Mäed ja kruus

Kirjutatud 20.07.2015 Ile Rousse-Nice praami kohvikus, kusagil keset Vahemerd hommikul kell 9:40, Täpselt 4 nädalat peale saarele saabumist. Ma olen unine ja 3,5 tundi on veel merd künda, ent kirjutamist on palju. 

Nüüd olen tagasi Moïta küla kohvik-baaris, sealsamas oma matkakoti juures müüri peal, ning noorte ja perede olemine tundub piisavalt huvitav, et otsustan reaalajas mõnda aega vaatluspäevikut kirjutada, ja lõpuks teen seda vahelduva eduga lausa kolm tundi järjest. Kõik algab nagu süütult – teismelised poisid mängivad petanque’i, poisikesed vahivad ammuli sui pealt, vanemad ja vanavanemad kohvitavad häirimatult ning kari põnne tegeleb üle müüriääre kohaliku krantsiga suhtlemisega. Aga korraga toimub põnnidel suuremat sorti kilpkonna-koera-käest-päästmise operatsioon, alumisse aeda murtakse sisse, üks poiss saab teistele kõigile märkamatult herilastelt nõelata ja kogu selle taustal mängib üks pisike nohiklik tüdruk puu all kogu aja vaikselt viiulit. Olen lummatud, nagu keset fantastiliselt realistlikku absurditeatrit sattunud (aga elu ongi sageli täpselt nii realistlik absurd), ja hakkan vaikselt aru saama, et kõik tõepoolest tunnevad siin kõiki. Olen ehk ainuke võõras terve sündmuse peale. 

Kontsert, mis osutub laste, noorte ja nende õpetajate koondetteasteks, ja milles osalevad suur keelpilliorkester, kitarriansambel ja pisike puhkpillibänd, kestab üle kahe tunni. Lavale on kaks naist meisterdanud tšello-kujulise kommiskulptuuri, mis peale kontserti kiiresti kõigi osaliste poolt nahka pannakse. Üleüldine vastuvõtt on soe, ja mööda mängitud või suisa katkenud hetked lastakse pingevabalt mööda.

Vinnan oma koti nüüd endale selga ja lähen uuesti võsakäike vaatama. Kuna õhtune kontsert algab alles pimedas, on mul nüüd ainuke võimalus endale mingi koht leida, ning peaksin koti juba sinna jätma. Autotee näitab Casanova poole ning kõnnin ülesmäkke, kuni kruusane mäeserv ronimist näib lubavat – ja seal sikutan, maadlen, rooman, tirin ja tõmban end läbi okste üles nõlvale, hambad ristis ja keha uute kriimudega koheselt kaetud. Kuigi Casanova, mis maja see ka iganes ei oleks, on üle puude ja põõsaste paista, olen autode eest varjus, otse tee kohal, ning siin okastes ja ohakates teengi endale pesa, pesen varbad tolmust, kriimud verepiiskadest, tõmban sõrmedesse sattunud okkad uuesti välja, panen kleidi selga ning jätan matkakoti põõsasse maha. Siia pean nüüd öösel tagasi saama.

Kruusaservast uuesti alla ronimine käib lihtsalt, kuigi ebameeldivalt – ma põhimõtteliselt lihtsalt libisen koos lahtise pinnasega alla. 

Lähen tagasi kohvik-baari, kus ilus noor baarimees räägib õige pisut inglise keelt – mulle näidatakse stepsel, tuuakse õlu, ja uuritakse tagasihoidlikult, kust ma tulen. „Ah jaa, Eesti.“ – „Kas sa tõesti tead, kus see on?“ – „Mitte täpselt.“ – „Soome lähedal.“ – „Ahaa – ma olen Soomes olnud...“

Kliente saab kiirelt palju, mina hakkan kirjutama ja baarirahval on käed-jalad tööd täis. Üks korraldaja-meestest, keda juba eelmisel kontserdil silmasin, ütleb mulle tere. „Mida sa teed, kui ma küsida tohin?“ – „Kirjutan oma asju üles.“ – „Kas sa oled puhkamas?“ – „Tegelikult ei, plaanisin siin teadust teha, aga sellega läks nii ja naa.“

Ta küsib paari asja veel, ja vastan läbi naeru, sest see kõik on pisut sürr. Ta patsutab mulle õlale, soovib edu, ja läheb juba istub teiste muusikute/muusikaõpetajatega eemale lauda. Ta lahkub palju jahedamalt, kui enne lähenes.

