Imede aeg

Nüüd olen olnud 10 päeva Londonis ja suurema osa sellest ajast pidevas imestusseisundis.
Need on tegelikult õige väikesed asjad, mis silma hakkavad, ja õige lihtsad mõtted, mis pähe, aga kuna olen detsembris eemal kõigist peale võhivõõraste ja Eva, siis need mõtted tõusevad märgatavamalt esile kui muidu igapäevamelus.

Mõni tänavanurk edasi on keegi jäädvustanud seinale väga korraliku õlut joova Sherlocki.
Pooled vastutulevatest inimestest on moslemid, juudid või mõne muu kultuuri kandjad (ma loendasin).
Metroos minu vastas istuv tüdruk võtab peale lühikest mõtlemist kotist küünelaki ning käib kiirelt oma vana kulunud värvi üle.
Cable Streeti boheemlaste ja kunstnike stuudiote inetus ühispeldikus on keegi markeriga uksele visandanud Boccioni 'Unique Forms of Continuity in Space', mille üle häda tehes mediteerida.

Umberto Boccioni Unique Forms of Continuity in Space (1913) allikas

Canary Wharf'i klaasjate tornmajade tänavatel lehvib raha ja äri lõhn. See poiss, kes ketside välkudes rattal mööda tuhiseb, kuulub minu seisusesse (või no natuke kõrgemasse) ja töötab tõenäoliselt ühes ümberkaudetest restoranidest teenindajana. Ustel kontrollivad jõulised turvatöötajad kiipkaarte ja kutseid. Ettevõtjad, administratiivtöötajad, teenindus-, turva- ja koristusmeeskond - suurpankade, tehnoloogiakompaniide, ülemaailmsete korporatsioonide pesa. Firmad, kes siinsetes restoranides jõululõunaid teevad, jätavad paari tunni möödudes teenindajale 200-euroseid tippe.
Canary Wharf'i kõikide asutuste mänedžerid on juba kriisinõustamise saanud, kui sealsel alal peaks terrorirünnak toimuma. Neid on teavitatud, et tõenäoliselt on see ainult aja küsimus.

õhtune Canary Wharf allikas

ümbritsev luksuskorterite sõõr allikas

Linnak on ehitatud otse endiste dokkide keskele, kus vanasti põlvkond põlvkonna järel sadamatöölisi üles kasvas. Cable Street asub luksuskorterite taguses sõõris, mis veel on täis immigrante ja rändureid, kellest paljud rikkamas osas tööl käivad - koristajate, lapsehoidjate, kokkade, kohvikutöötajate, poemüüjatena. Läbi selle kõige jalutada - üle kanalite, läbi parkide, mööda elumajadest ja autoteedest - meenutab kummalist versiooni inglise Veneetsiast. Hallikaspunane tellis jätab omamoodi tunde.

 East Indian Docks 19. saj algul. Nüüd on selle koha peal Nelgi, Muskaadi, Koriandri, Pune, Rosmariini ja Safrani tänavad allikas

allikas

Ühe suure kesklinna ärimaja all istuv sõbralik majavalvur kannab imelist jõulukampsunit. 

Silmaarst näeb välja minust 10 aastat noorem, pisike, sileda nahaga, ja informeerib mind kõikidest protseduuridest väga hoolikalt ja viisakalt. 

Tööametis töötavad kümned ja kümned kirevad inimesed. Kõge toretsevamad on kolm aafrika ametnikku, kellel seljas fantastilised suuremustrilised poolametlikud riided. Vahin peaaegu häbematult. 

Personaliagentuur, kuhu intervjuuks sisse astun, on hoopis selline armas ja kodune noortestuudio. Jah, ma tahan tulla teile muuseumidesse ja galeriidesse valvuriks. Mul on jalas teksad ja kirsad ja nad võtavad mu ikka. 

Ärilinnak, kuhu jalutades satun, on täis meeste ülikondade ja aksessuaaride poode. Siidlipsud on sätitud kunstipärastesse sõlmedesse, kümnetes eri toonides sokid on vormitud ilusateks mehisteks jalalabadeks. Ühe hommikuülikondade kaupluse vaateaken lööb mind täiesti pahviks. 

 allikas

Jalgratastel on läbi teatud piirkondade oma 'kiirtee'. Hoidku selle eest, kui sellele satud!

Ülikoolikampusesse sisenen valest küljest ning olen keset ajaloolistest akadeemilistest osakondadest ümbritsetud ehitusplatsi ning pettunud. Meie ülikool pidi ju ilus olema?

Liigun Lawrence'i maja ja tantsuosakonda taga ajades läbi terve küla, kuni lõpuks leian müüris ava ning sisenen oma tegelikku tulevasse keskkonda. 

Porise teeraja äärtes lookleb tumeroheline luuderohi mööda võimsaid raagus puid nagu seelikuna üles. Kõnnin mõned minutid - põõsaste vahelt läbi, puhkavate luikedega tiigisilmast mööda, vanale peahoonele avanevast künkavaatest edasi, ümber nurga - ning selle aja jooksul toimetab rohus 5 ülesöönud hallikaspunast oravat. 

Hiljem ringkäigul näen stuudioid, musta kasti, kohvikuid ja kontoreid. Jälle uus kodu. 

allikas

Olen käinud kõrvaltänava luksuslikus juugendstiilis peomajas nüüd kolmel õhtul tööl. Bulgaaria peole järgnes vene 80ndate-90ndate disko ning siis ühe firma Gatsby stiilis erapidu. Baariteenindus on ehk kõige asjalikum, sest siis on pidevalt tegevust - niisama inimeste kõrval ootamine kuniks mind läheb vaja pole piisavalt haarav.
Järgmisel nädalal valvan Seaworld akvaariume. Olgu mu jõulunädal siis sinine.
Olgu te jõulunädal valge.

breakfast, anyone?

Tänaseks oli lumi maha tulnud nii Norras, Eestis kui Korsikal. Olen tagasi Budapestis, kus peaks nüüd järgnema 5 koolipäeva, ja siis sõidan ära Viini, ja siis miks mitte Prahasse.

Viimane nädal oli emotsioonide virrvarr. Meie üllatuseks oli Hispaania Kuningas A meile juba kuu alguses vihjanud, et plaanib meid külastada, ja saabuski esmaspäeval, vaikne ja vaba, ning tõi meile kingiks üllatusmune. Ma lõpetasin järjekordse essee, ent siiski ei käinud nendega õhtuti väljas, erinevate kurbuste pärast. Kolmanda päeva hommikul astus elutuppa pikk D: "Breakfast, anyone?"

