kirjumirju

Kogu kursus, muidu jaotatud Norra ja Prantsusmaa (tehnika)ülikoolilinnade Trondheimi ja Clermont-Ferrandi vahel, on nüüd kaks nädalat järjest iga päev 8 tundi koolipingis istunud. Justnimelt istunud - ainukene 'praktika' on klassisisesed ja grupivestlused ning 2 väljasõitu - imelisse Moulin'is asuvasse teatrikostüümide keskusesse ning kõrvalülikooli digiraamatukokku.

Kursuse peale saab loetleda (igast riigist üks) - Indiast, Indoneesiast, Singapurist, Filipiinidelt, USAst, Brasiiliast, Guadalupelt, Eritreast, Ugandast, Ghanast, Transilvaaniast, Türgist, Serbiast, Hiinast, ja siinne eestlane. Igas päevas on mõni kultuurišokk, see on juba peaaegu rutiiniks muutunud. Elame ju nende pisikestel põrandatel, jagame nendega vannitubasid, mis on minust neli korda kitsamad (hambaid pesen toas seistes, ülakeha vannitoas), vahel satume õhtusööke tegema inetutesse, kõledatesse kahe pliidiraua ja kraaanikausiga köögikambritesse. Vahel jalutame linna poole - vietnami restosse, iiri pubisse, ameerika jäätisebaari, briti filmi vaatama (Norra lavastajaga) või kohalikule kirbuturule täis araabiakeelset rõõmu. 

Õppejõududeks on seekord meie 'omad' läti Gediminas Karoblis ja norra Egil Bakka, prantsuse grupi briti-prantsuse Georgiana Gore ja järgmise aasta ungari Laszlo Felföldi, külaliseks kanada-ukraina Andriy Nahachewsky (kellesse juba esimeste kohtumiste järel jäägitult akadeemiliselt armusime) ja mõned veel.

Ja teema on läbivalt UNESCO ja lõpmatuseni vaimne kultuuripärand. Kandidatuurid, nominatsioonid, konkursiprotsess, poliitika, poliitika, poliitika, natsionalism, internatsionalism, vaimne kultuuripärand ja kultuuriväärtused. Mida hoida ja kaitsta, kuidas edendada, kriitika ja reflektsioon, tekstide lugemise oskus, kuidas hinnata ja kelle ja millist kultuuripärandit (kultuuripõrandat, kultuurivundamenti?). Kolonialism, postkolonialism, nõukogude vene, imperialistliku balleti, ameerika moderntantsu taak. Paratamatused.

Ainult 29 aastat saigi poliitika eest ära joostud. Oligi aeg seda pisut mõistma saada, või vähemalt mitte enam varjuda.

pool prantsusmaad möödas

Eile sai Prantsusmaal olemise selgroog murtud, pisut üle nädala veel ees. Kuna meil on iga päev kell 9-17 õppetöö ja ma maadlen ikka veel oma üleelmise nädala esseega, siis ei ole siin midagi suurt kogeda või nautida suutnud. Pariis oli külm, kõledalt külm, ja nüüd Clermont-Ferrandis on ainult vanalinn soe, kõik muu on sovietlik utilitarism, Mustamäe-Õismäe-leivatehas-piimavabrik, ja kuulsustest õppejõudude vastu on hirm ja arm.

Kohalik Musée Bargoin aga pakkus pühapäeva õhtul tekstiile.
Oi.
Oi.
Oi.

Chilkat'i tseremoniaalne keep on näpatud Briti Columbiast 19. sajandil. Kitsekarvadest ja kollase seedri koorekiust iludus, millelt ei suutnud lugeda nägude/vaimude arvu. Kui palju pakud?

Marie Dorigny fotosid maastikest, naistest ja hetkedest 2002.-2003. aastal raamisid eelmisel aastal tikitud mustrid ja see oli imeline.

Ja üldse oli teemaks tikand. Siidiga, kašmiiril, villal, kanepiriidel, Jaapani karused jakid ja Londoni ilusad ülikonnad, rollimängud ja ohh, kus oleks tahtnud puudutada, kasvõi õige õrnalt...

Kantha sallid Indiast (19. saj, Pariisi kogud). Minu lemmik on maja juures valvav koerake!

Kašmiir ja tikand Lyonist, kaasaegne ja hullumeelne (oigasin, kui seda nägin)

Carmen Rioni ja Mayas Weavers'i Shawls mochevales, tehtud 2011. aastal Mehhikos. Rõõmustasin roosa linnukese ja hea ja kurja tundmise puu üle. Tagaplaanil on Egunguni kostüümid ja maskid Yorubast, Nigeeriast eelmisel sajandil. 

Yveline Tropea ja tema Vanity 2010. aastast. Milline imeline helesinine siidiniit surmale..

Tekstiilid DENT de MANilt

 

Alumise korruse rollimäng, kunstnikku ei mäleta :(

Kui Paolo Verzone The watchers of Balinese culture (Pariis 2007) juurde jõudsime, häälitses Printsess vaikselt. 'See on Bali..' Ja ta rääkis mulle meestest, kes tantsivad ja elavad seal naistena, sest see on ühiskonnas kõrgelt hinnatud, ent samas neilt eeldatakse naisega abiellumist...

Ja lõpuks leidsin altkorruselt lastenurgast kudumisraami ning Printsess leidis suure ahvatleva laste kostüümiraamatu ja istusime vaikselt aega sulgemiseni. Selline pühapäeva õhtu. Ja pargis õitsesid puude küljes kummalised roosad pundid ja ikka veel oli nii külm, nii külm.

Uuest nädalast taas koolised. Essee on ikka pooleli. Kuradi polka...