Korsika teine päev

Hommikul 8 ajal saan end liikuma, aeglaselt aeda. Lähen tiigitaskusse konni otsima – üks rohekas istub, ja äkki märkan üht sõnnikumardikat uppumas, tohutut ja uhket, aga ühe vigastatud esijalaga – aitan ta välja. Alles nüüd saan aru, et hommikul ei olnud tuttavat telgikuumust, kuna mäed varjasid aeda ikka veel – aga varjupiir kadus kiirelt koos päeva algusega. Sööme kaasas olnud jogurtid ja pähklid koos maja aprikoosidega. Siis annab David meile pisut tegemist – puhastage need herned (kokku vaid umbes kaks kauna ussitanuid), minge korjake sealt puu alt need aprikoosid, sealt puu otsast need mandariinid – ahaa, ok, kas te teate, kuidas neist moosi teha?

-        

          - Kas me korjasime õiged üldse? Tunduvad kuivanud...

-        - Jajah, mõned teevad koos viljaliha ja kõigega, ja see ei ole ÜLDSE hea – tõeliselt keelt alla viiva moosi jaoks peab näete NIIVIISI kogu koore küljes oleva valge materiali eemaldama, sest selles on kibedus... ainult kollaseid koori kasutatakse kõige paremaks moosiks.

-        - Mis siis viljalihadest saab, kuhu need lähevad?

-        - Eikuhugi... Kas tahate proovida?

Järgmised tund aega puhastame mandariinikoori. Üks ritsikas kõnnib valusalt Kati õlal, David aitab ta laua peale ning ritsikas teeb meie mandariinijääkidest endale pidusöögi. Oleme tänulikud, et ei pea kuumas aias midagi tegema, vaid saame olla suure varjulise puu all kiviveranda vaipadel – vaid imelised ilusad väledad sisalikud jaksavad igal pool radadel ja servadel ja treppidel peesitada või niisama omi asju ajada. Meile on iga kuumusesse sattumine väga raske. Päeva jooksul muutub kogu aed pea kõrbeks, seda kastetakse kannatlikult tunde ja tunde. Kuuleme, et enne septembrit, mõnikord enne oktoobrit siin enam ei saja. Lehmapiima ja –juustu saarel ei toodeta – neile ei jätku piisavalt rohelist toitu, seega kitse- ja lambajuust on palju lihtsam ja loogilisem valik. Juba eelmisel õhtul on imestatud mu prantsuse keele oskuse üle – kui asi puudutab toiduaineid, eriti köögivilju ja juustu, siis on mu prantsuse keel laitmatu. Ühtegi teist sõna ma ei tea.

Mandariinid tehtud, saadab David meid apelsinide järele, mida õpetab peale pesu lõikama. Niisama, ots maha, ja siis imepeenikesteks ratasteks, mis kõik samasse moosi lähevad, koore ja kõigega. 

Kui seda lõpetama hakkame, on lõpuks Ben ka ärganud, ning David hakkab lõunat tegema – keedetud või aurutatud artitšokid (mis pole muud kui tohutud lilled,  mille puhkemata õielehtedelt koos sinepikastmega „liha“ hammustatakse, ning mille südamik pisut isegi ehk kartuli moodi maitseb), köögiviljapirukas (kuldkollaste oma kana munadega, pea quiche’i-laadne – suvikõrvitsate, kana, porru, tomatiga – imeline!), endive salatiks (natukene võilille maitsega roheline ja valge leht), hiljem pisikesed tassid türgi kohvi koos meie Istanbulist kaasa haaratud lukumi’ga magustoiduks. 

Oleme täis söönud ja rammestunud, ent minekuni on veel tunnike, nii et ronime lõõskavas päikeses mägedevahelist teekest pidi üles. Kogu maastik on täis võltsoliivipuid (oleastre) ja kõikvõimalikke okkalisi taimi pisikestest kuni kahemeetriste ohakateni – Katil on varbad verised ning mu viljapuudest saadud marrastused kripeldavad higisoola puutel. Tõuseme aheliku vahele, nii et näeme teisele poole oma vahetuid künkad – kaugemal on suured mäed, metsa kohal mingi uus asula, helendavad kivised majad. Siin mäetee peal on mõned vanad varemed – majakoht otsekui eikusagil, ja kes teab, kui vana..

Jätame hüvasti. Ben lubab meid rannas kinni püüda, või siis kohtume nädala lõpul Bastias, mida ta külastada plaanib. David viib meid Lumiosse, kust saame poest vett, veini, leiba, pestot ning kitsejuustu. Nende maja moos – aprikoosid koos Madagaskari vaniljega – on meil juba kotis.

 Kastitäis neidsamu väikseid purgikesi pannakse juustupoodi maha – ametlikku levisse need ei jõua. Juustutalu on nii populaarne, et juustud on kõik pikalt ette reserveeritud. Aga siin pisikese linnakese poes on veinid kummaliselt kallid – 16, 14 eur. Valime endale kaks erinevat rada, kuidas randa kõndida, ent loobume – see tundub olevat 2, ehk ka 3 km kaugemal, nii et selle asemel ronime peaaegu südamerabanduse äärel tagasi tee peale, kust hakkame mitte kuigi heas tujus Ile Rousse’i poole hääletama. Kati kotid on vahemikus 11-13 kilo, minu omad kokku umbes 25 kilo. Ma peaaegu tunnen, kuidas kaal kaob lihtsalt selle kotiga ühe koha peal seistes...

