Nälg (jälle)

Siin riigis on aega õppida ja tantsida ja naerda ja lugeda ja mõelda, aga pole päriselt ühtegi hetke söömiseks. Tunnid ja hommikud ja õhtud ja päevad kihutavad mööda, me ostame juba lennupileteid märtsikuiseks Prantsusmaaks ja hea, kui märkad päeva jooksul juua ühe tee.

Nii näitabki mu keeramata eesti kell juba kolme, siin riigis siis ühte, ja ma asun 'õhtust' sööma, sest korra päevas peab ju ometi midagi peale omatehtud rukkileiva põske pistma.

Meil on järjekordne 'intensiivi' nädal - 7 tundi päevas loenguid koos NOMAD (Nordic Masters in Dance) kaasaegse tantsu/balletitüdrukutega, kodus ettevalmistus homseks välitööde praktikaks, esimene suur esseetähtaeg ja iseseisva lugemise nädal kohe terendamas. Lähen selleks ajaks Londonisse Otto ja Pauli juurde, aga kuidas oma asjad ära tehtud saan, on küll põnev küsimus, või no selgumas. Kui tagasi tulen, on teised kõik välitööl - ja olen kutsutud Grand Vodka Party'le ning järgmisel päeval töötan üleval mägimajas õllemaitsmiseüritusel ehk ettekandjana.

Aga külalisprofessoriks on sel nädalal lugupeetud Petri Hoppu isiklikult, ja ma olen esimesest hetkest olnud akadeemiliselt armunud - isegi O ütles, et on temast täielikult sisse võetud. Inspiratsioonist meie programmis küll puudust ei tule.

Ta olevat sel suvel üle aastakümnete taas Tallinnas tantsupidu külastanud ja mainis, et tahab nende põhjal välitöid korraldada. Takerdusin korraks oma viimasesse tantsupeonädalasse ja naeratasin.

Shh, M, aeg õppima hakata.

Tants

Ühel kohaliku tangoklubi mehel diagnoositi juba mõnda aega tagasi päris tõsises astmes vähk. Tähelepanelik, hoolitsev, nö vana kooli džentelmen, kes siin mitmeid naisi oma tantsuoskusega tango juurde on toonud. Tal vist haigus ei lase enam peagi tantsida.

Nii et ta tegi oma kaaslastega ainuvõimaliku, korraldas suure piduliku milonga veini, söögi ja roosidega, iseenda ja elu ja tantsu tähistamiseks.

Ja tähistasimegi. Õhk oli armastusest ja eluiluvalust paks, inimesed joovastusid ja mõtisklesid ja isegi mina tantsisin terve õhtu ja lahkusin ühena viimaste seast. Kohati lihtsalt vaatasin ennast unustades põrandal keerlevaid jalgu ja vahelduseks oli täiesti ükskõik, et ma kedagi ega keelt ei tundnud.

Ka peoperemees tantsis minuga ühe tiiru, aga ma polnud veel soe ja see oli eriti kiire milonga, nii et seekord ei õnnestunud. Mõnede jaoks võis peo teema ehk veider olla, aga mind hoopis kummitas - mingist vanusest ju muutuvadki me sünnipäevad SÜNNI tähistamisest hoopis järjekordse mittesuremise aasta tähistamiseks, ja see on minu meelest täiesti ok. Isa tervis kummitas ka pisut.

Magan siin kehvasti... Eile öösel nägin Põltsamaa omasid unes ja sealseid erinevaid lugusid. Ärkasin häiritult - nende peale mõtlemine teeb mu Eestist lahkumise kriipivamaks ja mind ennast rahulolematumaks. Ma ei arva, et see tingimata hea mõte oleks olnud neid ühe aasta veel õpetada, aga mõned armastused - ja nad on üks mu harvu armastusi esimesest silmapilgust - vajaks rohkem koosolemise aega.
Ma tundsin end nende seltskonnas hästi.

Õhtul saatis A mulle Põltsamaalt paar pilti, et ikka eriti kibe oleks.

Nüüd ei saa und.

Prill

Hahahaaaa, ma ise ka ei usu enam ennast.
Istun Eesti Rahvaluule arhiivi käsikirjades ja muudkui itsitan.

