Friday, June 10, 2016

teise magistri lõpukuu

Asjad, millele ma tegelikult võlgnen tänu selle eest, et mu lõputöö sai esitatud:

õuelseisev mõtlemiskiik
kolm alusetäit taimebeebisid, mille igapäevasele tärkamisele kirjutamise kõrvalt sain kaasa elada
liitrite kaupa melissiteed
vabakslastud kohvikellaaeg
pudelitäis kalaõli, mis nelja viimase päevaga tühjaks joodi
Klassikaraadio Meditatsioon
Klassikaraadio Kella-6-džäss
Klassikaraadio
mandlid mündimaitselises piimašokolaadis
saun, siis kui kehal istumisest liiga valus hakkas
linnud, kes hommikuti parajal ajal mind üles sereneerisid
google translate
sünonüümisõnastikud
word'i valmis tabelivormingud
Kairo ja tema toimetajakäärid
isa poolt külmkappi jäetud valge vein
E ja tema igavene 'cum lauded ei maga', mitte et cum laude miskine teema oleks
osavate tantsu-uurijate kaunid tekstid
soov Eesti suve nautida

Asjad, ilma milleta see lõputöö sai esitatud:

juhendamine
selgelt piiritletud uurimisküsimus
Londonis viibimine
lõppviimistlus
piisav kogus teoreetilist materiali

Saaga pole veel läbi - meie trükikõlbulikud versioonid peavad jõudma stuudiosse 17ndal, ja õppejõud saadavad esmase tagasiside 15ndal - mille järgi peavad 17nda faili olema vastavad parandused sisse viidud. Needsamad õppejõud, needsamad meile määratud juhendajad, kes ei ole juba üle kuu aja vastanud ühelegi neile saadetud meilile ega hädakarjele, nii et kogu mu kursus lihtsalt täiesti pimesi midagi valmis kirjutas.

Ilu, ilu.

Aga kui nüüd ajas tagasi minna, siis veetsin suure osa oma aprillist Berliinis muuseumides ja lapsi hoides ning tulin juba sünnipäeva paiku Eestisse ära.
- sest mul said tunnid ametlikult läbi
- mis ei ole mingi argument, sest meil oli keelatud Londonist lahkuda aprilliks-maiks-juuniks-juuliks
- mille peale ma võtsin oma märtsi opi põhjal tervislikel põhjustel vabastuse
- sest minu toetus on 500 eur, sel ajal kui enamikul mu kursakatest on 1000
- ja mis lõputööd kirjutatakse tsemenditehase kõrval kolme inimesega squatikambrit jagades ja kolme juhutööd žongleerides?
Nii et ma komandeerisin end hoopis suvilasse, hakkasin rohima, vett kandma ja kirjutama.
Ja praegu tundub, et see on olnud üks mu viimase aja parimaid otsuseid.

Kaitsmiseks lähen pärast jaanipäeva veel Londonisse. Ei tohi unustada sealt uueks hooajaks trenniriietele värskendust toomast.
Ja siis on Inglismaaga tsurr.
Hm.

Aa, muide. Londonist lahkumise päeval viisin küllasattunud Laura Greenwhichi, sest see on vist üks mu uusi lemmikuid sealt mailt. Pisikeses puhkemajas Londoni lähistel toimunud Inglise tantsuajaloo konverentsil vanade (igas mõttes) tuttavatega taaskohtumine oli aimatavalt südantsoojendav. Ja märtsis käisin kohe peale oppi Falmouthis Heleni juures toibumas. Oooo, kui palju põhjusi sinna merevaikusesse oleks tagasi pöörduda... Aga näitan teine kord.