Saame Algajola risti ühe Prantsuse kokaga? Sealt edasi Ile Rousse’i suunas Prantsuse abielupaariga – aga linn tundub suur ja keeruline, ning palume end palju hiljem maha panna, mitte seal. Lozari külakese rand on autoteele palju lähemal – muretsen, et sõidame õigest randa keeramisest taas mööda, ning palun meid kohekohe maha panna. 

Istume rannale peenetest kividest liivale. Vesi on pehme ja soe, lained suured, ehmatavalt suured, ja maitsevad nagu hapukurgivesi. Sööme saia ja moosi. 

Vedeleme seal tuulisel rannal päikeseloojanguni, pärast mida tõstame seljakotid rannalt leitud ostuputkasse ning kõnnime pisut eemale puu otsa – veini jooma ja päikeseloojangu järgset imelist värvidemängu pilvedel pealt tunnistama. Vein saab joodud, keel saab lõhkinaermiseni pehmeks ja meie riided saavad  segaduses sipelgaid üleni täis – niimoodi möödub jaanipäeva õhtu. Juba enne rannal laulsime ainukesed Jaanilaulud, mis pähe tulid, ning vorstidest ei mõtle me hetkegi.

Kukutame endid puu otsast uuesti alla, kui taevas on juba säramas mõned tähed ja ere kuusirp. Öömaja sätime sama puidust ostuputka verandale – mina otse laudpõrandale oma odavasse magamiskotti, tähed katuseks, ning Kati tõmbab putkapostide vahele oma magamiskiige. Tuul öö jooksul lõõtsub ja raugeb, lainemüha on vali, hommikused varesed samuti. Ärkan 7-ajal ja lähen hääletamiseks silte joonistama. Hiljem pakime, sööme, saan joogat teha, ujume. Kui rannavalve lõpuks vaatama tuleb, mis täpselt toimub, oleme mõlemad bikiinides – Kati end kreemitamas ja mina tõusen just merest. Mu bikiinid on selle uue suurema Norra keha peal nii pisikesed, soolane vesi tilgub mu päevituma hakkavalt nahalt liivale ning otse rannavalve auto kõrval on voolikuotsik, mida paratamatult pean kasutama, et mitte täiesti soolasena edasi rännata. Ja siis nii ongi. Keskealised mehed ei tule oma pisikesest autost väljagi, vaatavad ühele poole – bikiinides tüdruk duši all, teisele poole – bikiinides tüdruk määrib kehale kreemi, ja kui need kaks tüdrukut kokku kõnnivad, soovivad mehed muigega meile kena päeva ning sõidavad minema.

Nalja pärast teeme Katiga kokkuleppe, et kui teinekord tundub võimudega pistmist, võtame kohe neid märgates juba eos kähku riided seljast. Äkki töötab teine kordki sama libedalt.

Algus

24.06.2015

Kell 14:43 Korsika aja järgi

Kämpingus nimega Chez Bartho, Corte linna tsitadelli edelanurga all, üle jõe. Korsika saarel, Vahemeres. See viimane on fakt, millega siiamaani harjunud pole...

Jõuame Korsika keskele kolmandal päeval. Kiirelt ja natuke omavahel tigetsedes. Olen olnud murelik, et pole saanud vajalike kontaktide loomisega tegeleda, ja vististi selle tõttu Kati süüdistab mind negatiivsuses, ning on sellest väga häiritud.

Esimene päev, 22.06.2015 – hommikul käime Nice’is oma viimased toimetused, sööme mu India kursaõe Ipshitaga viimase salati nende ilusas pisikeses stuudiokorteris. Mul on eelmise õhtu kohviliköörist, viskist, veinist ja õllest kerge pohmell. Juba hommikul ütlesime hüvasti tööle kiirustavale Ipshi abikaasale Sreeharile, kes on rõõmus ja lustlik noor kosmopoliit. Ta on insener nagu kõik mu viimase aja suured avastused. Ipshita saadab meid praamile, viimase otsa kiirustame asjatult joostes – praam lahkub palju hiljem, ammu pärast kahte, peal autodega pered, vanad paarid, mõned mootorratturipoisid ja mõned seljakotitajad. Üks vanamees küsib – kas lähete GR20 peale? Ei, see oleks meile liiga raske...

