Crouch End oli vastikult kutsuvaid minipoekesi ja pisikohvikuid täis. Käisin viimast korda O'l lasteaias järel, kõndisime pikemat teed pidi kodu poole ja sahistasime langenud lehtedes, O jutustas nagu tavaliselt igasugu armastusväärsusi kokku. Ikka veel ei kohanud tänaval Jude Law'd.
K oli pannud mulle kotitäie pähkleid reisile kaasa, samal ajal kui lapsed klammerdusid ja väsisid. S oli maksnud mu sõidu ja olin ainult O'd saatnud ja ühel õhtul lapsi magamas valvanud, ja taas ei jätnud ühtegi kingitust nende juurde - nõme noorem õde.
Oli aeg minna.
Regent pargis jätkus sama kõle valgus, kuigi pärastlõunaks oli juba täiesti pilves. Ootasin kaaslast ja vaatasin linde, kellest enamikku ma nimetadagi ei suutnud. Ligi 100-aakrine pallimänguplats koerte, radade ja tiikidega, aga palju urbanistlikum, meenutas millegipärast - Saksamaad? Õismäed? Kõndisime Sherlock Holmes'i tänavas - Baker Street 221B oli majamuuseumiks ümber tehtud, aknad silmapaistvalt säravast klaasist ja kardinad kaunilt drapeeritud. Olin elevil nagu ikka celebrity crush'ide puhul, kuigi tänav ise oli vastikult argine, inimestest, liiklusest ja tobedatest äridest tuubil. Jõime paar tänavat eemal teed - A mainis, et võiksime veel koos reisida. Mu porgandikook oli liiga magusa kreemiga ja ma tean väga täpselt, et hetkel reisin ma ainult sihtkohtadesse, kuhu lahked inimesed mind ise kohale toimetavad, ja ei arvanud midagi. Selline elu praegu.
H on nüüdseks Londonis elanud-töötanud vist 3? kuud. Nagu ikka, tööd on palju ja commute väsitav, aga samas on tegevust ja saab kuludega hakkama. Natuke liiga busy, et korralikult trenni saaks teha, ja tegelikult tahaks tööd vahetada jõuluhooajaks millegi muu peale, aga samas on mugav olla püsilepingu peal. Istusime tema restorani ees hõõglampide kuumuses tänaval ja muigasime elu üle.
Olin juba hommikul jalutades näinud nii paljude äride uste peal tööpakkumisi - võibolla oleksin pidanud Eesti asemel detsembriks Londoni valima, oleks vähemalt tegevust olnud.
Eva saatis mu Victoriasse ära. Ta on ühtäkki tudeng nagu Helengi, aga Royal Holloway's Drama and Dance erialal, ning säras selle eriala sobivusest endale ning enda sobivusest sinna programmi. Mitmes student(-come-friend) see nüüd oligi, kuues, kes ühtäkki tantsu õpib? Imetlen nende julgust - on tõeline privileeg püüda teha oma elukutseks miski, mis sulle lihtsalt väga-väga meeldib, suures joones muule mõtlemata.
Olime eelmisel õhtul enne mu lastehoiuööd istunud The Vintage Emporiumi pille ja patju ja iluskoledaid vanu tugitoole täis nurgakeses, seletanud kõvahäälselt tudengijutte ning töganud armutult teisi kohvitajaid. Alumise korruse päris vintage poeke oli siidi ja pitsi täis, sellist, mida määrdumise hirmus kinnasteta puudutatagi ei julge, ja libisesime sellest kerge tuulena läbi. On nii hea, et ma esimese hooga ei oskaks seda päris täpselt üles leida - taolised boheemlastepesad on loodud sõltuvust tekitama; tutvusi, lugusid ja mõtteid alustama.
Mõned inimesed jäävad, ja jäävad, ja jäävadki, aga võibolla ainult seetõttu, et nad pole liiga pikalt sul liiga lähedal olnud.
Kui tagasi Trondheimi jõudsin, olin kõrvapõletikus. Sinna polnudki midagi väga konkreetselt parata - kui lennuk Londonis maast õhku oli kerkinud, tundsin täpselt ära selle hetke, kus rõhkude pärast mu nohu mulle kõrva jõudis ja uuesti kuskile siinustesse, ja surin mõnda aega ja siis magasin ja valutasin õndsalt kogu reede. Vodkapeole jätsin lõpuks rahuliku südamega minemata ja tegelikult olin lõpuks selle üle isegi õnnelik. Järgmisel päeval oli mägedes tudengimajas nagunii "tööpäev" - õllemaitsmise festivalil. Oh seda inimesi ja mägedeõhku ja sauna ja tähistaevast. Üllatavalt palju prantslasi oli koos ja õige korraks tundsin kihvatavat kadedust - olin nii plaaninud sellel aastal hoopis prantsuse keelt/prantsuse keeles õppida.
Kuidas ma küll Norra sattusin... see polnud mul küll kunagi sihtkohaks valitud.
No comments:
Post a Comment