veel käike

Røros, pisike linnake Trondheimist paar tundi kagu suunas veereda, on kummalisel kombel suutnud oma vanalinna säilitada umbes-täpselt sellisena, nagu ta 17-18. sajandil vaevatud, asise, lihtsa, tõrvatud palki täis vasekaevanduskeskusena välja võis näha. Vaatepilt on niivõrd omapärane, et linn lisati UNESCO nimistusse juba 1980. Røros laseb igal talvel korraks oma rihma lõdvaks - viis päeva kestval talveturul kaubeldakse nahkade, vorstide, villasaaduste, liha, kala ja käsitööga ning suheldakse nii, et oleks (põhjamaiselt?) terveks aastaks suheldud. Kantakse suuri karvakasukaid - Røros on üks Norra külmapealinnu - sõidetakse hobusaanidega ja hoobeldakse põhjapõtradega. Tuntakse ennast erakordselt hästi ja ollakse niisama heas tujus.

Eelmisel laupäeval oli laada viimane päev, mille külastamiseks tudengitele igasugu bussivariante pakuti, läksime ka suhteliselt unistena mingi giidituuriga kaasa. Õnneks vedas meie kohmetu verinoor giidike meid esialgu just tühjemaid tänavaid pidi, käikudest sildadeni ning kuuridest küngaste peale, nii et oli korraks aega sisse elada. Aga võõristustunne oli mitmekordne - korraga sattusin nii täiesti uue välimusega kui ka täiesti tuttavlikku kohta - kas pole ma siis lugenud piisavalt klassikalist Skandinaavia kirjandust? Kas ei satu musketäride aegu mõned tegelased taolistesse taga- ja sisehoovidesse, kas pole westernides taolised kokkuklopsitud rõdud ja trepid tavalised, kas ma mitte ei tantsi viimasel ajal oma klubiga justnimelt sellisesse keskkonda sobivaid tantsukesi?

Enne turuga lähemalt tutvumist kondasime veel mööda tühjemaid tänavaid. Ma olin ometi kord ümbruses, mida ma tegelikult ka sõnadesse ei suuda panna - nii veider tunne valdas mind seal. Otsekui oleks tegemist vabaõhumuuseumiga, aga kõik paigad ja detailid on elatud, funktsionaalsed, toimivad ja käepärased, mitte sätitud. Nagu peaks nurga tagant välja astuma Lonkava Hundi Koda või mõni võõram taaskehastusseltskond, aga ei astu muud kui kohalikud, kes on, jah - viimase päeva meelelahutuseks - omamoodi rõivas ja tujus, aga täiesti transformatsioonita, endana. Ja ma ise, ma oleks nagu sattunud raamatusse, filmi või vähemasti filmivõttepaika, aga olen hoopis mina, Madli, aastal 2015 Norras ühes eriskummalises linnakeses kibekiirel laadapäeval.

 (viimase pildi allikas)

Kõiki peamisi linnatänavaid täitev laat ise oli pulbitsev. Kui esialgu torkasid ehk silma külastajate hordid ja mõni värvikam kaupleja või osaleja, siis päeva jooksul armusin kohalikesse/norrakatesse üha enam. Viimase päeva joovastus (ja joobumus - õlletelgid olid kõrvuni naeratavaid ja pillimeestega laulu kaasa jorutavaid keskealisi skandinaavlasi paksult täis juba keskpäeval) kasvas pärastlõunapäikese langemisega üha enam; elevus tõusis, mida lähemale jõudis õhtu.

Kõndisime pisikesi tänavaid üha uuesti ja uuesti läbi, tundide kaupa, ning siis hakkasime avastama sissekäike hoovidesse, kus metallist lõkkealuseid ümbritsevatele palkidele olid laotatud põdranahad ning poolpurjus Liblede-moodi mehikesed kallasid kõigile soovijatele kohvi, õigemini seda musta õudust, mida siin riigis kohvi pähe juuakse.  Hobusemehed olid pealelõunaks ohjad peost visanud ning viiulid ja ukulele moodi pillid asemele haaranud. Kõik kandsid karvamütse (mina ka, ja kunagi varem polnud ma end selles nii hästi tundnud) ning laulsid igasuguse muusikaga kaasa, oli see siis rahvalik, sült või kantri. 