Keegi ei tule siin tavaliselt selle pealegi, et mõni välismaalane võiks olla siin muul põhjusel kui puhkuseks. See tundub neid alati nii segadusse ajavat – mida ma mõtlen sellega, et pole puhkusel? Ma ei saa seda neile pahaks panna, saar tundub olevat täis umbes kolme tüüpi turiste – saksa, taani või belgia pered, kes tulevad suurte telklossidega ja mööda randa vaikselt edasi suvitavad; prantsuse või skandinaavia paarid või pered, kes liiguvad rohkem matkaradu ja randu mööda vaheldumisi; ning prantsuse või muud üksikud mehed, paarid ja sõbrad-sõbrannad, kes on ilmselgelt tõsised trekkijad, kelle jaoks Korsika vaheldusrikkad maastikud pakuvad palju pinget ja väljakutseid. Neil on varustus jalalabadest pealaeni silmatorkavalt erinev puhkuseperede omast. Ahjaa ja siis on need šveitsi ja saksa nooremad või vanemad paarid, kes on endale rentinud auto ning keda igas suuremas linnakeses paari päeva tagant ootab uus meeldiv mugav puhkekorter ja kelle pärast restoranide hinnad on siin täpselt sellised, nagu nad on. Ja kelle pärast rannad on täis igasuguseid võimalikke vesiste lõbustuste pakkujaid, erinevate veesõidukite ja reiside ja dive’imiste ja surfimiste ja asjade võimalusi. Igatahes keegi ei tundu väga tegelevat muu kui puhkamisega, kes aktiivsemalt, kes lõdvestunumalt. Tegelikult ka korsiklased ise näivad väga palju puhkavat, kui arvestada keskpäevakuumuse eest kohvikutesse ja tänavatele kuhjunud vanameeste, suitsetavate kortsuliste naiste, noorte lihaseliste tüüpide või pruunide tätoveeritud tüdrukute järgi. Sellises kuumuses vist ei jaksagi päeva jooksul nii palju teha kui tahaks, kiirelt tuleb rammestus. Ainult restoranides käib pidev intensiivne töö, professionaalne, asjalik, ja natukene enese suhtes armutu. Hooaeg on hooaeg. 

Mu aju on minemas suhtlusrežiimile ja tagasi inglisekeelseks, igatahes ütleb ta mulle: The most awkward music for a 5-hour ferry ride over the Mediterranean can only be Celine Dion, even if it is not „My heart will go own“. Maybe it is just her voice that makes you want to drown. 

Õhtune kontsert hilineb pea 45 minutit. Tundub, et siinne algusaeg ei ole mõeldud mitte publikule, vaid see on ligikaudne esinejate saabumise ja valmistumise aeg. Väga muretult, väga suvaliselt, tilguvad nad kohale, keegi ei paista neist pidavat vajalikuks kedagi tagant kiirustada ning mingeid vabandusi publikule ei edastata. Minu kõrval olev suur sünge vanem mees kirub ja niheleb, üks osa vanemapoolsest publikust proovib aplodeerimisega asjade seisu kiirendada, aga sellest ei tee näiliselt keegi välja. Nad alustavad täpselt siis, kui nad alustavad.

Kontsert on helilooja (?) Malcolm Bothwell’i mälestuseks, mängivad tema ’sõbrad’, ehk siis seekord pigem täiskasvanutest koosnev keelpilliorkester ja Korsika meestelauluansambel Tavagna. Keelpilliorkestri puhul oli juba päeval märgata see, et dirigendi juhtimise asemel harrastasid nad siin üksteist jälgides koos mängimist, mistap tempo ja rütmi koos püsimine oli sageli vaevaline, seda ka õhtuse koosseisu puhul, mitte ainult lastekonsterdil. Tavagna kõla on käheda iseloomuga, harmoonia kajab mägenõlvalt vastu, aga minu pinginaaber pole rahul, kommenteerib oma kaaslasele kõvasti ja pettunult. Üldse üllatun järjest rohkem siinse publiku üle – Balagna konsterdil Corte kirikus viimase laulu ajal üks naine mu taga tõusis püsti ja laulis meestega kaasa, ja siin, kui suhteliselt äpardunud naislaulja proovib hoogsa ’Down to the River to Pray’ga publiku meeleolu tõsta, laulab sellesama rahulolematu mehe suur, sünge mustapäine saatjanna täishäälel kõrgemat partiid kaasa, hoolimatult ja naudinguga. Nad räägivad kontserdi ajal palju. Ma naudin mõnesid hetki, mõtlen omi asju mõnel teisel, imetlen korraks kaugemal Maailmasõjas hukkunute skulptuuri jalamil suitsetavat baaripoissi (igas külas on Maailmasõja hukkunute skulptuurid või mälestustahvlid, hunnik noorte poiste nimesid ja järelehüüded. Korsika paikneb õnnetuseks otse keset ajalooliselt kõige kibedamaid lahinguvälju). Otsustan enne kontserdi lõppu juba oma võssa ronida, sest muidu oleks teel liiga palju liikumist, et seda märkamatult teha saaks. Nii et enne keskööd lahkun publiku hulgast, meeste kähe ilus kõla tähises öös sillerdamas, kõnnin Casanova nurgani ja siis, veel vaevalisemalt kui päeval, veel äpumalt, veel rohkem roomates ja tirides ja hingeldades, sikutan end tee pealt pimedusse ära. 

Tähti on nii palju, et taevas polegi pime – minu vastas joonistub välja must mäesiluett. Kontsert kestab veel pikalt ning kajab mu nõlvalt vastu, ning pärast tähistatakse veel kaua, võimalik, et sealsamas kohvikbaaris, kus noorte ja vanade hõiked ja naer katkevad alles ehk kell 1 öösel. Leban oma magamiskotiga kruusases lohus okaspõõsaste all, kus terve öö üks hirmunult krabistav loomake või linnuke mind kardab, ja suudan ennast voltida ümber ohakate ja kivide, kuni mind torgib kogu maailm täpselt piisavalt vähe, et saan peale neljanda langeva tähe või satelliidi või muu viimaks uinuda. Kui külas hääled viimaks päriselt vaibuvad, ärkan absoluutsesse vaikusesse. Öö on imeline.

Kella nelja paiku hommikul ärkavad kõige pisemad, pööraselt vidistavad linnud, kella kuuest algab tuttav huikamine. Kella seitsmest, kus võiksin liigutada, ärkab ka küla liiklus. Olen siinmail näinud ja kuulnud nii palju linde, kellest ei tea mitte midagi – ainult kõikjal üle saare pidulikult ringi liuglevate suurte kullide kujud on eksimatult tuttavad. Ma ei ole kunagi kuskil näinud nii palju kulle kui nende nädalate jooksul saarel. 