Nad olid Kopenhaagenis koos plaani teinud, ja D oli purjus peaga pileti ostnud, ja nüüd ta oli korraga siin, Ungaris, Szgedis, meil külas vähemaks kui 20 tunniks, mil nad jälle lennukile pidid kihutama.
Seda tunnet ei saa tegelikult kirjeldada, aga see käis lisaks kokku veel - järgnenud rõõmupisarate ja hommikusöögisaiakestega, sama päeva eriti valusa hambaarstil käiguga, seltskonna linna peale ära kaotamisega, õhtuseks Gatsby peoks rõivaste kokku ajamisega. Mitte ükski kleit ei sobinud - üldse, üldse polnudki kleidi tunnet, ja lõpuks ma läksin üleni meesterõivas ja tangokontsades ja olin keset tantsupõrandat nagu suur kuusepuu ja korjasin kokku kõikide tüdrukute lõbustatud pilgud ja mõne imestunud ja häiritud mehe omad.

 perepilt

Kui peale keskööd muusika tavaliseks klubiseks muutus, sõitsin koju oma kunstripsmeid maha koorima. Teised äratasid mu hommikul kell 5, mil hakkasime pannkooke küpsetama. Poisid läksid rongile kell 6.

Samal päeval pakkisime asjad, õhtul käisime Ungari-Indoneesia õhtusöögil hüvastijätul, järgmisel päeval koristasime toad, kuni saabusid armastusväärsed Serbia ema ja isa, kes mu laua toitu täis kallasid, nii et 7 inimest seda ka ära süüa ei jaksanud. Jõime tökatmusta kohvi ning imestasin kogu selle külluse üle, mis meid viimasel ajal oli hellitanud. Ja ometi on üha raskem kustutada igatsust, igatsusi, erinevaid. See on peaaegu pooleksrebitud tunne - igatseda tuttavat, stabiilset, pikaaegset, koosolemist, töölkäimist, teostust, mida pole olnud juba 16 kuud, ja samas teada, et mis iganes järgneb, ma hakkan investeerima uude liikumisse, uude äraolemisse, ajutissse, liikuvasse.

Meil on olnud järjest suuremad ärevushäired seoses igaühe eraldi tulevikule mõtlemisega. A kardab maailmasõda ja ei taha tagasi Balkanitesse pöörduda, kus talle tundub vaene ja närune, isegi kui ta peaks uuesti saama rahvusteatrisse tööle. B räägib sageli naljaga Inglismaal abiellumisest, aga sellise poolsalajase murega. Kõige rohkem ootab kodune karjäär S'd ja Am'd, kes on omal maal kuulsused, keda pikkisilmi tagasi igatsetakse. Aga teised... ma ei tea, kas minna vabatahtlikuna või wooferina Ladina-Ameerikasse kohe augustis, või kandideerida Indoneesiasse aastasesse kultuurivahetusprogrammi kohe jaanuaris, või minna lihtsalt Indiasse, või vahet ju pole, kust ümbermaailmareisi alustada... aga siis õnneks meenuvad mulle vaktsineerimised ja viisad, millega enne tuleb tegeleda, ja Eestisse pöördumine tundub loogiline, isegi kui Costa-Rica ortodontia mind kummitab.
Aga miks ma seda rääkisin - eelmisel pühapäeval, päikeselisel ja kargel, istusin ma oma sohvale maha ja korraga teadsin, mis mind ees ootab. Ma teen ümbermaailmareisi ja ma teen doktorikraadi. Võibolla mitte nüüd kohe ja 5 aasta jooksul, aga need kaks teadmist terendavad mu tulevikus fataalse veendumusega, nii et targem on nendega leppida.

Tegime hüvastijätupildid. Elan küll Budapestis veel S'ga koos, aga A ja B on teistega Buda poolel. Londonis ei jätku mul teistega jäämiseks raha.

 

5. september, sissekolimispäev

21. november, väljakolimispäev

 Viimast korda Budapestis

ekraanid ja vannid

Teised läksid juba hommikul raamatukokku, nii et otsustasin teha ametliku topless-päeva ja hakkasin tuba koristama.

Tundub, et selle suure lugemise vahele võiks kirjutada, mis vahepeal on olnud.

Burnt

Burnt on üks neid filme, mis seina pealt üldse silma ei jää. "Ei no tore," mõtlesin endamisi. "Bradley Cooper mängib järjekordselt jultunud asshole'i, kellel kõik lõppeb üliedukalt, ja kes kakleb endale välja iseloomuga tibi, ja kõik see on küpsetatud Bastard chef kastmes."
Aga Szegedi kinos on kokku täpselt 1 film, mis pole sünkroontõlgitud kögesmögesiks, ning "Witchhunterit" ma olin juba ungari keeles vaatamas käinud - Budapestis, et saada 4D kinoelamust, mis oleks võinud olla veel palju-palju ägedam.
Burnt oli kuidagimoodi palju rohkem art film, kui oleks osanud oodata. Omajagu andis sellele tundele ehk kaasa Szegedi vana kesklinna kino kultuurimajalik õhustik. Aga timeline oli nii hästi paigas, ja Holliwoodi dramaatilised asjad toimusid nii mõnusalt kaadri taga, mitte publiku ees, ja lugu oli korraga nii ääretult lihtne ja ilus - ning boonusena suudles Bradley [spoilerit] nii mõnusa koha peal ning kõik lõppes pea enne kui üldse alata jõudis (ning algas ammu pärast algust)... Nii et see film hoopis tekitas sellise lillede ja aasade ja lugemiskohvikute soojuse ja armastuse tunde mulle sisse. Isegi kui Bradley oli järjekordne jultunud asshole ja kogu muu eelnev mure.
Muide Rotten tomatoes hävitab antud filmi täielikult. Mine võta kinni, mis mulle seal siis tegelikult meeldis. Aga meeldis.

Rudase termid Budapestis

Ungarisse ju minnakse maailmakuulsatele tervisevetele siiamaani. Isegi Budapestis on  neid kuumi mineraalveeallikaid mitu, nende kohale ehitatud termid on võimsad ja kuulsad ja Ungari kohta päris kallid. Ma ei ole veel jõudnud ei Rooma stiilis Szècheny'sse (kus laupäeviti on kuuldavasti 4ni hommikul DJ'dega peod) ega ka juugendstiilis Gellert'isse (kuigi olen käinud mõlemaid vaatamas), alustasin hoopis 16. sajandil Ottomani okupantide poolt ehitatud väikesest ja kivisest.

Szècheny termide välibasseinid. Foto allikas

Grandioosse Gellerti nurgake. Foto allikas

 Ja kuigi Rudases on ka 19. saj lõpus juurdeehitusena lisatud ujumisbassein, saunamaailm ja tervisekeskus, sain kõige sürreaalsema kogemus siiski just selle vanimast osast, türgi basseinidest. Kui üldse seda kuidagi kirjeldada (pilti seal ametlikult teha ei tohi), siis managem silme ette segu Ingres' haaremimaalidest, renessansiajastu avalikest saunadest ning argistest aurusaunadest.
Kogu ruum on kehasid täis, ja mitmed neist lebasklevad üksteise peal, sest termid on üks armastajate meelispaiku. Kaheksatahulise keskmise basseini trepid on hõivatud - raske on leida ruumi sisse astumiseks. Keskel on kümmekond inimest ootel - kui mõni treppidest vabaneb, minnakse eelmiste asemel mõnulema. Basseini kohal laotub vana kivikuppel, millel on värviliste klaasidega kaetud pisikesed augud tähistaevaks sisse raiutud. Ümber kupli jooksevad torud, millele ehk kunagi oleks saanud kinnitada basseine eraldavad kardinad, ent nüüd visatakse sinna oma saunalinad lahkumist ootama.