(leia videost üks madli)

Läksime veel enne vastumeelselt bussile minekut mõnest õlletelgist läbi - kootud kampsunid (kujutagem ette telgitäit kihnu troisid) ja punased põsed puupüsti täis pakitud laudades ennastunustavalt shallallallallaa laulmas, üksteisel õlgadest hoides muusika taktis hoogu kaasa tuikudes, mõnikord pingiridade vahel midagi valsitaolist tammudes - ausalt öeldes ei ole ma kunagi kohalikke sellises üksmeelses rõõmus ja energias näinud ning see nakatas, lummas... 

Ära sega, ma sõidan põdraga

Villased trollid

Üks viimaseid raamatupeatükke, kuhu sattusime, oli psühhedeelne keraamikastuudio, kus korallide, viiruste ja mereelukate (aga ka suguelundite) moodi suured savianumad ja tunnallambid vaheldusid suurte pärisakvaariumidega. Sõime bussis tagasiteel ära oma vegeburgerid ja kuskussi ning lasime pimeduses helendavatel Norra mäekülgede kodude aknasilmadel end uinutada. 

allikas

allikas

allikas

allikas

viimaks metsa

Igal korralikul norrakal on oma onn. Kuskil metsas, kaljukünka peal või keset sood, üsna sageli elektri ja veeta, selline puukuuri moodi. Aga ahi on sees, kööginurk ka, lavats ja madrats majutavad muul ajal rõõmsaid hiiri ja voolav vesi vuliseb ojakeses sealsamas kõrval, ning kindlatel pühadel, pikkadel nädalavahetustel ja kõikidel puhkustel käiakse sealt korraks läbi, mittekellegimaal, enda sees end leidmas või laadimas. Minu ülikoolil on neid 24, vahel mahub lavatsile 2 inimest, vahel on kogu onni võimalik majutada pea 30 ja saun töötab täisvõimsusel. Broneerimissüsteemi kaudu makstakse oma ööd (umbes 4-6 eur inimese kohta), ülikooli peahoones käiakse võtmete järel, kaasa pakitakse magamiskott, lisariided ja vorstid. Enamike juurde tuleb tunni-paar bussi või autoga sõita, seejärel veel tunni-paar-kolm mööda mäge, metsa, sood või raba orienteeruda, ja siis suhtelisel mätta alt, okste vahelt, künka pealt või lagendikult leitakse onn, ja heal juhul on onni juures ka imepisike välikäimla.

Olime eelmisel sügisel sisseelamisega nii ametis ja nii algajad, et ei märganud Onnivõrgustikku enne, kui lumi maha tuli. Aga lumega muutub kogu seiklemine poole ettearvamatumaks - talivarustuse ja heade suuskadeta lähevad metsa ainult idioodid (radu onnideni pole sisse aetud ning lumi on sageli - ja liialdusteta - kubemeni) ning meie lootusetult lõunamaises seltskonnas polnud keegi valmis sellise rännaku eest vastutust enda peale võtma.

Olin juba peaaegu kibestunud, et lahkun siit riigist ilma siinse põhitegevuse mõnusid eales maitsmata. Aga sõbrapäeval näitas O mulle võtit - homme, lähme, seikleme. Lumi oli nädal aega juba sulanud ja kuna antud onni juurde viis kasutamata rada ainult 1 km, siis äkki suudame seda teha ilma lumme uppumata... või kui ka selle kilomeetrikese jooksul upume, siis äkki suudame ikka sama rada pidi välja ka ujuda.