 

Koperdan põõsastest alla alles 8 ja 9 vahel, kange, ent puhanud. Kõigest kümmekond meetrit minu vihatud kruusanõlvast edasi viib autoteeni lauge kivirada... mu meeleheitlikud eelmise õhtu ronimised olid olnud eriti ebavajalikud.

On 12. juuli hommik ning festivalikava järgi algab hommikune kontsert 1,5 km eemal asuvas Campi külakese kirikus kell 10:30, nii et aega matkaks küll ja küll. Ainult et millegipärast kõnnin seda 1,5 km oma tunni, mu vesi saab otsa ning pähklitest ja martsipanist koosnenud hommikusöögi energia kaob koti tassimise käigus. Järjest rohkem vihastun siinsete teeinseneride loogika üle – kõnnid, pahaaimamatult, oma mägiteel, ja üle oru näed ilusat autoteekest minemas, siinsamas – ja siis saad aru, et see on su enda tee, mis end kaugel eemal kokku voldib ja siis samas suunas tagasi tuleb ja miks ometi ei saa nende nõlvade vahel ühte pisikest SILDA, halloo, see järgmine mägi on ju SIINSAMAS... Aga kunagised eeslitega sisse kõnnitud rajad, mis kohati lausa vales suunas tagasi liiguvad, et siis suure pöördega jälle kuidagiviisi eesmärgi poole kulgeda, on vankumatu järjekindlusega saanud autoteedeks ja nii jäänudki. Mis sillad, tee ju läheb siitsamast... Aga mind, seljakotirändurit, ei morjendaks vist isegi närune rippsild antud hetkel, see vähendaks mu jalavaeva palju. Ma pole sel päeval saanud matkatosse endam jalga pannagi, villid annavad veel ainult sandaalidega käia...

Sõnakuulelikult looklen kõik teekäänakud kaasa, muud ei jää üle, kuni Campi küla minu viimaseid pingutusi vaikides tunnistab. 

 sealt ma tulin, sildi järgi 1,5 km kauguselt... ja pole poolel maalgi

Campi on VEEL VÄIKSEM kui Moïta. Tegelikult (ma jätan matkakoti kiriku ette maha ning kõnnin peatänava lõpuni, et veenduda) polegi see nagu küla mõõtu, vaid ainult üks tänav kalju kohal, kahel pool kivimajad, kirik keskel, määgiv lammas nõlva peal. Mul läheb iga päevaga järjest keerulisemaks reaalsuses püsida – kogu aeg liiguks nagu mööda filmivõttepaiku, raamatuid, maale, jutte, oaase, või oleks nagu deliiriumis. Campi’st teisel pool kirvendab imeline mägimaastik, roheline ja sinine ja must ja pruun ja maagiline, ning ma tahaks end taas näpistada, et kas see olen üldse mina või kas ma olen üldse elus... Siit ei ole ilmselgelt võimalik mitte kuidagi teistmoodi ära saada kui teiste kontserdikülastajatega, ja igal juhul tundub, et pean suunduma tagasi Moïta poole, kus tee on vähemalt 10 cm laiem ning liiklust ranniku poole võibolla 1 auto asemel päevas äkki 5 autot päevas. Ma ei muretseks ärasaamise pärast nii palju, kui mul poleks vesi otsas, aga kui ma kinni peaks jääma, eks siis peab majadest kellegi üles leidma ja neilt küsima. 

Kontsert on pereansamblite oma, ülerahvastatud, pikk ja võrratu. Mind hämmastab suurte ja väikeste muusikute väga pingevaba, väga arvestav koosmängimine, milles on toetus ja usaldus, mille sugust ammu kogenud pole. Mind lööb täiesti pahviks kõigi esinejate muretus vigade ja eksimiste koha pealt – ka suurtel katkeb mõnikord mäng, vahetub ootamatult noodirida, mis korjatakse uuesti üles ja lõpetatakse naeratusega. Üks lihtne looke kaotab oma meetrumi ja mängitakse uuesti, Elton John’i ’Can You Feel the Love Tonight’ kaotab oma põhimeloodia, mille teine tšellist kõrvalt siis lauluga asendab, ja publik aplodeerib kogu aeg ühtmoodi kuumalt, kirglikult, toetavalt kõigile. Lapsed, kellest noorimad mängijad võivad vabalt olla umbes 6-aastased, näivad julged, elevil, ootusärevad, rahul oma vigadest hoolimata, ning korraga on see minu iga-aastaste trennilaagrietteastetega võrreldes nii teistmoodi hirmudevaba, et mul hakkab lausa pisut kade. Kuidas on nii, et oleme suutnud nii väikesed kui suured inimesed Eestis nii kramplikult kõiki eksimusi kartma saada? Kui nõudlikud on meie perepublikud võrreldes siinse sooja elevuse ja pretensioonitusega... Kui väga peavad õpetajad alati muretsema, et äkki laste esitatu ei ole vanemate ootuste kõrgusel, äkki veame neid koos lastega alt, äkki pole me piisavalt üritanud... ja suur vahe näib mu mõttes kasvavat just ’üritamise’ ja ’mängimise’ või ’tegemise’ (musitseerimise, tantsimise, näitlemise, esinemise) vahele, ning kogen seal kirikus korraga hoopis teistmoodi elevust, mida saab tekitada rõõm kellegi oskustest, ükskõik kas esineja, õpetaja või pealtvaatajana. Mingi läbi generatsioonide ulatuv läbikukkumise paanika, soorituse tahe, mis mulle tegemisprotsessis üha kastreerivam tundub, mida me Eestis kogu aeg kultiveerime... kummaline, ja kust see ajalooliselt tulnud on, ei oska ma mõelda.