Jean Auguste Dominique Ingres, kellele meeldisid pikaleveninud alasti kehad

Ruumi neljas nurgas on samuti väikesed basseinid, kolmnurksed, trepiastmetest koosnevad, ja eri temperatuuridel: 28 kraadi, 32, 36, 42... Mõnda aega lõbustan end aklimatiseerumisega: juba 42-kraadisesse vette minemine on suur lust (väga aeglane lust), sealt 28-sse laskumine omamoodi erutav - aga siis avastan, et ruumist avanevad uksed kuskile müstilisse aurussesse edasisse, ning lähen neid uurima.

Rudase termide keskse kupli alune bassein. Seinad ja lagi: 16. sajand... Foto allikas

Mõlemad uksed viivad duššide juurde, kusjuures kaasaegse dušinurga kõrval on teine kabiin, kus saab endale lae alla seotud puuvaadist külma vett kaela kallata, kui õigesti köiest tõmbad. Olen peaaegu armunud. Edasi viivad klaasuksed kas saunadesse (kolm ruumi järjest: 45, 55 ja 70 kraadi; Soome sauna olime juba varem leidnud teisest osast ujumisbasseini kõrvalt) või... noh, jah, nähtavus on null, aga auru täis ruumid viitavad aurusaunale. Minu jaoks on esimene ruum juba piisavalt põletav, et kaugemale ei jõua, ent kuuldavasti järgnevat ka seal ruumid üksteisele kuumuse kasvamise järgi.

Muide, ka Rudases on mingid ööujumise ajad, vististi reedeti ning laupäeviti. Võib päris rammestav olla vedeleda: aurus ja kuumuses ja mineraalvees ja poolpimeduses ja öös ja oma mõtetes ja ajaloos.

Lahkusimeme väga lõõgastunult. 

Muide, mu pikkade aastate absoluutne lemmik Rosenkranz and Guldenstern are dead, Tom Stoppard'i näidendi ekraniseering aastast 1990, filmiti siit üldse mitte kaugel, endise Jugoslaavia aladel - ja vaikivast näitetrupist enamik olid umbkeelsed kohalikud. On kummaline mõelda, et see võimu ja riigi allakäigust ning korruptsioonist kõnelev tükk valmis seal täpselt aasta enne kui algasid õudsad Jugoslaavi sõjad, millest ma varem suurt midagi ei ole kuulnud (sest teismelisena ei saanud lihtsalt midagi neist aru). Miskit oli mäda...
A on täpselt minu vanune ning 6, kui naaberrahvad otsustasid iseseisvuda, ning 14, kui NATO pillas tema kodulinnale Belgradile pommid Kosovo tüli lõpetamiseks. Ta on rääkinud meile nii mõnegi lustliku loo oma fotograafiahullust vanemast vennast, kes õhurünnakute ajal katusele ronis pilte tegema, ning A anumiste peale keldrisse pakku minemisest keeldunud isast, kellel telekas Ameerika film pooleli oli (Serbia näitas neid protestina ilma litsentsideta päevad läbi), ja seetõttu üksi nutta lahistavast iseendast keldris oma peret igatsemas. Ent päris selge on, et tal tuleb veel mitmest asjast läbi minna, enne kui kogu see teema tal selja taga on - ning arvestades vägivalla ja sõjakoleduste suurust, kogu sellel piirkonnal.

Minu suurim mure neil aegadel oli, kuidas peenrate rohimise kohustusest mööda hiilida...

Crimson Peak

Crimson Peak on oivaline, klassikaline, gootilik, romantiline, hingematva kunstikutööga (ja mida kostüüme!) tõeline Halloween'itükk, dramaatiline ja kummituslik ja verine ja oioioi kui ilus. Ainuüksi kunstilise meeskonna töö tasuks uuesti kinos üle vaatamist ilma storyline'ile pikemat tähelepanu pööramata, aga ka lugu ise on kuidagi armas. Crimson Peak is a gorgeous nightmare, kommenteeris keegi, ning tõepoolest, mu parimad seikluslikud õudusunenäod on vahel täpselt nii lummavad. Ja kuigi tegelastel pole küll vampiiridega väga pistmist, siis puhtalt esteetika tõttu - kus veel seda vaadata kui mitte Transilvaaniale nii lähedal, kui praegu olen. Siia on see peaaegu käega katsuda...

Buda ja Pest

E ütles, et minu komme igale poole kohale saabudes oma postkaartide ja fotode kogu seinale kleepida on nagu mingi sõdurite värk.

Olime veetnud 5 päeva Budapesti lausvihmas, kaks päeva Szegedis, mina puruhaigena voodis köhimas ja nuuskamas, ning siis suundusime tagasi Budapesti, sest sellel kohal on täiesti vastupandamatu tõmme. Kuigi veetsime pooled päevad arvutite taga asjalikud olles, sai ometi valutavate jalgadeni kõndida, 1956. aasta oktoobrirevolutsiooni pühadel mööda muuseume tuuritada, 16. sajandi türgi mineraalvetel käia, kinos (Crimson Peak on f'''ng ilus) ja 4D kinos ja teatris ja trammiga sõitmas ja söömas käia ning iga päev uuesti Budapesti armuda. Ma ei teagi, millal viimati üks suurlinn mulle nii väga meeldis. Igal juhul on mul endal juba nädalaid kogu raha otsas, nii et kõik lõbustused sündisid E armust, nagu ka meie armsad pisikesed airbnb korterid otse kesklinnas, nagu ka sõidud edasi tagasi, nüüd uuesti Szegedisse.

 Budapesti rahvusgalerii kupli alt avaneb tuttavlik Pesti-vaade

 Pest, Budaga võrreldes lame ja pulbitsev

 Rahvusgalerii altarinäituse kuld

 Ajaloomuuseumi nõuka-nostalgia

 Ajaloomuuseumi Gooti kabel. Mu lemmikekspositsioon vist oligi ajaloomuuseumis, kuigi etnograafia oma oli ka väga läbimõeldud. Ajaloomuuseumis sai lihtsalt rohkem seigelda ja ekselda ja avastada.

 Riigipühal kohtusime ka Printsessiga. Ei, tal ei olnud pikamaa jalanõud

 Sisehoovide minitänavad. Korteriuks

 Üks hetk kui oli rahumeelne olla. Neid polegi nii palju

Tagasi reaalsusesse. Reaalsus on tavapäraselt raskemeelne - 3 nädala pärast peame esitama lõputöö mustandi, mulle anti 2 nädalat veel ühe eelmise essee esitamiseks, O kolis minema, minu mõtted endaga kaasas, ja unes kummitavad mingid mineviku ja tuleviku seiklused. A, Printsess ja Mr President on päevad läbi raamatukogus ning ma olen nii ära olnud, et ei teagi, kuidas neil läheb. Kuidas meil kellelgil üldse minna saab.