Rindalslöa oli imetilluke, vaid nelja voodikohaga, keset sood ja rasket maastikku tuulte käest orgu peitunud kuurikene. Mootorsaanid olid kasutanud suuremat osa teest - ja tee lõppedes kandis lumi meid veel mõnda aega, ent peagi püüdis gravitatsioon meid kinni. Vahetasin O'ga kotid - ta on ise nagunii raskem, ja ma olin ennast enne just nii Legolasena tundnud - ning lõpuks kohati peaaegu roomasin, reiteni tihkes ja valusas lumes, komistades ja ägisedes, higistades ja ohkides. Samas ei oleks ma praeguses vormis ka suuskadest palju abi saanud - esimesed kolm kilomeetrit rajast tõusime kõrgele mägedesse, oleksin vististi kogu selle tee nii suuski kui keppe käes pidanud kandma.

reisiseltsiline 

lumesügavus, mis veel andis liikuda

korraks lumi kannab

Vahel kaldusime õigelt sihilt pisut kõrvale, aga O'l oli orienteerumiseks vajalik (kaartidest siinmail ei piisa) ning päikeseloojanguni oli veel kaua aega, seetõttu ei muretsenud väga. Kui vajuv lumi oleks mõnda aega veel kestnud, siis oleks ehk liiga valusaks läinud... Meie pisike majake tervitas meid päikeses ja üksinduses. Tegime tule, veesilma ei jaksanud otsima hakata - sulatasime pottide kaupa lund, jõime suppi ja teed, vahetasime vettinud riided ja olime kohal.

majake

miljonivaatega enesekergendusputka

pool majakest

teine pool majakest. oleme just rotikaka taldrikutelt maha pesnud.

natuke üle köetud ahi ja lumevorstisupp

lumeampsu?

 Lauanõud olid rõõmsat rotisitta täis, lavatsitele laotatud madratsid olid näinud palju paremaid päevi - või lihtsalt karjade kaupa ebaviisakaid, räpaseid ja tiiraseid tudengeid - laud oli täis küünlarasva ja noatäkkeid ning mu peas oli korraks kõik üleni mereröövline.

Öö oli kõige maagilisemat tähistaevast täis. Käisin seda mitu korda üle vaatamas, nii uskumatu valgus ja elu oli seal üleval. Virmalised olid vakka.

Hommikul tegime termose kanget kohvi täis ning istusime kaua samblalapil künkal, ninad päikeses. Korraks kuulsime ühte lindu - esimest nende kahe päeva jooksul. Seni olime kohanud vaid vaikust, üksikuid rebase-või-kellegi-jälgi ning suusajooni.

hommikukohv künkal

hommikukohviga kaasnev vaade künkalt

maha peab jätma sama palju lõhutud puid, kui palju ära kasutasid. mõtisklen elu üle.

tagasitee pimedus

Tagasiteel - eks olime ka suurema osa kaasa võetud moonast nahka pannud - kandis lumi paremini. Vahel eemaldusime rajalt, et mõnd eriti kaunist vaadet paremini silmata, ja pimeduse saabudes lugesin ükshaaval taevasse lisanduvaid tähti. Märja porise talve asemel oli sealmail ikka veel suur ja karge sõbralik talv... tantsisin end bussi saabumiseni soojaks. 

Oh, kuidas tahaks kohe veel. 

Turistimoodi

Mulle jõudsid esimesed ning väga võimalik, et viimased külalised siia riiki paar nädalat tagasi, kui kallis Iiri suur karvik Panda ja tema väike õrn sakslanna Tamara mulle Brasiilia kohvi ning Iiri juustu tõid. See tähendab, et lõpuks ometi olin sunnitud siinsete kultuurisündmuste ja -paikadega pisut süsteemsemalt tutvuma, et hea vastuvõtja olla.