---
Püüdsin siis jõudumööda kaasa aidata Toomil tema tantsude kirjeldamise ja viiside noodistamise töös, juhtides jutlemist objektidega, taotledes ehtsat rahvapärasust ainestiku esitamises, küsitledes tantsude ja rahvamuusika kultuuriloolist tagapõhja, rahva suhtumist neile aladele, tantsude kronoloogiat, eri kujunemisfaase jne., ning olles lõpuks T-le abiks saadud materjali täpsel ja usutaval sõnastamisel. Neid tööperioode üksikult läbi töötades pean tagant järele mainima, et kogu mu senises rahvaluule kogumistöös pole olnud midagi, mis niipalju oleks võtnud aega ja tagant järele peamurdmist kui tänavuste tantsude lõplik ümberkirjutamine. Sellest lähtub ka, et rahvatantsude kogumine on üldse raskem osa folkloristi töös: see nõuab head asjatundmist tantsu ja üldse liikumistehnika põhiküsimustes, suurt tähelepanelikkust vaatlemisel ja ettenägelikkust saadud materjali sõnastamisel. Olime endi arvates küllalt hoolikalt jälginud tantse ja neid sõnastanud täpselt, kuid ikka ei jätkunud kõigest selle arvukate üksikasjade selgitamiseks, kuna need oma külluses kipuvad ühekordsel tantsu ettekande nägemisel ikkagi jääma tähelepanemata, nii et saadud materjali rekonstrueerimisel hakkavad aga üksteise järel selguma tühikud - kuidas kätehoid, kuidas tehtud pööre, kumba jalaga algab järgnev samm jne. jne. Praegu võiksin kõige selle põhjal konstanteerida, et rahvatantsude üleskirjutamist võib teostada  ainult kõige parem asjatundja, kui kirjelduse kaudu üldse võib saada täpset ettekujutust ettekantud tantsust. Õieti peakski tarvitama mõnd muud, kokkuleppelist joonismärkide süsteemi üksikute sammude fikseerimiseks, kuna inimese sõnastusvõime kipub siinjuures tihti hätta jääma. Pole siis mõeldav, et senised asjaarmastusliku huvi ja oskusega tehtud rahvatantsude kirjeldused - niipalju kui neid üldse leidub ERA-s! - pole kaugeltki võimelised edasi andma rahvatantsu kui niisuguse olemuslaadi. Ma ei usalda isegi meie endi tänavuse rahvatantsude kogu eest sajaprotsendiliselt vastutada, et selle kirjeldused suudaksid anda võiks edasi, mis tantsu ettekandmisel ilmsiks tuli. Püüdsime siiski jõudumööda märkida kõike nii nagu ta oli, mitte nii nagu ta olla võiks või olema peaks. Kui tekkis ümberkirjutamisel kahtlusi mõnes küsimuses, siis jätsime selle lahtiseks, kuid hoidusime kindlasti omapoolseist täiendustest, kui need ka näisid sobivaina ja isegi tarvilikena. Fikseerisime rahvapäraselt ehtsad põhielemendid, tehtagu siis nendega pärast praktilistes tarbehuvides mistahes, selle eest meie ei ole enam vastutavad. Toonitasin seda kogu töö kestel oma töökaaslasele: kindlasti lahus hoida rahvatantsude rahvapärane element pärastisest rakenduslikusr osast, kuna see tõde pole seni olnud veel kaugeltki selge meie rahvatantsude kogujail ja propageerijail. Usun, et selles osas andsin Toomile tubli kooli, nii et ta võiks ka edaspidi olla rahvatantsude kogumisel päris usaldatav kaastööline. 
---

Rudolf Põldmäe 1935. aasta augustikuu kogumismatka kohta

ERA-II-114-039 kuni ERA-II-114-043

--- 

Setu kargus 1913. aastal

Foto: Armas Otto Väisanen

Allikas: Setumaa, Tiirhanna, "Setu kargus" 1913, ERM Fk 350:83/a, Eesti Rahva Muuseum

 pilt võetud Setu kirmase lehelt

Pipar

Kallasin just iseendale pipart keelele, või no pea veerand purki ahjukartulitele, aga tegin südame kõvaks ja sõin ikka.