Hirmu kasvatamisest ja alkoholist

Meil on novembri lõpus 10 päeva õppetöö Budapestis, konverentsil ja arhiivides. Lappasin mitmeid päevi airbnb pakkumisi, kuni väikese valge stuudiokorteri välja valisin. Printsess täitis oma krediitkaardi andmeid maksmisel ja kirjutas teiste elanike nimesid: S.S., I.R, M.T. ja Mohammad A. N. F. Siis keeras pea natuke viltu, vaatas nimekirja, ning küsis endalt kõva häälega: 'Kas nad kardavad Mohammadit?' Kustutas eesnime... vaatas veel. 'Kas nad kardavad A. N. F.'d?' Otsustasime, et ei karda.
Printsess ise on liberaalne moslem Indoneesiast Jakartalt. Kuigi keskkoolis pidi pearätti kandma (koolivormi osana otsekui), ei tee ta seda kodus ega tänavail kunagi, ning öösiti lubati tal sõprade juurde jääda ja vahel huvi pärast maisteb keelatud maitseidki. Ta on reisinud varsti juba üle kõigi kontinentide, ning peab alati ülioluliseks reisisihtkoha kommetega end kurssi viia ja neid ka ise praktiseerida (Kuni lühikeste pükste kandmiseni suvises Ungaris. Võõristus kadus ehk mõne nädalaga); ning on kohandumises kuninganna, täielikult pingevaba ja paindlik. Olin suisa üllatunud, kui eelmisel aastal temaga Eestis käies äkki teada sain, et ta aktiivselt mitu korda päevas oma suures siidises telgilaadses ürbis palvetab. Üllatusin, ja siis ei mõtlenud sellele enam, kuigi vahel unustasin ja segasin teda ebasobivatel hetkedel. Mohammad A, keda me kunagi selliselt ei kutsu, on Singapuri malai ning palju otsesemalt usklik, olles igapäevaselt Koraani õpetustega dialoogis. Nad on mõlemad noored, väga andekad oma professionaalses elus, väga tuntud oma ringkondades, põhimõtteliselt pea rahvusvahelised kuulsused, ilusad, südamlikud, soojad, vastutulelikud ja üdini armastusväärsed.
Aga nüüd istusime korraga, Indoneesia moslem ning Eesti luteri taustaga ateist, ning nuputasime, kas Ungari võimalikust katoliiklasest korteriomanik kardab kellegi moslemi nime või ei. 
Ja see, et me otsustasime Mohammadi nime vältida, teeb mind väga kurvaks.
Me ise kasvatame hirmu ja teisestamist, isekeskis, ja milleks?

See oli kummaline punkt nädalale, mil O leinas Ankaras rahurallil tapetuid, H-M postitas tõsiseid, lausa ahastava tooniga Palestiina meeleolusid, ning ungarlased vaikselt ja rahulikult oma elu edasi elasid. Riik on lukku keeratud, ning minu loengute kõrval paikneva politseimaja ees võib igapäevaselt näha üha rohkem ja rohkem soomusautosid...

Erasmus Student Network, ESN+linna nimi, on tore üksus, mis tegeleb vahetusüliõpilaste lõbustamisega. Teemapeod, väljasõidud, muuseumikülastused, rahvusvahelised õhtud, filmivaatamised ja muu - ka kõige ebaseltskondlikumatele on palju erinevaid võimalusi kui mitte sotsialiseeruda, siis vähemalt mingi grupiga koos erinevaid asju kogeda. Kuna enamik Erasmuse tavavahetustest ei ole kursuse keskne, vaid ained valitakse kogu ülikooli valikust individuaalselt, siis on suhete tekitamine koolis keerukam ja ESN ühendab kõiki võõrasse keskkonda pillatud rahvusvahelisi hingi hoole ja (pinnapealse) armastusega. Mis on tore. Mulle meeldib see. Isegi mu tuupurist ja kodukanast mina olen end juba vedanud ühele kostüümipeole, ühele rahvusvahelisele peole ning ühele muuseumi etnograafiliste kogude külastusele. Sai tantsida, sai küsida - geniaalne.
Aga täna on Beer Diploma pidu. Reeglid on lihtsad - 12 õlle ärajoomisel teenid summa cum laude, 9 õlle ärajoomisel järgmine hinne jne. Maksab - praktiliselt midagi ei maksa. Me oleme ühes Euroopa odavaimas riigis.
Ja ma võin ju teada, et tudengielu kuvand ongi üks suur jooming, ja mu enda süü on, et mul see kunagi nii ei ole olnud - kuigi 20ndate alguses võis ju vahel olla kokteilidega hellitamist, ja J'st lahkumisel oli vajalik üks öö suure pudeli rummi ja paljude pisaratega, ja üks meremeeste aastavahetus oli mõnusalt joovastav, ja ühel teisel õpetasin kaaslastele Krambambuli tegemist - ja Rumeenia oli alati kergelt svipsis - aga iganädalane, mitmeõhtune, joogile suunatud tegevus on minu jaoks alati müstika olnud. Ja tudengiühenduse seda propageeriv ja sellele keskenduv aktsioon teeb mind korraga väga õnnetuks. Kas ei võiks olla fookuses midagi muud... ja need, kes soovivad, teevad seda koos vastavate jookidega? Isegi oma vapral Põltsamaa poistega viinavõtmise hetkel oma lahkumispeol käisin terve õhtu jooksul salaja vetsus liitrite kaupa vett peale joomas. Sest see tundus nagu mõistlikum. Ja fookuses oli tegelikult midagi muud.

Liisa ja Merle on koos oma Tartu Ülikooli meditsiinitudengitest kaaslastega juba aastaid alkoholivastast tugiliikumist teinud, tudengitele ja pidutsejaile. Küll tahaks, et sellised hääli kõvemini kuuleks. Et oleks tasakaalus rohkem. Et udustele, hägustele, joovastunud öödele ei järgneks alati valutavad, paistes ja tuimad päevad.

Szeged

Ma ei kogenud Norras ka sellist trammiviisakust. Inimesed mitte lihtsalt ei karga püsti, et istet pakkuda, vaid pakuvad kohavahetust, kui peaksid tahtma sõbraga ninad kokku istuda...

Turupäevad on kolmapäev, reede, laupäev ja pühapäev, kõik letid töötavad hommikul kella 5st kuni kuni 11ni, pooled lausa 15ni. Turg on suur, imeliselt kirju, lauad lookas magusatest puuviljadest, suurtest isuäratavatest köögiviljadest, tosina kaupa pakitud kanamunadest, suurtest paprikapulbri pakkidest... kõrvitsalised, sibulad ja laugud, kapsad ja porgandid, kartulid ja peedid, oad ja läätsed ja herned, petersellid ja spinatid ja tomatid ja paprika, paprika, paprika. Müüad on asjalikud, kiired, ja kutsusid ühel eriti unisel hommikul mu mitu korda tagasi - olin unustanud jääda raha tagasi ootama. Üks tädikene viibutas kõrval sõrme - sa, tüdruk, ole ikka hoolikam...

Samal varahommikul nägin, kuidas räpased värvikad turujoodikud üksteisega kohtumisel mõned sammud tantsu lõid.

Grammatika on uus. Susisevad häälikud on mu keelele slaavipäraselt hääldamatud, vokaalid on kõik tuttavad, aga kursusekaaslastele peaagu kuuldamatudki. Vokaaliharmoonia on uus ja põnev. Väga suurte raskustega suudan moodustada 3-sõnalisi lauseidki.
Käisime kuulasime katedraalis Püha Gerardi, Gerard Sagredo oratooriumi. Kavalehele trükitud laulusõnades leidsin 20-tähelise sõna.
Grammatika on ikka väga uus.