Vaid ühe korra näen nukrust ja põdemist, kui üks pisike poiss oma vanematega mängib Debussy „Luiges“ soolot, ja hirmu tõttu kiirustab, noote vahele jätab või kohkunult üle nende komistab, nii et vapralt tema järgi juhinduvad ema-isa lõpuks sõbraliku muigega kummardusse tõusevad. Poiss nutab altari kõrval pikalt ja mulle meenub, et nägin teda eelmisel õhtul ühe täiskasvanud tšellisti abil väga kaua seda harjutamas. Ta võib olla ehk umbes 9-aastane. Publik aplodeerib talle kaua, ent ta on lohutamatu. Võibolla on „Luik“ talle väga oluline. Võibolla mängib ta seda 20 aasta pärast suurel konsterdilaval...

Kuidagi väga soe on nendel hommikutundidel seal tibatillukeses kaljuküla kirikus perede ja muusika keskel olla. Mu tunded ja mõtted on hoopis teistes tonaalsustes kui kõigest mõned päevad tagasi.

Mind võtab peale esimene Moïta poole suunduv auto, vanemate meeste ja daamiga, ja paneb mind rõõmsalt järgmiste teede risti maha. Olen vaevu koti selga vinnanud, et vaevalist hääletamis-päeva alustada, kui J mu ees peatub. Ma ei imesta selle üle põrmugi, kujutan ette, kuidas ta oma pühapäeva on veetnud mööda mägiradu keereldes ja minu üleskorjamist endale võludes. „Mu prints!“ tervitan teda. – „Kuhu täna?“

Ronin autosse: „Ükskõik kuhu.“ Ta on segaduses – kuhu ma ikkagi tahan?

Olgu siis. Ma tahan „koduseid“ mugavusi, kus oma valutavat keha ravida. „Lähme Corte’sse.“ Corte on vähemalt 50 km eemal, mägiradadega koos 70 km, mul pole tegelikult aimugi, kui kaugel, aga ma olen oodanud teda endaga autoga sõitma ja ta on oodanud mind enda auto peale, nii et ei ole ju vahet, kui kaugel mu sihtmärk on. „Olgu siis, Corte’sse“.

Ja me sõidame mööda kitsast serpentiini minema, suur mägise kehaga halvatud mees ning higine villides kõhn võõras naine, kes ei räägi üksteise keeli.

Tormid ja mäed

Kirjutatud 16.07.2015 Corte ülikoolis, Korsikal, 13:52

Hommikul selgubki. Eelmisel päeval nii sillerdav, nii läbipaistev, nii soe ja kutsuv meri on nüüd ennast liiva, kruusa, adru, puupulki ja heina ja muud mustust täis uhtunud, kõrged lained on väikelastele sobimatud ja tekitavad minuski aukartust, ning päike on pilvede vines peidus ja rannas vaid mõned kõhklevad külastajad. Kuigi käin selles sopas kõikumas ja korraks pikutan liivalgi, lisab kõik see mu tujukusele omakorda juurde. Veedan päeva rannabaaris, kusjuures suudan Šveitslast mitu korda kogemata solvata, ning kui lõpuks endale netipääsme ostan, siis suudan lühikese ajaga sattuda mitmesse internetitülisse – üldse igatpidi iseendaga üha rohkem sõlme minna. Ma tean, et põhjuseks on mu välitööde plaani täielik nurjumine – nüüdseks on mul jäänud saarel olla vaid kümmekond päeva, mis isegi oleks piisav imetegudeks, aga ma ei ole saanud MITTE KELLELTKI vastust, välja arvatud juhendajalt ja mr P’lt, mis ei aita mind aga kuhugi edasi. Isegi Corte’s nii erutatult minuga kohtuda tahtnud D ei vasta enam ühelegi mu kontakteerumispüüdele. 

Olen ummikus ja olen äpardumas, olen mures ja pettunud, ja valan seda igale poole välja, ning mu sõbrad ei saa aru, miks ma ometi ei naudi oma rannaelu ja miks ma nii palju virisen. Aga ma ei ole siia tulnud rannaelu nautima, ja just seetõttu ajab kõik mind veel rohkem meeleheitele. Ma olen korraks liiga üksi ja liiga arg, et sellega ise hakkama saada... Ja üldse tundub korraga kogu see Norra-aasta, või kogu mu programm, nii pagana keeruline – kõik on olnud nagu otsekui hästi, aga kogu aeg on olnud nagu midagi viga, midagi närimas, ja lõputu rahast mõtlemine muserdab mind igapäevaselt. Isegi kui raha pole parasjagu probleem, on see muutunud mu kinnisideeks, mida ma kunagi pole tahtnud... Kaotada KOGU Eesti suvi, sest mingid Brüsseli härrad ja prouad peavad seda vajalikuks, ühele äpardunud etnograafilisele uurimusele, terve EESTI SUVI, ja kõik mu sissetulekud, ja kõik mu aeg. Mu sõpradel pole aimugi, millest ma räägin. E saab aru ja on ise ka pettunud. Kogu maailma troopika ja seiklused on Eesti suvega täielikult kõrvutatavad, eriti, kui ei ole neid troopikaid ja seiklusi väga kellegagi jagada.