Nüüd sülgan tuld.

Aga aeg viidata mõnele teemale, mis mind tegelikult huvitavad.

J. Garner imestab, kellel lubatakse perega tegeleda, kellel ei.

Ja üks väga, väga hea reaktsioon Zellwegeri näolapile, väärt lugemist - kellel lubatakse vanaks jääda, kellel ei...

Pagendus

Istusin 48 tundi järjest oma toas (jah, vahepeal võtsin ette ka lühireise kööki või vannituppa) ja õppisin, õppisin, õppisin. Sellel poolaastal on meil kokku ainult kaks hindelist/eksamitööd, nendest mõlemad pea võimatute kriteeriumitega, nii et kõik, kõik on paanikas. Ainult raamid on ette antud; teemad, uurimisküsimused, lahendamise meetodid - kõik peame ise leidma ja kellelgi pole aimugi, kas nad on õigel teel. Vahepeal suudame mõne lahke professoriga kokku leppida nõustamise või seminari ja lahkume nendelt veel rohkem segaduses ja lootusetuna kui enne.

A istub päevad otsa raamatukogus, B jäätisega oma toas ning ma ei kujuta ette, mida O teeb. Võimalik, et istub alasti oma toas ja vaatab tantsuvideoid.

J ja T on igal ööl kella kolmeni (nii J naaber väidab) J pool, joovad õlut või veini ja vuhivad artikleid lugeda ja intelligentseid arutlusi pidada. Või midagi. Mida aafriklased teevad, sellest pole mul aimugi. Neid näen ainult vahel harva loengutes. Kusjuures T ei ole mulle siiamaani eelmise nädala koolitunde andestanud, ta ei ütle mulle enam teregi. Tegelikult ei vaata mu poolegi.
Kui mõned suhtekaredused end nii tihti kordavad, siis võiks ju ometi kord sellest õppida? Madli..

Minu ainuke taoliste arutelude partner Eestis on hetkel projektidega hõivatud, kõik teised tõenäolised on nagunii alati olnud hõivatud, nii et joon lihtsalt liitrite kaupa teed, põletan küünlaid ja vahel räägin iseendaga. Ja koon, loomulikult. Ja söön mett.

Keeletundideks pole kellelgi mahti. Ma oskan ikka veel ainult öelda, kes ma olen ja kust ma tulen.


Laupäeval aga korraldati klubimajas tudengite endi poolt suur rahvusvaheline toidufestival. Neid on varem ka olnud, osalejad kokkavad midagi kodus valmis ja tulevad kokku kõike maitsma ja kiidavad üksteist. Aga nüüd olid reeglid, kolmeliikmelised rühmad, kes teatud raha eest pidid 70le kokkama ja oli zürii ja mitmesaja eurosed auhinnad.
Me ei osanud kusagilt alustadagi. Keerlesime toitude vahel, kõik oli kirju ja lõhnas, ja ma ei suutnud valida Palestiina, Iraani ja (mis iganes see kolmas minu lemmik riik oli) vahel, näppasime üksteiselt veel lisaks maitsta ja ümberringi olid sajad noored hea toidu maiad. Poolakas pakkus mulle hiljem espressot ja võimalik, et selle õhtu väga täpselt välja timmitud mõnude tõttu saingi pärast seda kaheks päevaks end oma buduaari matta. Ilusad ja targad Vahemere insenerid olid mägedes tudengionnis, kus töötamisest olin tol nädalavahetusel õppimise ja ka toidufestivali tõttu loobunud. Hiljem ajasid nende tünnisauna pildid mind ikkagi kadedaks.