Anna mineraalveeallikale on sada aastat tagasi ehitatud ilus ringikujuline klaaskuplitega spa. Nädala sees hilisõhtuti kella 9 ja 12 vahel on pääse vaid 3 eur ning selle eest saab 4 erinevat basseini ja soome sauna. Olen nüüd kaks korda end seal hellitamas käinud, ja see tundub olevat meelispaik natuke liiga lihastesse treenitud tõmmudele noormeestele, kes võibolla oma seksuaalsuses kahtlevana igale poole testosterooni püüavad pritsida. Lisaks on alati kohal mõni veider keskealine mees, mõni armas kõver vanapaar, ja siis - lademete kaupa ennastunustavalt ja meelalt basseininurgas suudlevaid paarikesi. Tõepoolest, viisakalt ühelt intiimselt hetkelt pilku ära keerates satun otsemaid tunnistajaks teistele, nii et targem ongi hoida pilku introvertselt kõõrdi või siis üleval peegeldavatel kuplitel.

Saun on tühjemapoolne, umbes 5 kraadi minu jaoks liiga kuum, ja täpselt grammikese liiga suur.

Trammid, trollid ja bussid on mitmete generatsioonide kultuurikihist koos. Aga radade tegelikult valitsejad on ikka ratturid ja rollerid - nagu minu meelest igale enesest lugupidavale ülikoolilinnale kohane.

Veini olen nüüd ostnud kahel korral. Oli soodne ja täpselt nii hea, nagu Ungarist arvasin, aga... isegi siin on see minu jaoks lubamatu luksus.

Maksan ikka veel oma suviseid võlgu ja seega - väljas ei käi, teatris ka mitte, söömas ka mitte. Aga see ei olegi nii raske.

Sõnad, sõnad

Võtsin nädalavahetuse UNESCO artikli jaoks, nii et praeguseks olen
- koristanud kambaga terve korteri
- tähistanud viimast kamapannkookidega
- saatnud rea meile Londonisse, kerjates TOEFL/IELTS testi tegemisele pikendust või vabastust
- saatnud rea meile meie asjalikule tudengiassistendile, et ta suudaks mulle eraarsti juures eritingimused välja rääkida
- teinud terveks nädalaks söögi ette ära, sest meil on pikad päevad ees
- teinud eriti pika sessiooni joogat
- pidanud eriti tigeda skaibi Saudi-Araabia infrastruktuuride ja Saksa groteski teemadel
- otsustanud lõpuks ometi Pierre Bourdieu'st aru saada (Melbourne'i ülikooli youtube'i loengu, mind-map'ide, Wikipedia artiklite abil, ainult selleks, et paremini aru saada Sherry Ortner'i artiklist "Theory in Anthropology Since the Sixties")
- ignoreerinud kursakaaslastega veinifestivalil pidutsemise kutset

ja mida ei ole, on loomulikult UNESCO artikkel. Või no on juba mõned laused. See on mõnikord suur asi.

Aga vahepeal nägin lugu tüdrukust, kes ostis kaltsukatest hunniku jama kokku ja läks Londoni moenädalale, kandes seljas suvaliselt ümber keha keeratud riidetükke, plekilisi põlvikuid ja kaelas elektripistikut ning keda fotograafid erutunult fashion blogger'iks pidasid. Tüdruk kirjutab hästi. You can be anything you want to be..

Nohikupäev

Meil on nüüd olnud nädal aega õppetööd, ja koolialguse tunded pole veel stabiliseerunud. Mängus on mitu aspekti - meie ülimalt erakorraline programm on pdevas muutumises, ühelgi nädalal ei kordu samad ained, intensiivinädal siin, lugemisnädal seal, mõnel nädalavahetusel lisaõppetöö, teisel korral õppetöö vaid ühel-kahel päeval nädalas. Semestri nõudmistest ei ole veel kellelgi aimu, ega ka kohustuslike tööde mahust, teemadest, sisust - ja isegi kui oleks, nõuab programm ilmselgelt pidevat enesetäiendamist igal vabal hetkel iseseisvalt. Samuti on Norra ja Prantsuse kursus esmakordselt pikemalt kui 15 päeva koos õppimas ning meie mõlemi eelmise aasta meeleolud näivad tunda andvat, aga võibolla on see ainult mu kujutelm.

Igatahes oli täna olukord, kus kogu kursus tahtis meie pisut liiga informatsioonist pungil, pisut liiga ülevoolavat, liiga intensiivset ja lihtsalt grupi vastuvõtuvõimet valesti hindavat külalisõppejõudu maha lüüa, ja mina tahtsin oma kursakaid maha lüüa.
Pärast püüdsime A'ga argumenteerida erinevaid tundeid ja põhjuseid, miks keegi kuidagi loengus oli, aga ma päris ei saanud aru, mis mul viga oli. Ma arvan, et ma pean kuidagi väga kiiresti õppima mitte olema häiritud mu kursa negatiivsest suhtumisest mõnda õppejõudu/ainesse/loengusse, kui ma vähegi tahan oma õppeprotsessi päästa. Täna oli peer pressure kuidagi eriti tuju ja motti hävitav.
Jah, ma olen 30, ma ei peaks üldse, üldse, üldse hoolima, mida mu kaasõpilased üldse millestki arvavad, ja ma olen seal iseenda jaoks ja täitsa omadel põhjustel, aga näib, et mul on mingid hirmud seotud ise taoliseks õppejõuks saamisega. Õppejõuks, kes suudab haarata vaid 2-3 selleks spetsiaalselt ettevalmistunud õpilast, samal ajal kui teised minust mõnitavaid kommentaare ja pildikesi fb'sse postitavad... kaustikutesse sodimist suudaks ma isegi vist taluda.

Kas on professionaalne kriitiline mõtlemine see, kui suudad eos ära eristada, millised õppetunnid on sulle vajalikud ja kasutatavad ja millised mitte? Või on iga õppetund uus võimalus midagi sellest leida?

Kahtlen praegu kõiges. Ja kuigi ma ei kahtle kultuuride, kultuurilise mitmekesisuse ja traditsioonide õppe vajalikkuses, ei, hädavajalikkuses viimaste nädalate poliitiliste uudiste taustal, on kuidagi väga tobe kirjutada oma UNESCO-teemalisi esseekesi, samal ajal kui võimsad muutumistuuled inimeste- ja kultuuridevahelised suhted nii suurelt esiplaanile tõstavad.

Aga tänasest loengust kogutud või selgitatavad mõisted:
Europeanisation 
Pentatonic scale (lisandina mulle tavalisele heptatonic'ule)
East-Central Europe ('Eastern Europe' on muutunud suuresti tänu G jonnakusele mu suurimaks kirstunaelaks)

Ja ungarlased, kes hea meelega põlvneks pigem hunnidest või sumertest või iidsetest türgi rahvastest, ei olegi nii väga soomeugrid vist südamelt. Näed siis.