Ühe keskse lõbustusena käisime kohe esimesel päeval pärast pikka mõnusat hommikusööki (olin just tol ööl Panda rõõmuks rukkileiba küpsetanud, ja sidrunikreemi teinud, ja nüüd ta tõi juustu...) vihma trotsides rokimuuseumis, õigemini Norra rahvuslikus populaar- ja rockmuusika muuseumis Rockheimis, mida juba ammu olin tahtnud külastada. Mitte ainult ei paikne näitus majesteetlikus veidras led-pööninguga kivilossis, tegemist on ka ühe haaravama, interaktiivsema, kõige nupukamalt välja mõeldud ja teostatud ekspositsiooniga, mida üle paljude aastate kogenud olen. Kadusime ekraanide, laserpointerite, puuteekraanide ja kõrvaklappide maailma, käisime black ja death metal onnides ja plõnnisime ise siin-seal pille mängida. Minu üks isiklikke lemmikuid oli laserpointeritega töötav tag-sein, kuigi veetsin ka vanu muusikafestivale kajastavate veebiajakirjade muusikanäidetega kaua aega. Nüüd pean ainult välja mõtlema, kuidas oma isa sinna muuseumi saada ja Norra rokkmuusika ajaloost huvituma panna.

Allikas: http://no.wikipedia.org/wiki/Rockheim

Tegime ühikas suure spagetisöömise, millega minu üllatuseks ühines tohutu seltskond rahvast, ning saime väiksemat sorti kultuurišoki Ukrainlanna hilinenud sünnipäeval, kus tema viinajoomisega kuidagi sammu ei suutnud pidada - ja ei tahtnud ka, sest ta ei näidanud selles just meeldivat eeskuju. Põgenesime, et järgmisel päeval kohtuda uuesti mägedes. Tahtsin neile oma nädalavahetuse pelgupaika näidata, ja Iirimaalt dekaadi tagasi lahkunud superkokk Dave näitas neile oma kööki ning tegi meile tumeda ja valge šokolaadi vahtu pohlamoosiga. Kudusime ja nurrusime kaminatule paistel, taustaks suur vihma- ja lumetorm, ning müüsin neile ainult meie kõige paremaid õllesid ja olin eluga rahul. Õhtul enne Tamara vihma sisse lahkumist tegi Panda meile oma tavapäraseid pannkooke ja pakkus neid mee, mustikate ja õuntega...

Panda jäi paariks päevaks veel. Loomulikult sulas pea kogu lumi siin riigis ära suhteliselt nende saabumise päeval (ja sadas tagasi täpselt päev peale nende minekut) - Iiri ilm käib temaga alati kaasas. Seetõttu sain liigvarakevadised jalutuskäigud nii mõneski oma lemmiklinnaosas (vana töölisagul, nüüd loomulikult kõige popim ja ägedaimate kohvikute rikkaim boheemlaslinnak Bakklandet) ning kelgutama minekust ainult unistada. 

Käisime linnas ülikooli ajaloomuuseumis peamiselt Iirimaalt pihta pandud aardeid vaatamas (ja rohkem või vähem kvaliteetseid topiseid. Üks kaelkirjak oli kohe ERAKORDSELT nukker, päris tõsiselt - ma olen nii halba taksidermiat ainult netinaljades näinud), jõime väikeses bluusikohvikus vahukoorega kuuma šokolaadi ning mõnulesime elu üle. Hüvasti jätsime hilisõhtuses rongijaamas peale mu eelviimast tantsuproovi enne suurel tudengifestivalil ja online ülekandes üles astumist. 

Olin korraga üleni soojust täis. 

Helivõlurid

Ma ei teagi täpselt, millal ma lautomängija Rolf Lislevandi helidega tutvusin. Äkki 2011 suvel üks Wales'i barokiõpetajatest kasutas teda soojendusharjutustes? Aga kuidas tema album "Nuove musiche" minuni jõudis?

Igatahes mängib "Toccata" juba mitmeid aastaid mu mis iganes stiilis tantsutundide sissejuhatustes, Just'is antud lühikesel barokikursusel harjutasime "Passacaglia cromatica" järgi oma hüppeliigeseid soojaks, ning kuigi lavaka omad päris tema "Canario" tantsimiseni ei jõudnud, oli minu jaoks Kapsberger igaveseks pjedestaalile tõstetud - nii suurel määral, et kui Norras enda soolosid pidime esitama, valisin kaasaegse asemel hoopis selle. Vabal ajalgi sillerdasid ta helid tihti mu tubasid mööda ringi.

