Kui ma 1. jaanuari õhtul koju sain, olin eelneva 24 tunni jooksul töötanud 18 tundi - püstijalu. Suures peokeskuses oli tantsumuusika, tsirkuserahvas, igasugu karvaseid ja sulelisi kostüüme; kustunud pilke ja rullikeeratud kokaiinirahades maksmisi, kõveratel jalgadel treppidest alla komberdajaid ja õudsaks kasutatud vetsud; uusaasta esimese päeva akvaariumides oli aga üllatav inimestetulv, nii et pidime vahel piletijärjekorra suisa kinni panema. Itaallased, sakslased, vene pered, noored latiinod, Kesk-Aasia paljulapselised seltskonnad - naeratavad, õhevil, ootusärevana oma haidega kohtumist ootamas.
Nüüd olen taas oma kütteta toakese tugitoolis keras, keegi mängib ülemises stuudios bluusi ja mu tehasekoridorides on peale aastavahetusele järgnenud haudvaikust taas hääled.
Kahe päeva pärast juba kupatatakse meid kampusega kohtuma,
registreerimisi ja raamatukogu tuure tegema. Olin lootnud, et saan
selleks ajaks oma eelmised tööd kõik tehtud, aga...
Enne Viini ja Praha sõitu oli uuesti Budapest, rahulik ja lõpetav, täis juugendõuesid ja belle epoque'i.