Ahjaa, mul on lisaks tervisejamadele kaelas ka uus kohustuslik inglise keele test Londoni tarbeks. Kust need puuduolevad 200 eur TOEFLi tegemiseks võtta, pole mul küll aimu.

augutäiteks

Jah, vahepeal oli  palju. Korsika viimane nädal, paberimajandus kulkale ja esseede vihtumine, Nice'i kuumus ja suhtlus ja kookide küpsetamine, Ateena taaskohtumine ja jalutuskäigud, kapteniga moussakasöömine, merele sõit, Kreeka saared - Kythnos ja tema Chora, Delose varemed, Mykonose lõputu pidu ja shoppamine, mille eest pardale peituda, liiga soolane vesi, liiga kuumad ööd, siis juba uuesti Ateena ja liiga laiade vooditega hotell, Delfi oraakli külastus, Meteora kaljudel rippuvate kloostrite külastus, uuesti Akropolis, Agorale pilguheit, ning Eesti, ja Rubeni pulm suure tantsu ja rõõmuga, ja kontsert ja kino ja mõisad ja kohvikud ja arvamusfestival ja muuseumid ja Saaremaa road trip ja palju pisaravalamist ja korraks tered ja jälle hüvasti ja pakkimine ja Budapest, imeilus Budapest, kõrgete lagedega vanas korteris, migrandid kannatlikult parvedes rongijaamas ootel, palju halbu uudiseid järjest ja siiski imeilusad siseõued ja fassaadid ja rõdud ja nikerdused ja skulptuurid ja lai, lai Doonau, ja jõelaevad ja liiga terav india toit ja hullumeelne esseekirjutus ja pettumised ja leppimised ja rong Szegedisse, uued külaliskorterid ja asjatu kinnisvaraagentide vahet käimine ja korraks veel esseede üritus, aga peavalu ja kõhuvalu ja kodutus ja siis hoopis paar näitust ja paar vestlust ja paar söögitegu ja saabumised ja lahkumised ja veel halvemad uudised ja veel paar hüvastijättu ja kolimine tõelisesse Mustamäe nostalgiasse ja selle kõige lõpuks kõhn nägu ja tumedad silmaalused ja väsinud nahk ja mingi üleüldine nukrus koos mõnede rõõmu- ja naeruhetkedega siin ja seal.

Ikka istun hunniku tegemata asjade otsas. Kui midagi neist tehtud, kirjutan.

Mäed ja kruus

Kirjutatud 20.07.2015 Ile Rousse-Nice praami kohvikus, kusagil keset Vahemerd hommikul kell 9:40, Täpselt 4 nädalat peale saarele saabumist. Ma olen unine ja 3,5 tundi on veel merd künda, ent kirjutamist on palju. 

Nüüd olen tagasi Moïta küla kohvik-baaris, sealsamas oma matkakoti juures müüri peal, ning noorte ja perede olemine tundub piisavalt huvitav, et otsustan reaalajas mõnda aega vaatluspäevikut kirjutada, ja lõpuks teen seda vahelduva eduga lausa kolm tundi järjest. Kõik algab nagu süütult – teismelised poisid mängivad petanque’i, poisikesed vahivad ammuli sui pealt, vanemad ja vanavanemad kohvitavad häirimatult ning kari põnne tegeleb üle müüriääre kohaliku krantsiga suhtlemisega. Aga korraga toimub põnnidel suuremat sorti kilpkonna-koera-käest-päästmise operatsioon, alumisse aeda murtakse sisse, üks poiss saab teistele kõigile märkamatult herilastelt nõelata ja kogu selle taustal mängib üks pisike nohiklik tüdruk puu all kogu aja vaikselt viiulit. Olen lummatud, nagu keset fantastiliselt realistlikku absurditeatrit sattunud (aga elu ongi sageli täpselt nii realistlik absurd), ja hakkan vaikselt aru saama, et kõik tõepoolest tunnevad siin kõiki. Olen ehk ainuke võõras terve sündmuse peale. 

Kontsert, mis osutub laste, noorte ja nende õpetajate koondetteasteks, ja milles osalevad suur keelpilliorkester, kitarriansambel ja pisike puhkpillibänd, kestab üle kahe tunni. Lavale on kaks naist meisterdanud tšello-kujulise kommiskulptuuri, mis peale kontserti kiiresti kõigi osaliste poolt nahka pannakse. Üleüldine vastuvõtt on soe, ja mööda mängitud või suisa katkenud hetked lastakse pingevabalt mööda.

Vinnan oma koti nüüd endale selga ja lähen uuesti võsakäike vaatama. Kuna õhtune kontsert algab alles pimedas, on mul nüüd ainuke võimalus endale mingi koht leida, ning peaksin koti juba sinna jätma. Autotee näitab Casanova poole ning kõnnin ülesmäkke, kuni kruusane mäeserv ronimist näib lubavat – ja seal sikutan, maadlen, rooman, tirin ja tõmban end läbi okste üles nõlvale, hambad ristis ja keha uute kriimudega koheselt kaetud. Kuigi Casanova, mis maja see ka iganes ei oleks, on üle puude ja põõsaste paista, olen autode eest varjus, otse tee kohal, ning siin okastes ja ohakates teengi endale pesa, pesen varbad tolmust, kriimud verepiiskadest, tõmban sõrmedesse sattunud okkad uuesti välja, panen kleidi selga ning jätan matkakoti põõsasse maha. Siia pean nüüd öösel tagasi saama.

Kruusaservast uuesti alla ronimine käib lihtsalt, kuigi ebameeldivalt – ma põhimõtteliselt lihtsalt libisen koos lahtise pinnasega alla. 

Lähen tagasi kohvik-baari, kus ilus noor baarimees räägib õige pisut inglise keelt – mulle näidatakse stepsel, tuuakse õlu, ja uuritakse tagasihoidlikult, kust ma tulen. „Ah jaa, Eesti.“ – „Kas sa tõesti tead, kus see on?“ – „Mitte täpselt.“ – „Soome lähedal.“ – „Ahaa – ma olen Soomes olnud...“

Kliente saab kiirelt palju, mina hakkan kirjutama ja baarirahval on käed-jalad tööd täis. Üks korraldaja-meestest, keda juba eelmisel kontserdil silmasin, ütleb mulle tere. „Mida sa teed, kui ma küsida tohin?“ – „Kirjutan oma asju üles.“ – „Kas sa oled puhkamas?“ – „Tegelikult ei, plaanisin siin teadust teha, aga sellega läks nii ja naa.“

Ta küsib paari asja veel, ja vastan läbi naeru, sest see kõik on pisut sürr. Ta patsutab mulle õlale, soovib edu, ja läheb juba istub teiste muusikute/muusikaõpetajatega eemale lauda. Ta lahkub palju jahedamalt, kui enne lähenes.