Anna-Liisa oli Lyon'is õppides tema klassis mänginud ja teatas  mulle mõned nädalad tagasi - me tuleme Trondheimi. Rolf ja ansambel Kapsberger, ja Anna-Liisa mängib koos temaga - oo, ma olin elevusest lõhki minemas. Tühistasin mägedes töötamise plaanid, vaatasin järgi piletihinna (24 eur tudengipilet, süda kõvaks - ühel korral võib), aga siis pakkus lühike sooja südamega costaricalane, et raudselt neil on festivalile vabatahtlikke ka vaja. Panime endid mõne teise muusikahuvilisega kirja ja meil ei olnud vahet, kas meid lükatakse piletimüüki või publikuabideks või toolitassijateks või muuks.

Nii et lõppeks veetsime Barokkfestil terve nädala, ja esinejad olid ebanormaalselt kvaliteetsed, ja Lislevandid (Rolf ja tema tõsise ilmega gambat mängiv ilus noor poeg André) mängisid tegelikult lausa kolmel kontserdil, ja kui reede õhtul trepil tantsupedagoogikat/filosoofiat lugedes piletimüügi avamist ootasin, kõlasid lavatagusest kostuvad sõrmede soojendused lautokeeltel minu jaoks nagu muinasjutt. Kontsert oli maagiline, täiesti kirjeldamatult, ja Anna-Liisa sõrmed tantsisid kandlekeeltel nagu pöörased ämblikud, ning kogu seltskonna elevus, kokkumängimise ja -kõlamise pingutus viis mind reisima unelmatesse ja väga reaalsusesse ühekorraga. Tundeline itaallane Marco Ambrosini (mida nime) mängis rataslüürat selliselt, nagu ma seda kunagi varem polnud kogenud, ning KUI uhke saame tegelikult olla selle üle, et Rolfi ansambli kõlapilti täiustas võrdväärtuslikuna just eesti kandle heli?
Anna-Liisa, nende muusika ja kogu see õhtu sätendas kuldsena end minu mällu ja südamesse.

Hiljem astusin bändi öiselt õhtusöögilt läbi ning vahetasin mõned sõnad Anna-Liisa, aga ootamatult ka Rolfi ja Marcoga. Rolf pistis mulle oma käe pihku - mis instrumenti sa mängidki, ma ei kuulnud enne? Aga juba me muljetasime ääri-veeri muusikast ja tantsust, ajaloolisest ja kaasaaegsest, tehnikast ja emotsioonist ning sundisin end unustama oma starstruck olemist, et see üldse toimuda saaks. Õhtu oli siiski juba väga lõpul ning jalutasin end peagi läbi öö ühikaküla poole...

Veel kaks päeva kestis festival, ja viimasel, kuigi olime määratud töötama õige põgusalt, ei lahkunud me enam pikema pausi ajal festivalialalt, vaid jäime tegema kõiki neid toimetusi, mis vajasid tegemist, vahele sekka vaikselt koolitöösid vaadates. Rolfi nägin veel mitmel korral, ja tervitasime, ja oli isegi meeldiv smalltalk, milles olen oma vastumeelsusest hoolimata lõpuks ometi enam-vähem kodus. Korraldajad tellisid meile siin riigis seni kõige paremat pitsat ning suuremeelselt, kuigi tavapäraste valudega, olin nõus jooma ka seda mürki, mida siin riigis kohviks nimetatakse.

Päriselt, neil inimestel pole absoluutselt aimu, kuidas kohvi maitsta võiks.

Jalutasime läbi uue lume koju. Nädal aega muusikamuinasjutus oli otsas. Tähistasime väga hilise söögiteoga - sel semestril otsustasin tagasi heade maitsete juurde pöörduda, isegi kui see maksab mu ühe neeru (peaaegu et maksabki).

Meeltele pai.