Aga täna ronisin lõpuks pidžaamast (jah, kuna ma ei ole raatsinud siin riigis osta muud tekki peale ühe villavaiba, siis olen päriselt ka sunnitud riietes magama) välja ning sõidutasin end tangotundi, kuhu on teise kuu lõpuks jäänud vaid kaks naist ja neli meest, ja tantsisin, tantsisin, tantsisin. Seal on üks Läti füsioteraapia poiss, laiade õlgade ja kavala naeratusega ning peaaegu hirmuäratavalt kiire õpivõimega; üks kergelt kohmetu blond (loomulikult) Norrakas jätkukursust tegemas, keda mõnel korral päris hoolega kuulama olen jäänud; üks kiitsakas Lõuna-Ameerika mees, kellega tantsides end pingutusest vahel pooleks murran; ning üks desorienteerivalt klišeeliku aktsendiga Prantsuse rugby-mängija, kõige veidram kooslus võimsast mehekogust ja dšentelmenlikkusest, keda vahel oma mõttes mr Allo-alloks kutsun. Ja nende vahel siugleme siis allkirjutanu ning üks õrn haldjalik saksa tüdruk, sinine ja peaaegu nähtavate tiibadega... rosinaks veel vahel avalikult nääklev äärmiselt algaja õpetajatepaar, kellel tundideks mingit kava ega plaani ega ka terminoloogiat ei paista olevat.
Tegelikult on veetlev, sest see kõik ainult rõhutab mind viimasel ajal saatvat igapäevaabsurdi.

Siinse mitukümmend aastat tegutseva tangoklubi üritusteks mul loomulikult raha ei ole, aga meie lahke õpetaja jagas mitmele meist tasuta viie korra kaarte, nii et olen juba osalenud ühel praktikal ja ühel milongal... mõlemad, loomulikult, olid hirmuäratavad. Kellelegi ei meeldi võõrad, ja eriti kobad võõrad, ja alguses tantsitakse võõrastega lootuses, et nad äkki kõlbavad kuhugi, ja vahel ju ei kõlba. See praktika oli kusjuures esimene koht, kust "päris" norrakatega kokku sattusin - heal elujärjel snoobidega, kelle jaoks ühistransport on kauge minevikuvine ning immigrandid üldse tundlik teema.

Nagu tavaliselt, pole mul vaja sellises olukorras tõestada midagi ei kellelegi muule kui ainult endale, nii et püüan mõnesid suhtumisi lihtsalt ignoreerida ja lähen ehk homme taas. Kui saab tantsida, siis saab. Häid tantsijaid on siin palju.

Silmad

Kui O kuulis, et mu sakslannast korterinaaber oli endale siin saksa poiss-sõbra leidnud, üllatus ta väga. "What's the point?" küsis ta imestunult. Nagu rändama peaks ainult teistest riikides kaaslaste leidmiseks.

Olen nüüdseks reisinud nii palju, et ei oska enam midagi arvata reisiarmastuste kohta. Transilvaania, Veneetsia, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Türgi, Saksamaa, Taani, isegi Vormsi, vahel kaaslastega, vahel täitsa üksi, vahel tüliga, vahel rahus. Vahel, et kellegi eest põgeneda, vahel, et kedagi võibolla leida, vahel lihtsalt enda jaoks.

Kõik käigud on olnud nii erinevad, et ei saa neid enam kuidagi üldistada. Eks uued silmad ikka tõmbavad, ja tundmatus näib korraks lihtne,
Ent tavaliselt ei ole.

Erasmuste puhul - äkki ma juba mainisin seda - tunduvad alguses kõik väga sõbralikud ja vallalised ja atraktiivsed, ent lähematel tutvumistel selgub, et enamikel on kodused lood alles pooleli ja seedimisel.
O ise läks iseseisva töö nädalal samuti koju ning kihlus oma tüdruksõbraga. Osad meist vist arvavad siiamaani, et ta hõivatud facebooki staatus on nali.
Õnnitlesin teda, aga see kõik oli nii veider, sest armukadedate suhete puhul, kus pooled nõuavad üksteiselt rohkem, kui ise annavad, ei ole ma automaatselt õnnest laes.
Ad jahtis üks verinoor Brasiilia kutsikas, nii et saime nende üle korralikult naerda. "I. Need. To kiss," sosistas A tungivalt, kui teda jälle tema trofeepoisi tõttu mõnitasime, "it has been a MONTH."

Iirimaal püüdsin seda Pandale seletada. Kuidas sa reisides (üksi, sõpruskonnast ära lõigatuna) tead, kas otsid endale lihtsalt tähelepanuvajaduse rahuldamise objekti või huvitud kellestki päriselt, tema isikust kõigi selle osadega? Loogiline on ju, et otsin seltsi?

