Teine retk

Kui Printsessiga Eestist tagasi jõudsime, oli Trondheimis ka kevad lõpuks algamas. Siinseal sadas veel vahel lund, aga rohi oli päriselt roheliseks minemas.

Pakkisime oma asjad ümber ja läksime matkale - minu jaoks nüüd siis teisele onnituurile, teiste jaoks esimesele. Nii et peale pikka bussisõitu jalutasid nad läbi metsatukkade, toit kilekottidega käeotsas rippumas - itsitasin vaikselt. Minul oli seljakott Eestist toodud matka- ja muud toitu pilgeni täis ning kodused tööd tagataskus. 

Jootsin neile kama, mille peale keegi ei hakanud nutma. Sihtkohaks olime valinud Heinfjordstua, siinse tudengirühmituse suurima, vist 25 magamiskohaga? Ja saunaga. Aga läksime nädala sees ning ruumikas metsamaja, pööningumagalaga, suure elu- ja söögitoaga, järve ja paadikuuriga oli üleni meie kuue päralt.

Tegin kööki tule ja läksin saunaga tutvuma, teised hakkasid puid raiuma. Kui mõne aja pärast saunaaknalt neid piilusin, maadlesid nad parasjagu suuri puupalke suhteliselt katkisele puuraidumisalusele. Kui pisut hiljem uuesti vaatasin, olid nad leidnud lahenduse - kahel pool palgiotstel rippusid inimkehad, mis seda paigal hoidsid, keskel lasti kahekäesael hea käia. Veel mõnda aega edasi võis õuel näha inimesi palgijuppide kallal end välja elamas - kes kirvega, kes väikse saega, kurjalt pureti palgijuppide kallal, jäeti nad mõneks ajaks rahule, siis rünnati taas. Hiljem kuulsin, et nad olid kahekäesae suht alguses pooleks saaginud ja ülejäänud terad olid puruks, seetõttu oli edasine palju vaevalisem kui oleks pidanud. Veel pimeduse saabudeski võis väljast kuulda kolkimist ja kaklemist.

Grillisime vorste ning kuulasime tuult, poisid mängisid muusikat. B oli kohati heas tujus, aga valdavalt tasane. Ta oli nüüd kuu aega eemal ja leinas olnud.

Järgmisel päeval kõndisime järvepervel, kuni jalad olid üleni märjad ning meel oli üleni vait.

Seejärel tirisime, tõmbasime, libistasime ja õiendasime, kuniks suutsime paadikuurist ühe aluse vette saada, ning püüdsime järvele sõita, et ninad päikses pisut hulpida ja õppida - ent tuul puhus meid kogu aeg kaldasse tagasi ja me ei suutnud kuidagi paigal püsida. Andsime alla, tegime sauna tule ning õppisime vaikselt kogu ülejäänud pärastlõuna, kes Unesco nominatsioone, kes Norra keelt. Brasiilia magas enamuse ajast ja põdes wifi puudumist.

Koiade point on, et neis pole ei elektrit ega vett.

Siis oli saun eesti moodi tulikuum, ja teised ei mõistnud selle kasulikkust enne, kui me neid järve ei olnud meelitanud. Lõpuks oli palju esimesi kordi meie retkel.

A polnud kunagi näinud, kuidas pakikartuliputru tehakse.
Ta ei olnud ka mitte kunagi kaerahelbeputru söönud (ainult maisiputru polentat).
Mitte keegi peale B ei olnud kunagi rabarberit näinud ega sellest kuulnud. B oli üldse külma kõhuga, läks järvevette täiesti rahuliku näoga ning kannatas kõiki "reisiraskusi" virisemata.
A ja Printsess polnud kunagi saunast otse järve läinud sellistel temperatuuridel - 4 kraadi ehk? A karjus nagu viidaks teda tapale, kui ainult pahkluudeni sisse oli astunud. Lõpuks neljandal katsel suutis ta ka maha kükitada ning rindadele ja kõhule pisut vett paisata.
Viimase asjana söötsin neile sprotte ja isegi Brasiilia julges seda maitsta. Ülejäänud osa reisist toitus ta vististi küll ainult Nutellast.

Aga muud ei olnudki. Oli õhtu täis saunajutte, kuuma ja külma, oli vorstipidu ja pikk uni, oli järgmise päeva koristused ja viimased õppimised, oli palju teejoomist (erinevalt tavalistest inimestest ei olnud meil tervel reisil mitte ühtegi pudelit õlut kaasas, sellised vanurid oleme), olid lõpmatud söögipausid, külm tuul, soe päike ja inimesed, kellega oli hea. Kolmandal õhtul jõudsime väsinud ja unistena tagasi oma koledasse kallisse ühikakülla, ning sain teada, et pean samal tunnil juba Jazzfestil oma vabatahtlikukohuseid alustama.
Tegin end kiirkorras tsivilisatsiooni jaoks kõlblikuks ning lippasin linna. Fieldfare õrna blondi lauljatari samethääl ainult kinnitas ilusate päevade jätku.