Söön juustu, leiba ja tuunikala, loen ja natukene nutan end magama, aga see ei juhtu ruttu.

Järgmisel päeval on aeg edasi minna. Vajalikke vastuseid pole Santa Maria Poggiu külast tulnud ning mu sisetunne ütleb, et korsiklasi niisama nime järgi sealt majast majja otsima minna ei oleks väga tervitatav. Otsustan minna tagasi Alériasse, et sealt järgmisel päeval püüda mägedesse ühele keelpillifestivalile hääletada, aga päev on veel noor.

Suhtlen pisut veel kaugete inimestega, ja N aitab mind paljust edasi, E’ga rääkimine ka. Varsti olen oma läbikukkumisega juba kuidagiviisi leppinud, ja nüüd olen vaba siin saarel tegema, mida iganes pähe tuleb. Mandrile minek ei päästaks mind ka paljut, sest Nice on minusugusele suhteliselt rumal kuurortlinn, ja Eestisse ei saa ma veel ka, sest enne olen lubanud Ateenas käia.

Otsustan kõndida 6 km eemal asuvasse Cervione külasse, trenni mõttes ja seal olevat ka etnograafia muuseum, aga peale 3,5 km peatub üks sõbralik naine: „Soe, mis? Tule peale.“ Ta peab Cervione’s restorani, mis asub täpselt muuseumi nurgas, ja mäkke looklev tee on pikk ja kuum, nii et olen väga tänulik. Cervione on järjekordne kaljunukil kõrguv ja rippuv külake, mingis mõttes püstloodis – siinsed linnad ja külad ongi nagu kitsed, nad ronivad mööda järske kaldaid üles, ja otseteid pole olemas (välja arvatud trepptänavad), kõik muu lookleb siksakiliselt ja kitsalt ja ilma mingite kõrvaltänavateta ja eestlase jaoks eluohtlikult. Kuidas sellised suured autod siin üldse kurve (need pole kurvid, need on teravad murtud nurgad) välja võtavad, ei mahu mulle kuidagi pähe. Teeäärtes näeb tihti väikeseid kivitahvleid küünalde ja lilledega. Paistab, et mitte ainult eestlaste jaoks eluohtlikud...

 sinna kaugele kõnnikski täna

 ikka üles ja üles

Muuseum on armas ja väike ja totraid etnograafilisi materjale täis kuhjatud (mitte üht otsest märki tantsimisele, aga lastemängude vitriinis on palju vilepille). Peagi kõnnin juba linnast välja, alla, alla, ja hääletan end tagasi suurele teele ühe vanema daamiga, kes on oma õe või sõbranna külalistemajas abiliseks ning kelle tütar elab nüüd Austraalias. Alériasse viib mind oma minibussiga kohmetu kolmekümnendates kohalik mees.

 Restoraniomaniku auto Cerviones

 Vääääga kaugel

 Cervione kirikunurk

 Sealt kangialusest läbi ja siis ongi imemärkamatu muuseumipääs

 Sellised on need korsiklased ikka veel. Just sellised

 Muuseumitoake Jeesusega Cerviones

 ah! ma tahan neid kõiki mängida!

Aléria kandis on kaunid liivarannad, kuhu peamiselt saksa nudistide tarbeks on ehitatud hunnik ’camping naturiste’e, peamiselt ehk keskealiste eks-hipide rannaparadiise, nii et tavalist peatuspaika peab mõnda aega lausa otsima. Nudistide paleed on kodulehtede järgi kallid ja vuntsitud ja tõenäoliselt väga tasakaalus feng shui’ga ning tunduvb, et õige nudist on väga rikas ja väga eskapist ja sisemiselt kindlasti väga tasakaalus või sinnapoole teel. Nii Nice’i kui Korsika tavarandades näeb palju igasuguses vanuses naisi vabalt ja muretult topless päevitamas või ringi käimas, aga mul, Skandinaavias nii suvalisel nudistil, ei ole siin eriti tahtmist end kämpinguski ainult bikiinide väel näidata. Ma olen siin saarel kaugelt liiga vallaline ja üksireisiv, tekitades juba piisavalt küsimusi ja uudishimu, nii et kuidagi sobimatu tundub oma kehaga lisaks ringi lehvitamine. Vahel imetlen selle koha pealt mõnesid teismelisi – nende piltilusad ajakirjakehad on neil suvaliseks aksessuaariks kaasas ning nad ei näi väga märkavat, kas keegi sellest puudutatud on või ei, aga ma tunnen end alati nii ebameeldivalt väljakutsuvalt, et lihtsam on tõmmata rätt või kleit või asi katteks peale ja olla väljakutsuv oma privaatse jõekivi peal, eraldi. 

Aléria kämping on 3 km ranna poole ja otsustan selle miskipärast jala minna. See on mõnus turistilõks, täis basseine, tenniseväljakuid, sakslasi, peresid, autoelamuid, rannaliiva, sulgpalli mängivaid lapsi, batuute, rattaid ja loojuvat päikest. Jälle kord püstitan oma niru kodu kahe puukese vahele ning näen võrkkiiges paela punudes kuklas paljude inimeste küsivaid, imestavaid pilke. Teisi minusuguseid üksi ja autota rändajaid siinmail ei leidu, ju nad siis ööbivad metsas või matkaradade läheduses eraldi. Mu jalad on veel valusamaid ville täis.

