid töötavad hommikul kella 5st kuni kuni 11ni, pooled lausa 15ni. Turg on suur, imeliselt kirju, lauad lookas magusatest puuviljadest, suurtest isuäratavatest köögiviljadest, tosina kaupa pakitud kanamunadest, suurtest paprikapulbri pakkidest... kõrvitsalised, sibulad ja laugud, kapsad ja porgandid, kartulid ja peedid, oad ja läätsed ja herned, petersellid ja spinatid ja tomatid ja paprika, paprika, paprika. Müüad on asjalikud, kiired, ja kutsusid ühel eriti unisel hommikul mu mitu korda tagasi - olin unustanud jääda raha tagasi ootama. Üks tädikene viibutas kõrval sõrme - sa, tüdruk, ole ikka hoolikam...

Samal varahommikul nägin, kuidas räpased värvikad turujoodikud üksteisega kohtumisel mõned sammud tantsu lõid.

Grammatika on uus. Susisevad häälikud on mu keelele slaavipäraselt hääldamatud, vokaalid on kõik tuttavad, aga kursusekaaslastele peaagu kuuldamatudki. Vokaaliharmoonia on uus ja põnev. Väga suurte raskustega suudan moodustada 3-sõnalisi lauseidki.
Käisime kuulasime katedraalis Püha Gerardi, Gerard Sagredo oratooriumi. Kavalehele trükitud laulusõnades leidsin 20-tähelise sõna.
Grammatika on ikka väga uus.


Anna mineraalveeallikale on sada aastat tagasi ehitatud ilus ringikujuline klaaskuplitega spa. Nädala sees hilisõhtuti kella 9 ja 12 vahel on pääse vaid 3 eur ning selle eest saab 4 erinevat basseini ja soome sauna. Olen nüüd kaks korda end seal hellitamas käinud, ja see tundub olevat meelispaik natuke liiga lihastesse treenitud tõmmudele noormeestele, kes võibolla oma seksuaalsuses kahtlevana igale poole testosterooni püüavad pritsida. Lisaks on alati kohal mõni veider keskealine mees, mõni armas kõver vanapaar, ja siis - lademete kaupa ennastunustavalt ja meelalt basseininurgas suudlevaid paarikesi. Tõepoolest, viisakalt ühelt intiimselt hetkelt pilku ära keerates satun otsemaid tunnistajaks teistele, nii et targem ongi hoida pilku introvertselt kõõrdi või siis üleval peegeldavatel kuplitel.

Saun on tühjemapoolne, umbes 5 kraadi minu jaoks liiga kuum, ja täpselt grammikese liiga suur.

Trammid, trollid ja bussid on mitmete generatsioonide kultuurikihist koos. Aga radade tegelikult valitsejad on ikka ratturid ja rollerid - nagu minu meelest igale enesest lugupidavale ülikoolilinnale kohane.

Veini olen nüüd ostnud kahel korral. Oli soodne ja täpselt nii hea, nagu Ungarist arvasin, aga... isegi siin on see minu jaoks lubamatu luksus.

Maksan ikka veel oma suviseid võlgu ja seega - väljas ei käi, teatris ka mitte, söömas ka mitte. Aga see ei olegi nii raske.