Keegi ei tule siin tavaliselt selle pealegi, et mõni välismaalane võiks olla siin muul põhjusel kui puhkuseks. See tundub neid alati nii segadusse ajavat – mida ma mõtlen sellega, et pole puhkusel? Ma ei saa seda neile pahaks panna, saar tundub olevat täis umbes kolme tüüpi turiste – saksa, taani või belgia pered, kes tulevad suurte telklossidega ja mööda randa vaikselt edasi suvitavad; prantsuse või skandinaavia paarid või pered, kes liiguvad rohkem matkaradu ja randu mööda vaheldumisi; ning prantsuse või muud üksikud mehed, paarid ja sõbrad-sõbrannad, kes on ilmselgelt tõsised trekkijad, kelle jaoks Korsika vaheldusrikkad maastikud pakuvad palju pinget ja väljakutseid. Neil on varustus jalalabadest pealaeni silmatorkavalt erinev puhkuseperede omast. Ahjaa ja siis on need šveitsi ja saksa nooremad või vanemad paarid, kes on endale rentinud auto ning keda igas suuremas linnakeses paari päeva tagant ootab uus meeldiv mugav puhkekorter ja kelle pärast restoranide hinnad on siin täpselt sellised, nagu nad on. Ja kelle pärast rannad on täis igasuguseid võimalikke vesiste lõbustuste pakkujaid, erinevate veesõidukite ja reiside ja dive’imiste ja surfimiste ja asjade võimalusi. Igatahes keegi ei tundu väga tegelevat muu kui puhkamisega, kes aktiivsemalt, kes lõdvestunumalt. Tegelikult ka korsiklased ise näivad väga palju puhkavat, kui arvestada keskpäevakuumuse eest kohvikutesse ja tänavatele kuhjunud vanameeste, suitsetavate kortsuliste naiste, noorte lihaseliste tüüpide või pruunide tätoveeritud tüdrukute järgi. Sellises kuumuses vist ei jaksagi päeva jooksul nii palju teha kui tahaks, kiirelt tuleb rammestus. Ainult restoranides käib pidev intensiivne töö, professionaalne, asjalik, ja natukene enese suhtes armutu. Hooaeg on hooaeg. 

Mu aju on minemas suhtlusrežiimile ja tagasi inglisekeelseks, igatahes ütleb ta mulle: The most awkward music for a 5-hour ferry ride over the Mediterranean can only be Celine Dion, even if it is not „My heart will go own“. Maybe it is just her voice that makes you want to drown. 

Õhtune kontsert hilineb pea 45 minutit. Tundub, et siinne algusaeg ei ole mõeldud mitte publikule, vaid see on ligikaudne esinejate saabumise ja valmistumise aeg. Väga muretult, väga suvaliselt, tilguvad nad kohale, keegi ei paista neist pidavat vajalikuks kedagi tagant kiirustada ning mingeid vabandusi publikule ei edastata. Minu kõrval olev suur sünge vanem mees kirub ja niheleb, üks osa vanemapoolsest publikust proovib aplodeerimisega asjade seisu kiirendada, aga sellest ei tee näiliselt keegi välja. Nad alustavad täpselt siis, kui nad alustavad.

Kontsert on helilooja (?) Malcolm Bothwell’i mälestuseks, mängivad tema ’sõbrad’, ehk siis seekord pigem täiskasvanutest koosnev keelpilliorkester ja Korsika meestelauluansambel Tavagna. Keelpilliorkestri puhul oli juba päeval märgata see, et dirigendi juhtimise asemel harrastasid nad siin üksteist jälgides koos mängimist, mistap tempo ja rütmi koos püsimine oli sageli vaevaline, seda ka õhtuse koosseisu puhul, mitte ainult lastekonsterdil. Tavagna kõla on käheda iseloomuga, harmoonia kajab mägenõlvalt vastu, aga minu pinginaaber pole rahul, kommenteerib oma kaaslasele kõvasti ja pettunult. Üldse üllatun järjest rohkem siinse publiku üle – Balagna konsterdil Corte kirikus viimase laulu ajal üks naine mu taga tõusis püsti ja laulis meestega kaasa, ja siin, kui suhteliselt äpardunud naislaulja proovib hoogsa ’Down to the River to Pray’ga publiku meeleolu tõsta, laulab sellesama rahulolematu mehe suur, sünge mustapäine saatjanna täishäälel kõrgemat partiid kaasa, hoolimatult ja naudinguga. Nad räägivad kontserdi ajal palju. Ma naudin mõnesid hetki, mõtlen omi asju mõnel teisel, imetlen korraks kaugemal Maailmasõjas hukkunute skulptuuri jalamil suitsetavat baaripoissi (igas külas on Maailmasõja hukkunute skulptuurid või mälestustahvlid, hunnik noorte poiste nimesid ja järelehüüded. Korsika paikneb õnnetuseks otse keset ajalooliselt kõige kibedamaid lahinguvälju). Otsustan enne kontserdi lõppu juba oma võssa ronida, sest muidu oleks teel liiga palju liikumist, et seda märkamatult teha saaks. Nii et enne keskööd lahkun publiku hulgast, meeste kähe ilus kõla tähises öös sillerdamas, kõnnin Casanova nurgani ja siis, veel vaevalisemalt kui päeval, veel äpumalt, veel rohkem roomates ja tirides ja hingeldades, sikutan end tee pealt pimedusse ära. 

Tähti on nii palju, et taevas polegi pime – minu vastas joonistub välja must mäesiluett. Kontsert kestab veel pikalt ning kajab mu nõlvalt vastu, ning pärast tähistatakse veel kaua, võimalik, et sealsamas kohvikbaaris, kus noorte ja vanade hõiked ja naer katkevad alles ehk kell 1 öösel. Leban oma magamiskotiga kruusases lohus okaspõõsaste all, kus terve öö üks hirmunult krabistav loomake või linnuke mind kardab, ja suudan ennast voltida ümber ohakate ja kivide, kuni mind torgib kogu maailm täpselt piisavalt vähe, et saan peale neljanda langeva tähe või satelliidi või muu viimaks uinuda. Kui külas hääled viimaks päriselt vaibuvad, ärkan absoluutsesse vaikusesse. Öö on imeline.

Kella nelja paiku hommikul ärkavad kõige pisemad, pööraselt vidistavad linnud, kella kuuest algab tuttav huikamine. Kella seitsmest, kus võiksin liigutada, ärkab ka küla liiklus. Olen siinmail näinud ja kuulnud nii palju linde, kellest ei tea mitte midagi – ainult kõikjal üle saare pidulikult ringi liuglevate suurte kullide kujud on eksimatult tuttavad. Ma ei ole kunagi kuskil näinud nii palju kulle kui nende nädalate jooksul saarel. 

 

Koperdan põõsastest alla alles 8 ja 9 vahel, kange, ent puhanud. Kõigest kümmekond meetrit minu vihatud kruusanõlvast edasi viib autoteeni lauge kivirada... mu meeleheitlikud eelmise õhtu ronimised olid olnud eriti ebavajalikud.