Järgmisel päeval veedan hommiku rannarestoranis jäätist süües ja sinises vees. Kõik vaated on nii piltpostkaardilt, et tunnen võõristust ja ei usu oma silmi. Millegipärast on kõik, mida enda ees näen, minu jaoks sobimatu – nagu ma saaks korraks sisevaate eluviisile, mida endale lubada ei tohiks... Rannarahvas on ka sobimatu, laisalt tumepruun ja pingutab lihaseid või õlitab rindu, ja see kõik tundub nii rumal, või olen ma ise rumal, et seda nautida ei oska. Kaks noort prantsuse tüdrukut viivad mu tagasi linna ja peagi on aeg hakata end mägedesse võluma, mis ei pruugi nii lihtne olla, sest mul on plaanis liikude peateedest nüüd väga eemale...

Mind võtab peale J, seesama suur, tugev ja mõnus, kes mind 3 päeva tagasi Alériasse on toonud. Imestan, tervitan – ta on koju minemas, külasse umbes 15 km minu soovitust eemal. Ta viib mind ilusamat teed pidi (jälle kirjeldamatu, millised kõrged tõusud ja kurvid ja rohelised kastaninõlvad ja korraga avanev sinine järv ja mägede tagant ikka veel paistev Vahemeri ja kivised külakesed seal vahel, olen lummatud) ja sõidutab mu enda kodust kaugele edasi... kuni olengi oma sihtmärgis. Näen, kuidas kontserdiala on otse Moïta külakese kesksele platsile valmis sätitud, ning jätan hüvasti: „A bientot! Nägemiseni...“

Mul on millegipärast tunne, et näen teda juba järgmisel päeval jälle, aga ei mõtle sellele pikalt.

Poole sõidu pealt olen aru saanud, et tema autos vedelevad esialgu rattaosadena paistnud jupid on tegelikult ratastool, ja siis saan aru, et autol puuduvad pedaalid täielikult, aga selle asemel on seal mitmeid kange ja vidinaid, mida tavalistes autodes pole näinud. Ja siis korraga saan aru, miks ta keha nii suur ja tugev on, sest nii mägisel maastikul ratastooliga ringi sõita peab olema lausa vägilase lihastrenniks. 

Moïta on kõige väiksem koht, kus seni olnud olen. Vinnan oma koti kohvik-baari juurde, kus lapsed, teismelised ja nende pered näivad valmistuvat pärastlõunal algavaks suurkontserdiks, või mõned võibolla niisama igapäevaselt tšillivad, ning lähen ’linna peale’ jalutama – öömaja otsima. Kõnnin külaserva ja hakkan teeäärseid skännima, kuskile siia ikka ju ronida saab... aga nii nagu kogu saare peal, ääristab siingi – ühel pool teed on 1,5-2 m püstloodis kruusa-, kivi- või kaljuseina, selle kohal okasvõsa, mille taga paistavad mõned nii ihaldatavad vanad puud, aga kuhu pääsu ei ole, eriti mu suure kotiga. Teisel pool on ka peaaegu püstloodis langus, mida maskeerivad pea inimsuurused sõnajalad, või metsik roosivõsa, ja millest samuti läbipääsu ei ole, ja mille taga asuvad puud omakorda kasvavad pea püstloodis languse kohal... võrkkiige püstitamine võib kuidagiviisi olla isegi võimalik, aga sel juhul magaksin sügaviku kohal.

Külaservas vahelduvad ilusad privaatsed villad ilusate privaatsete hauadega, mis on kergelt õõvastav. Külakesel tundub üldse puuduvat üks keskne surnuaed, selle asemel on eraviisilised, sepistatud aiakestega ümbritsetud väikesed rahulad püstitatud majade vahele nii pikalt, kui üldse teed mööda kõnnin – villa, aed, 5 hauda, villa, aed, teeke, 3 hauda, villa, haud... kas tõesti magan täna öösel keset mägiküla haudade vahel? Mul ei ole sellega otseselt seotud mingeid hirme, ent kohalikele vahele jäädes võib see näida väga lugupidamatu. Nii et ma ei leiagi hetkel ühtegi varianti öö veetmiseks... kõnnin küla keskele tagasi.

Tagasi rannikule

Kirjutatud 15.07.2015 kell 18:47, Corte Chez Barthos, loomulikult

Esmaspäeval, 6. juulil olen terve päeva ülikoolis netis, telefonikõned Juliale lähevad otse postkasti, ja õhtul talle saadetud sõnumile tuleb napp vastus – jah, helista homme päeva poole. 

Teisipäeval olen terve päeva ülikoolis... ja ta ei vasta ka päeval. Õhtul kirjutan talle sõnumis – kas saad mind aidata? Tõlkimisega, Christianega ning äkki teistegagi, saan tulla teie külakesse homme, ülehomme, reedel, järgmisel nädalal... vastust ei tule. Kannan oma roosat kleiti ja on kummaline päev – ülikoolis üks Haiti tüüp tuleb ja annab mulle oma numbri, et hängime... tänavakohvikus üks vanamees püüab teada saada, mis keeli ma räägin, tule istu, joo meiega, räägime... üks auto keeldub minust möödumast tänaval, sõidab aeglaselt taga, ja suuremasse risti jõudes hüüab enne edasisõitu – aitäh! (vaate eest?) Käin purskkaevurestoranis söömas ning imetlen sealset teenindajannat, saledat, pruuni, ja õige koha peal tätoveeringud välkumas, aga samal ajal käib restoranipoiss minult uurimas, kuidas mul läheb, ning pakub mulle mürdilikööri ja kutsub mind õhtul jälle... võtab ka mu meiliaadressi, et tal õde olevat tantsija, äkki saab aidata. Õhtul olen mustas särgis ja valgetes linastes pükstes, väsinud ja kõhklev, istun korraks Austraallase baaris netis läbi (kõrvallaua mees tuleb midagi küsima, mida? – nii palju ikka ju aru saad, sina, mina, joome – naeran ja ütlesin ei, tänan). Pärast kontserti jalutan, käed taskus, olles loobunud liköörikutsest, peatreppidest alla, kui üks lühike mees jookseb järgi – tule joo meiega üks jook, mul on täna sünnipäev, lähme! Ma ei räägi su keeltki, ei, ei... ja jalutan pea hirmunultki koju, mis päev see on selline? Kokku saan selle teisipäeva jooksul viis kutset drinkidele ning kergemat sorti närvivapustuse. Selline siis.