Calvisse jõuame umbes kell 8 õhtul, väike vanalinnake tundub kodune ja elu täis, aga püüame kähku kuidagi välja hääletada. Kahjuks puudub meil Couchsurfinguga leitud sihtkoha – Clos Culombu kohta piisav informatsioon – teame, et see on Lumio tee poole ja kohanime ennast – aga keegi teine ei näi teadvat. Meid peale haaranud mehed peavad seda Columbuse hotelli nimeks, seejärel meie tekitatud segaduses armsa sõbraliku motikapoisi käest küsides saame teada, et see on kuulus vein (Madlike, sellest oleks pidanud piisama – veinid on ju istandusega seotud ja järelikult meie eesmärk samuti). Aga siis ikkagi tuleb majaperemees meile järele, palja ülakeha välkudes ja heinapebred pickupautost välja kukkumas. 

Clos Culombo viinamarjaistandus on enne Lumiot mägedesse keerata (kõigume osavalt ja hirmunult oma maastikuautoga) – üks naaber tegeleb veinidega, teine juustudega, ja meie peremees on kõige tagumine, tsitrusviljade kasvataja – AGRUMES. Maja on kivimüüridega ümbritsetud, terassidele tõstetud väikeste kuivade aiaosadega, viljapuud siin, köögiviljad seal, telgid ja maja kolmandas-neljandas. Paar kana, kukk, sellist sorti part, mida pole kunagi näinud (kalkuni ja hane vahepealne) – emane haub just mune välja ja isane tervitab meid nagu lõõtsutav koer, kergelt ähvardavalt. Kaugemal mäeserval söövad kaks vana poni, suur sõbralik jooksulemb bokser (nimega Kaheksateist – Dix-huit) suudleb meile tervitusi kõikjale ja peab end puhtsüdamlikult sülekoeraks. 

David on päikesest põlenud ja sitke, suurte siniste silmade ja pruunide lokkidega Frodo, tema naine Olivia on naiselik, blond, kergelt väsinud – kas külalistest või kuumadest päevadest? 7-8-aastane pikkade blondide juustega haldjalik Danaé tutvustab end meile arglikult hiljem, pisikesest pöörasest Ulysses’ist näeme hetketi ainult välkuvat selga koos mahavajuvate pidžaamapükstega. Majas on veel peresõber Benjamin, keda naljatlevalt oma peas sulaseks nimetan – ta oli Pariisist baarmenitöö pealt tulnud, kõhn, tundliku välimusega vabahing, vastikult ilusaid tätoveeringuid täis. Tema lihtne laudadest kokku klopsitud elamine on kaugeimas aianurgas peidus ja romantiline on mõelda, et ta ise on ka siin saare peal peidus.

David pistab meile veiniklaasid pihku ning kaome aeda vaatama – aprikoosipuu, eemal apelsinid, mandariinid ja klementiinid, ülemisel terrassil veel sidrunid. Klementiinid olevat originaalid, Clement'i nimelise mehe aretatud, Alžeeriast, ja muuseum tahab nende puudest istikuid võtta, et sorti säilitada.
Köögiviljaaias kasvavad kadedusttekitavalt lopsakad tomatid – ahh, õige, tõepoolest, siin on ju nii soe, et kõik saab lihtsalt õues olla... Aga reas – tomatid, herned, maasikad, salatid, suvikõrvitsad, mõned võõramad rohelised, ümbritsetud segamini kasvavate õite reaga, kust tunnen ära lillad, purpursed ja sinised rukkililled, tilli (anise), midagi lina-laadset, ja mis on nii vabameelselt suvaline, et mu ema maksaks selle eest palju raha.

Kauguses – 15, 20 km? paistab Calvi laht ja linn. Päike on loojunud üllatavalt kiirelt, peaaegu märkamatult.

Koer pakub end sügamiseks nii kuidas saab, laud saab ka kaetud ning semolina, kastmes küpsetatud endive ja terve grillkana ilma pikema jututa söödud. Juttudeks saavad – keeled, kohad, Prantsusmaa, kombed, naabrid, olemised. David on aasta aega couchsurfinguga Jaapanis rännanud.

Pere on saabunud Lõuna-Prantsusmaalt aasta tagasi ning saanud sooja vastuvõtu – nad räägivad, et neil ei ole kunagi olnud nii aktiivset seltsielu kui Korsikal keset mäekülje rohelust ja üksindust elades. Naabertalud on linnapeade omad (Calvi ja Lumio), ja Ben täpsustab, et alati leidub padunatsionaliste, kes kunagi võõrastega ei lepi. Kuuleme jälle üle, et suurim vaen on Aafrika sisserännanute ja araablaste vastu: avalikult, suurelt.

Nüüd lihtsalt istume ja kuulame konni. Olivia läheb taskulambiga tiigikese juurde piiluma ja kutsub meid, tulge vaadake! Vastu vaatab kuulus kolmevarbaline rohekonn reinette, ja Olivia räägib, et just eile oli ta näinu ühte aknaklaasile kleepununa. Mingisugune fantastiline kohalolu avaldub neis üsna lihtsates kommentaarides, mis nad kõik oma eluolu kohta teevad. Oleksin võibolla pisut kade, aga milleks, kui üheks õhtuks saan ise ka sellest osa..

Tantsust nad ei tea midagi. Korsika olevat lauluriik.

Ööbime suures telgis, mõlemal oma tuba, ja veehoidla konnad lõõritavad täiest kõrist hommikuni meile unelaulu.