peast meri

Pärast Norra keele suulist eksamit esmaspäeval (mis läks nagu läks, ei midagi fantastilist, aga ehk ei kukkunud ka läbi) mõtlesime minna linnalähedase veehoidla äärde piknikule. Piknikust sai 40-kilomeetri pikkune rattatuur ümber saari ja päikest täis järve, küngastest üles ja alla, lõpmatute ülaseväljade vahel. Korjasin kimbu nurmenukke teeks; kaasavõetud maasikad polnud kahjuks ikka veel õige maitsega ning sipelgad järvepervel olid suured ja kohkunud.
Valisime ühe metsatuka shortcut'iks ning ronisime oma ratastega mööda mättaid ja kände ja luhtasid. Orienteerusin kiirelt mööda nähtamatuid radu ja metsaloomade pabulaid, korraga tundsin end nii kodus.
Hävitasin eelviimase paari jalanõusid. Suure osa ülesmäge radasid pidin ratast käekõrval lükkama - põlv ei anna kõike sõita.. või siis on lihtsalt vorm nii kehv. Kaaslane oli väga kannatlik.

 mättapuhkus

Sada korda ülased!

Ja siis kutsus G mu kaheks päevaks purjetama, kaugemal fjordis asuvale nunnakloostriga ja linnukaitsealaga saarele nimega Tautra, ja mul ei tulnud pähegi sellisest kutsest loobuda. Teised said aru, ja oleks igal hetkel minuga kohad vahetanud. Purjekas osutus tibatillukeseks, täpselt kahele parajaks, ja ilm neljapäeva osutus tuuliseks ja ootamatuks. Oleks vaikne olnud, oleksime ehk saanud tee peal õppidagi - aga nüüd olime hoopis läbimärjad, läbikülmunud, lõikasime läbi kergelt hirmutavate lainete rekordkiirusega merd ning minu kobatsemise tõttu suutsime ühes eriti suure murdlainetusega kohas teha 360-kraadise pirueti ja ikka veel mitte ära uppuda. Kohale jõudes oli külalistemaja lukus ja vait, majahoidja andis teada, et jõuab alles järgmisel päeval, ja me lõdisesime end oma vettinud kaltsudest välja.
Aga ülejäänud päevast oli päike, ja veidrad linnud igal pool, lõke ja verandale improviseeritud telgiöö soojus, ning järgmisel päeval oli särav taevas, ja pikad jalutuskäigud kloostrivaremetesse ja merelahtedesse ja üle lageda saare, meri igal pool siramas, ja kui end lõpuks uuesti purjekasse pakkisime, siis saime korraga aru, et sel päeval ei liigu me paadike küll kuskile. Proovisime siiski ümber saaretipu hulpida - et äkki seal on pisutki tuult - liikusime pooleteise tunniga ehk heal juhul kilomeetri?
Trondheim oli 20 km kaugusel.

G telefon sai tühjaks, minul polnud enam raha arvel ja kummalgil polnud laadijat kaasas, meie toiduvarad olid otsas ja päike võttis juba liiga hästi, ent paadisillal ootas meid suur karvane IT-mees, kes oli tulnud külalistemaja lahti tegema. Ta heitis ühe pilgu meie tujukatele ja punastele ninadele, pakkis meid autosse ja sõidutas meid mandrile poodi, seejärel jootis meile suurtes kogustes kohvi ning pani grilli uuesti üles. Nii et nüüd olime tuulevaikuse vangis mõnusas sajandivanuses suvemajas, õhtustasime küünlavalgel köögis veini ja G viimaste käsitööõllede valikuga ja naljakate norra geekidega... Sain ometi duši alla ja üritasin veel mõnda aega end oma natsionalismi tekstidest läbi pureda, aga narivoodid olid ruumikad ja pehmed ja öö kutsus järgmiseks ootamatuks päevaks välja puhkama.

 

 

Hommik oli õnneks tuulisem, sai uuesti proovida küll. Paat libises pehmelt, nüüdseks olin juba üsna selgeks saanud, kuidas purjeid üles saada ja milliseid otsi täpselt millisel hetkel sikutada, ja istusime südamerahuga paadipõhja maha ning lasime päeval ja merel mööda minna, peaaegu millestki isegi rääkimata. Jälle olime arvestatust hulga kiiremad, jõudsime linna ette 3 tunniga, ja siis suri tuul.
Järgmised kaks tundi hulpisime linna ees - mina keeldusin seetõttu üle paadiserva oma ihuhädasid rahuldamast ja tegime hädapeatuse teepealse saarekindluse juures.
Korraga ei olnud enam kojujõudmisega üldse kiiret, või pigem, mida lähemale kaldale, seda vähem tahtsin sinna jõuda...

Olin veel mitu päeva päikesest paistes ja kuiv maa oli liiga paigal (alguses ajas üleni pea ringi käima), ent kõige hullem on kogu see meri, mis mu peas nüüd kohiseb.
Kõik need võimalikud tulevased seiklused mööda uusi meresid ja maid, millele nii lähedal olen.
Kõik need järgmised jah-ütlemised järgmistele kutsetele, olgu need kutsujad kasvõi 19-aastased ninatargad mehed, kellega õigupoolest 30-aastased ninatargad naised ringi jooksma ei peaks, aga kellega kogemata on rääkida nii paljudest suvalistest teemadest.