Samal päeval külastan lõpuks ka kohalikku muuseumi. Corte, mille mäed on rändavate lamba- ja kitsekasvatajate pärisvaldusteks, on olnud ajalooliselt Korsika iseseisvuspüüete pesaks – rahvuslik kangelane ja iseseisvuse isa Pascal Paoli tegi just selle koha ’pealinnaks’ ning lõi siia ülikooli, ja graffitid ning mõned kuuliaukudega majad on pidevalt vanade aegade meenutuseks. Siinne muuseum on taotluselt ’antropoloogiline’ – üks saal kivimitele, teine karjustele ja juustu-meistritele, kolmas veinitegijatele jne. Palju vanu fotosid ja postkaarte – ei ühtegi tantsijat, ainult sitked naised, suured korvid ja kannud pealael, või eeslitel istuvad vanad mehed, või lapsed tänavatel, või mõni üksik varga või bandiidi kinni võtmine (nii jah, mitmel fotol olid sandarmid võsas kellegi parasjagu ümber piiranud, relvad temale suunatud, ja loomulikult oli sellest sündmusest vaja päevapilti teha, või siis juba maas lebavast surnukehast). Aga muuseumist viib rõdukene ka tsitadelli suunas – mõtlen, et ehk viib pääs ka tsitadelli õuele, aga ei...

Pärast müüritud tänavaid ja käike tõusen järjest kõrgemale linnakese kohale, kui äkki avaneb mulle terve kindlusehoov, kuhu keegi on istutanud põllukese maisi. Igas suunas avaneb vaade üle orgude, näen ka oma kämpingujõge kaugel all sädelemas, ja olen ihuüksi lõõskavas päikeses ja päevas, terve kindlus on minu päralt. Trepid viivad veel rohkem üles, kõrgemale ja kõrgemale, kuni astun väikesesse vahikambrisse, ja sealt edasi uuele õuele, ikka inimtühjale. Olen nüüd endises linnusevahtide majades, siin pididki nad elama ja töötama, ja kõik on suletud, kinni, inimühi, õõvastavalt ja rõõmustavalt üheaegselt. Tunnen ennast kui kindluse peremees ja lasku sealt linna kohalt tükk aega alla. 

 

 seal all sillerdab minu jõgi! ja seal puude vahel ripub minu kiik!

Balagna on korsika klassikaline meesteansambel, ja nende kontsertki hea ülevaateks – nad alustavad vanema a capella ja kirikulauluga kaeblikult, pidulikult, dramaatiliselt; ning jätkavad kitarride saatel, lõpuks lausa kastitrummigagi rõõmsalt, kergelt, vaat et sentimentaalseltki. Lauljad on vanusevahemikus 16-60, umbes 6 meest ehk, ja mina ei loe nende keha nii staatiliseks – nende kokku eendumine on pingestatud, nad lähenevad otsekui embuseks või suudluseks, ning nende peaaegu täiesti kinnine ring on põnevalt sissepoolne, võõrast pilku eirav. Nende harmoonia on judinaidtekitavalt ilus ja nad teavad väga hästi, kuidas publikule mõju avaldada, tajuvad teatraalsust kogenult. 

Järgmisel päeval, 8. juulil, pakin. Olen juba 5 ööd ühes kohas olnud, ja kuigi see oli vajalik, on aeg liikuda. Suundun idarannikule, Santa Maria Poggiu’le lähemale, kui ikka Julialt peaks mingi vastus tulema, ja kui ei tule, saaksin suunduda lõunasse, Conca’s pidavat rahvarõivaste muuseum olema... ja nii olen pärastlõunal, pärast lõpuks päris supermarketis käimist (nii kodune tundub see! Nii Selver ja Rimi, ja kõik kliendid näevad nii eestlased välja! Lihtsalt natukene päevitunumad...) jälle linnaserval, ning hääletan Aléria poole.

Mind võtab peale keegi, kes vist minu pärast suisa tagasi on sõitnud, suurem ja noorem mees, tugev, sõbralik. Ta on korsiklane ja räägib isegi prantsuse keelt enda meelest pigem kehvasti, ikka Corsu’t. Kuhu ma lähen? Alériasse, võibolla Prunetesse – aga ma võin su  viia? – ei, ma vajan enne netti, Alérias on turismiinfokeskus. Loetlen Corte küje all tuttavaid päikesepaneele – 48! 48 pikka rida päikesepaneelide peenraid, ja siin riigis ei ole peaaegu kunagi pilvi, kui palju energiat sellest peab saama!