On 12. juuli hommik ning festivalikava järgi algab hommikune kontsert 1,5 km eemal asuvas Campi külakese kirikus kell 10:30, nii et aega matkaks küll ja küll. Ainult et millegipärast kõnnin seda 1,5 km oma tunni, mu vesi saab otsa ning pähklitest ja martsipanist koosnenud hommikusöögi energia kaob koti tassimise käigus. Järjest rohkem vihastun siinsete teeinseneride loogika üle – kõnnid, pahaaimamatult, oma mägiteel, ja üle oru näed ilusat autoteekest minemas, siinsamas – ja siis saad aru, et see on su enda tee, mis end kaugel eemal kokku voldib ja siis samas suunas tagasi tuleb ja miks ometi ei saa nende nõlvade vahel ühte pisikest SILDA, halloo, see järgmine mägi on ju SIINSAMAS... Aga kunagised eeslitega sisse kõnnitud rajad, mis kohati lausa vales suunas tagasi liiguvad, et siis suure pöördega jälle kuidagiviisi eesmärgi poole kulgeda, on vankumatu järjekindlusega saanud autoteedeks ja nii jäänudki. Mis sillad, tee ju läheb siitsamast... Aga mind, seljakotirändurit, ei morjendaks vist isegi närune rippsild antud hetkel, see vähendaks mu jalavaeva palju. Ma pole sel päeval saanud matkatosse endam jalga pannagi, villid annavad veel ainult sandaalidega käia...

Sõnakuulelikult looklen kõik teekäänakud kaasa, muud ei jää üle, kuni Campi küla minu viimaseid pingutusi vaikides tunnistab. 

 sealt ma tulin, sildi järgi 1,5 km kauguselt... ja pole poolel maalgi

Campi on VEEL VÄIKSEM kui Moïta. Tegelikult (ma jätan matkakoti kiriku ette maha ning kõnnin peatänava lõpuni, et veenduda) polegi see nagu küla mõõtu, vaid ainult üks tänav kalju kohal, kahel pool kivimajad, kirik keskel, määgiv lammas nõlva peal. Mul läheb iga päevaga järjest keerulisemaks reaalsuses püsida – kogu aeg liiguks nagu mööda filmivõttepaiku, raamatuid, maale, jutte, oaase, või oleks nagu deliiriumis. Campi’st teisel pool kirvendab imeline mägimaastik, roheline ja sinine ja must ja pruun ja maagiline, ning ma tahaks end taas näpistada, et kas see olen üldse mina või kas ma olen üldse elus... Siit ei ole ilmselgelt võimalik mitte kuidagi teistmoodi ära saada kui teiste kontserdikülastajatega, ja igal juhul tundub, et pean suunduma tagasi Moïta poole, kus tee on vähemalt 10 cm laiem ning liiklust ranniku poole võibolla 1 auto asemel päevas äkki 5 autot päevas. Ma ei muretseks ärasaamise pärast nii palju, kui mul poleks vesi otsas, aga kui ma kinni peaks jääma, eks siis peab majadest kellegi üles leidma ja neilt küsima. 

Kontsert on pereansamblite oma, ülerahvastatud, pikk ja võrratu. Mind hämmastab suurte ja väikeste muusikute väga pingevaba, väga arvestav koosmängimine, milles on toetus ja usaldus, mille sugust ammu kogenud pole. Mind lööb täiesti pahviks kõigi esinejate muretus vigade ja eksimiste koha pealt – ka suurtel katkeb mõnikord mäng, vahetub ootamatult noodirida, mis korjatakse uuesti üles ja lõpetatakse naeratusega. Üks lihtne looke kaotab oma meetrumi ja mängitakse uuesti, Elton John’i ’Can You Feel the Love Tonight’ kaotab oma põhimeloodia, mille teine tšellist kõrvalt siis lauluga asendab, ja publik aplodeerib kogu aeg ühtmoodi kuumalt, kirglikult, toetavalt kõigile. Lapsed, kellest noorimad mängijad võivad vabalt olla umbes 6-aastased, näivad julged, elevil, ootusärevad, rahul oma vigadest hoolimata, ning korraga on see minu iga-aastaste trennilaagrietteastetega võrreldes nii teistmoodi hirmudevaba, et mul hakkab lausa pisut kade. Kuidas on nii, et oleme suutnud nii väikesed kui suured inimesed Eestis nii kramplikult kõiki eksimusi kartma saada? Kui nõudlikud on meie perepublikud võrreldes siinse sooja elevuse ja pretensioonitusega... Kui väga peavad õpetajad alati muretsema, et äkki laste esitatu ei ole vanemate ootuste kõrgusel, äkki veame neid koos lastega alt, äkki pole me piisavalt üritanud... ja suur vahe näib mu mõttes kasvavat just ’üritamise’ ja ’mängimise’ või ’tegemise’ (musitseerimise, tantsimise, näitlemise, esinemise) vahele, ning kogen seal kirikus korraga hoopis teistmoodi elevust, mida saab tekitada rõõm kellegi oskustest, ükskõik kas esineja, õpetaja või pealtvaatajana. Mingi läbi generatsioonide ulatuv läbikukkumise paanika, soorituse tahe, mis mulle tegemisprotsessis üha kastreerivam tundub, mida me Eestis kogu aeg kultiveerime... kummaline, ja kust see ajalooliselt tulnud on, ei oska ma mõelda.

Vaid ühe korra näen nukrust ja põdemist, kui üks pisike poiss oma vanematega mängib Debussy „Luiges“ soolot, ja hirmu tõttu kiirustab, noote vahele jätab või kohkunult üle nende komistab, nii et vapralt tema järgi juhinduvad ema-isa lõpuks sõbraliku muigega kummardusse tõusevad. Poiss nutab altari kõrval pikalt ja mulle meenub, et nägin teda eelmisel õhtul ühe täiskasvanud tšellisti abil väga kaua seda harjutamas. Ta võib olla ehk umbes 9-aastane. Publik aplodeerib talle kaua, ent ta on lohutamatu. Võibolla on „Luik“ talle väga oluline. Võibolla mängib ta seda 20 aasta pärast suurel konsterdilaval...

Kuidagi väga soe on nendel hommikutundidel seal tibatillukeses kaljuküla kirikus perede ja muusika keskel olla. Mu tunded ja mõtted on hoopis teistes tonaalsustes kui kõigest mõned päevad tagasi.

Mind võtab peale esimene Moïta poole suunduv auto, vanemate meeste ja daamiga, ja paneb mind rõõmsalt järgmiste teede risti maha. Olen vaevu koti selga vinnanud, et vaevalist hääletamis-päeva alustada, kui J mu ees peatub. Ma ei imesta selle üle põrmugi, kujutan ette, kuidas ta oma pühapäeva on veetnud mööda mägiradu keereldes ja minu üleskorjamist endale võludes. „Mu prints!“ tervitan teda. – „Kuhu täna?“

Ronin autosse: „Ükskõik kuhu.“ Ta on segaduses – kuhu ma ikkagi tahan?

Olgu siis. Ma tahan „koduseid“ mugavusi, kus oma valutavat keha ravida. „Lähme Corte’sse.“ Corte on vähemalt 50 km eemal, mägiradadega koos 70 km, mul pole tegelikult aimugi, kui kaugel, aga ma olen oodanud teda endaga autoga sõitma ja ta on oodanud mind enda auto peale, nii et ei ole ju vahet, kui kaugel mu sihtmärk on. „Olgu siis, Corte’sse“.

Ja me sõidame mööda kitsast serpentiini minema, suur mägise kehaga halvatud mees ning higine villides kõhn võõras naine, kes ei räägi üksteise keeli.