Sel suvel Eestis äkki läksin veel rohkem segadusse. Kuidas ma seda üldse tean, äkki otsin ka kodumaal lihtsalt kedagi, kes mind äraseletatud silmadega vaataks ja mind selle võrra olulisena paneks tundma?

Pealegi vahel kehad lihtsalt meeldivad teineteisele ja mõnikord ei ole ühtegi põhjust seda meeldimist neile keelata.

Aga ühikapeod, kui need ei ole just meie omade õhtusöögid ja vahel nendele õhtusöökidele järgnenud vestlused, ajavad mind närvi. Enam ei ürita minnagi, võõrad näod ja püüd üle lärmi midagi kuulda. Ja kui palju kordi ennast ühe sügise jooksul tutvustada..

Eile öösel olin varakult voodis ning ärkasin kellegi köögist kostva ukulele mängu peale.

See oli hea.

PS. Ma tean, et see kõlab täiesti ebatavalisena, aga mulle meeldivad eesti mehed. 

Supis

Tänane koolipäev oli vahelduseks tõeliselt vastik.
T palvel võttis meie emeriitprofessor ette koreomuusikalise analüüsi ja püüdis seletada muusika/tantsu suhteid ja terminoloogiat ilma liigselt muusikateooriasse minemata, selgelt ja lihtsustatult.
J on muusikakoolilaps, mängib klaverit, mõistab harmooniat ja noteerib kiiresti ja valutult.
K on rütmigeenius.
Teised...

Me vaidlesime peaaegu veriselt. Ühelt hetkel teatas O, et ma ei tohiks tema tantsukultuuri mitte teadjana oma vaatlusi välja öeldagi (eelnevalt näitas kahte videot ja siis küsis mis sarnasusi me sammudes näeme), et mõtle kui tema mingeid elemente eesti tantsus vaatlema hakkaks ja nende kohta midagi arvama...
...

T tahtis mind juba hommiku esimeses pooles maha lüüa.
A muretses ja ei saanud midagi aru, sest ta ei lubanud endal midagi aru saada.

T, A ja B on muuseas valinud oma tantsuanalüüsi lähtepunktiks just koreomuusikalise, nii et see oli neile oluline teema. O jällegi oli lõuna ajal pahane, et miks me seda üldse õpime, et ta ei kavatse seda kasutada... Ütlesin talle, et niikaua, kuni meie rühm ei mõista vahet meetrumi, rütmi ja sammurütmide vahel, vajame me kõik seda ainet väga.
Ta küsis, mis ma sellega mõtlen.

Nad loevad vahel ühte lööki taktiks! Ja vahel loevad ainult rõhulisi lööke meetrumiks! Ja vahel meloodiat.... ja vahel loevad lihtsalt samme ja ei märka mitte midagi grupeeringutest ei muusikas ega tantsus.

See ei oleks nii valulik, aga labanotatsioon on pandud taktimõõdust sõltuma, st tantsusammude tulbad on jaotatud väga täpselt taktimõõdu järgi.

See oli kõik nii piin, ma ei oska seda seletada. Mul oli iseenda pärast ka vastik, ma olin tagasi oma baka-aegses targutamises ja jonnis ja see oli nii inetu. Professor E proovis siduda oma seletustesse ka svikti ehk keha raskuspunkti üles-alla liikumist ja selle noteerimist - svikti koha pealt olen ma õnneks küll madalam kui muru ja niuksusin nurgas päris sarnaselt A-le. Paremaks see olemist ikka ei teinud.
Kõigil valutas pea.

Noteerisin hoopis oma karguse muusika lõpuni ja imetlesin, kuidas J seda hiljem koos mitmehäälsuse ja bassiakordidega mälu järgi mängis.
Tigedusest ja arusaamatusest paksu õhuga avaras tantsusaalis Norra metsa äärel sügiseses päikesevalguses, noor Transilvaania tantsuanalüütik klaveril setu kargust jämmimas.

Aga järgmise nädala loenguteks pean mõtlema välja nähtamatu teibisüsteemi, et ometi vahel suu kinni suudaks hoida. See vaidlemine on täiesti üle käte läinud minu poolt.

Piinlik ja kahju.