Ta nimi on J ning ta näitab mulle ka oma perenime, ent unustan selle pea. Kuidagi sõbralik on sõita, ja „räägime“ terve tee vabalt, kuni ongi tuttav teerist.

Ei ole tulnud ühtegi vastust, ühtegi meili, kirjutan vaid mr P'le. Otsustan siiski ööseks Prunetesse edasi sõita, seal on rand jube lähedal ja kämping veidralt odav ja kui Julia vähegi vastaks, on sealt Santa Maria Poggiu’sse juba väga väike maa hääletada. Mind viib vanem Korsika mees, sõbralik ja rõõmus, ja on näha, et talle meeldib kihutada, ja korraks küsib ta, ega ma veini ei taha minna maitsma, sest oleme rääkinud ümbritsevatest viinamarjaistandustest (ei, ta ei räägi ka inglise keelt), aga ma ütlen taas ei. Costa Verde, roheline rannik, on tõesti lõpmatuid veinivälju täis, ilusaid ja eredaid ja peas lugusid tekitavaid (hakkad tundma veini ja naudingu ja majanduslikult kindlustatud elu lõhna, aga see kõik on pelk kujutelm). 

Prunete kämpinguni on väga vähe kõndimist, see asub suures oliivisalus otse otsapidi rannas, ning selle väga gei adminn teatab mulle väga vastutulelikult, et võin temaga suhelda inglise keeles. Ta haarab ratta, liigume läbi saksa perede telklosside hõrdamasse asutusse ja juba olen oma võrkkiige üles tõmmanud. Kuidagi nii niru on mu pesa teistega võrreldes – kõigil on mitmeosalised telgid, väliköögid, grillnurgad, külmkapid, lauad, toolid, päikesevarjud, suured rannalinad, kummimadratsid, ja autod – siin riigis on võimatu ilma autota liikuda, bussid ei liigu pea kunagi ja raudteesid on kokku ainult kolmes suunas, ja kõik imestavad endal silmad ümmarguseks, kui saavad aru, et ma ilma autota liigun... nii et minu niru võrkkiik ja tolmune seljakott puu vastu toetumas on kuidagi eriti kummaline vaatepilt. Ja lihtsalt üks tüdruku riietes naine, tolmune ja higine ja juba valutava kehaga, kes õhtuti loeb ja vara magama läheb ja kes korralikult rannaski ei oska käia...

Saadan veel sõnumeid, otse C'le, Franck’ile ühe telefoninumbri asjus, B'le lisakontaktide asjus, ja lähen randa koos raamatuga ootama. Aga ma ei oska paigalgi olla. Käin mitu korda vees, mis ei jahuta, sest on lihtsalt liiga soe, ja taas liiga soolane (ma ei harju ja ei harjugi selle hapukurgiveega, mis nii kaua huultel ja näol kirvendab, ning valesti olin ära harjunud ka oma mägijõe jahedusega), ja rand on liiga liiva täis, see kleepub igale poole ja kõigile mu asjadele, ning mind häirivad korraga kõik inimesed. Sest ega nad ei ole randa ka tulnud niisama, rannalinaga, nagu ma harjunud olen... neil on narmalised päikesevarjud ja lamamistoolid või peatoed või väiksed telgimoodi lahtitehtavad rannakuudikesed ja hunnik lapsi ja vahutorusid ja raamatuid ja ajakirju ja asju. Nii et rannal laiuvad ka nende pisikesed kokkupakitavad lossid ning mul on jälle niru tunne.

Seon oma riided sõlme ja kõnnin bikiinides mööda rannaäärt minema – kaugemal paistab jahisadam, ja mulle ei ole peaaegu kutsuvamat vaadet. Ma ei oska liivas kõndida ja muudkui vajun, ja muudkui koperdan, ent mu väsinud matkajalgadele on see ehk hea, ja igal hetkel, kui läheb kuumaks, heidan end uuesti lainetesse. Jahisadam tundub hinnangu järgi ehk 3 km eemal, ent võibolla on see ainult liiva aeglus, mis mulle sellise tunde tekitab.

Isegi purjekate vaade ei tee mulle rõõmu. Istun mõnda aega teravatel kividel raamatut lugedes, aga iga mööduv mootorpaat meenutab maikuu sõitu ja tulevaste sõitude lubadusi ning tunnen ennast eriti üksi. Mis kasu on isegi rannas olemisest, kui ei saa kellegagi koos olla – saaks lugeda või mürada või vestelda või vaikida või väsida, aga vähemalt KELLEGAGI KOOS, ja selles kõiges oleks täiesti teine tunne. Olen tige Kati peale, kes on läinud, ja mõistatan, kus on Nele, ja kus on Neti, ja kus on kõik need inimesed, kes praegu võiksid ka just sellel rannal olla, ning üldse tundub tulevat suuremat sorti sisemine torm.

Vaevaliselt kõnnin läbi liiva tagasi, kiirustan kiirtee ristis asuvasse suurde toidupoodi (et ei peaks taas tervet õhtusööki õllena sisse ’sööma’), söön riisisalatit ja juustu ja saia ja tuunikala ja tomatit, ning astun korraks rannabaari sisse. Viimane on kohe eriti stereotüüpne – aknaid ja uksi ei ole, on lihtsalt kerge majake, mille aknaavades ripuvad nööride külge seatud randa uhutud puupulgad, ja loen seal, kuni moskiitod mind liiga ründama hakkavad. Baarimees on suur šveitsi tüüp ja ka suhteliselt gei. Võrkkiigeöö on tuuline ja lained mühisevad valjult.