Tagasi rannikule

Kirjutatud 15.07.2015 kell 18:47, Corte Chez Barthos, loomulikult

Esmaspäeval, 6. juulil olen terve päeva ülikoolis netis, telefonikõned Juliale lähevad otse postkasti, ja õhtul talle saadetud sõnumile tuleb napp vastus – jah, helista homme päeva poole. 

Teisipäeval olen terve päeva ülikoolis... ja ta ei vasta ka päeval. Õhtul kirjutan talle sõnumis – kas saad mind aidata? Tõlkimisega, Christianega ning äkki teistegagi, saan tulla teie külakesse homme, ülehomme, reedel, järgmisel nädalal... vastust ei tule. Kannan oma roosat kleiti ja on kummaline päev – ülikoolis üks Haiti tüüp tuleb ja annab mulle oma numbri, et hängime... tänavakohvikus üks vanamees püüab teada saada, mis keeli ma räägin, tule istu, joo meiega, räägime... üks auto keeldub minust möödumast tänaval, sõidab aeglaselt taga, ja suuremasse risti jõudes hüüab enne edasisõitu – aitäh! (vaate eest?) Käin purskkaevurestoranis söömas ning imetlen sealset teenindajannat, saledat, pruuni, ja õige koha peal tätoveeringud välkumas, aga samal ajal käib restoranipoiss minult uurimas, kuidas mul läheb, ning pakub mulle mürdilikööri ja kutsub mind õhtul jälle... võtab ka mu meiliaadressi, et tal õde olevat tantsija, äkki saab aidata. Õhtul olen mustas särgis ja valgetes linastes pükstes, väsinud ja kõhklev, istun korraks Austraallase baaris netis läbi (kõrvallaua mees tuleb midagi küsima, mida? – nii palju ikka ju aru saad, sina, mina, joome – naeran ja ütlesin ei, tänan). Pärast kontserti jalutan, käed taskus, olles loobunud liköörikutsest, peatreppidest alla, kui üks lühike mees jookseb järgi – tule joo meiega üks jook, mul on täna sünnipäev, lähme! Ma ei räägi su keeltki, ei, ei... ja jalutan pea hirmunultki koju, mis päev see on selline? Kokku saan selle teisipäeva jooksul viis kutset drinkidele ning kergemat sorti närvivapustuse. Selline siis.

Samal päeval külastan lõpuks ka kohalikku muuseumi. Corte, mille mäed on rändavate lamba- ja kitsekasvatajate pärisvaldusteks, on olnud ajalooliselt Korsika iseseisvuspüüete pesaks – rahvuslik kangelane ja iseseisvuse isa Pascal Paoli tegi just selle koha ’pealinnaks’ ning lõi siia ülikooli, ja graffitid ning mõned kuuliaukudega majad on pidevalt vanade aegade meenutuseks. Siinne muuseum on taotluselt ’antropoloogiline’ – üks saal kivimitele, teine karjustele ja juustu-meistritele, kolmas veinitegijatele jne. Palju vanu fotosid ja postkaarte – ei ühtegi tantsijat, ainult sitked naised, suured korvid ja kannud pealael, või eeslitel istuvad vanad mehed, või lapsed tänavatel, või mõni üksik varga või bandiidi kinni võtmine (nii jah, mitmel fotol olid sandarmid võsas kellegi parasjagu ümber piiranud, relvad temale suunatud, ja loomulikult oli sellest sündmusest vaja päevapilti teha, või siis juba maas lebavast surnukehast). Aga muuseumist viib rõdukene ka tsitadelli suunas – mõtlen, et ehk viib pääs ka tsitadelli õuele, aga ei...

Pärast müüritud tänavaid ja käike tõusen järjest kõrgemale linnakese kohale, kui äkki avaneb mulle terve kindlusehoov, kuhu keegi on istutanud põllukese maisi. Igas suunas avaneb vaade üle orgude, näen ka oma kämpingujõge kaugel all sädelemas, ja olen ihuüksi lõõskavas päikeses ja päevas, terve kindlus on minu päralt. Trepid viivad veel rohkem üles, kõrgemale ja kõrgemale, kuni astun väikesesse vahikambrisse, ja sealt edasi uuele õuele, ikka inimtühjale. Olen nüüd endises linnusevahtide majades, siin pididki nad elama ja töötama, ja kõik on suletud, kinni, inimühi, õõvastavalt ja rõõmustavalt üheaegselt. Tunnen ennast kui kindluse peremees ja lasku sealt linna kohalt tükk aega alla. 

 

 seal all sillerdab minu jõgi! ja seal puude vahel ripub minu kiik!

Balagna on korsika klassikaline meesteansambel, ja nende kontsertki hea ülevaateks – nad alustavad vanema a capella ja kirikulauluga kaeblikult, pidulikult, dramaatiliselt; ning jätkavad kitarride saatel, lõpuks lausa kastitrummigagi rõõmsalt, kergelt, vaat et sentimentaalseltki. Lauljad on vanusevahemikus 16-60, umbes 6 meest ehk, ja mina ei loe nende keha nii staatiliseks – nende kokku eendumine on pingestatud, nad lähenevad otsekui embuseks või suudluseks, ning nende peaaegu täiesti kinnine ring on põnevalt sissepoolne, võõrast pilku eirav. Nende harmoonia on judinaidtekitavalt ilus ja nad teavad väga hästi, kuidas publikule mõju avaldada, tajuvad teatraalsust kogenult. 

Järgmisel päeval, 8. juulil, pakin. Olen juba 5 ööd ühes kohas olnud, ja kuigi see oli vajalik, on aeg liikuda. Suundun idarannikule, Santa Maria Poggiu’le lähemale, kui ikka Julialt peaks mingi vastus tulema, ja kui ei tule, saaksin suunduda lõunasse, Conca’s pidavat rahvarõivaste muuseum olema... ja nii olen pärastlõunal, pärast lõpuks päris supermarketis käimist (nii kodune tundub see! Nii Selver ja Rimi, ja kõik kliendid näevad nii eestlased välja! Lihtsalt natukene päevitunumad...) jälle linnaserval, ning hääletan Aléria poole.

Mind võtab peale keegi, kes vist minu pärast suisa tagasi on sõitnud, suurem ja noorem mees, tugev, sõbralik. Ta on korsiklane ja räägib isegi prantsuse keelt enda meelest pigem kehvasti, ikka Corsu’t. Kuhu ma lähen? Alériasse, võibolla Prunetesse – aga ma võin su  viia? – ei, ma vajan enne netti, Alérias on turismiinfokeskus. Loetlen Corte küje all tuttavaid päikesepaneele – 48! 48 pikka rida päikesepaneelide peenraid, ja siin riigis ei ole peaaegu kunagi pilvi, kui palju energiat sellest peab saama!

Ta nimi on J ning ta näitab mulle ka oma perenime, ent unustan selle pea. Kuidagi sõbralik on sõita, ja „räägime“ terve tee vabalt, kuni ongi tuttav teerist.

Ei ole tulnud ühtegi vastust, ühtegi meili, kirjutan vaid mr P'le. Otsustan siiski ööseks Prunetesse edasi sõita, seal on rand jube lähedal ja kämping veidralt odav ja kui Julia vähegi vastaks, on sealt Santa Maria Poggiu’sse juba väga väike maa hääletada. Mind viib vanem Korsika mees, sõbralik ja rõõmus, ja on näha, et talle meeldib kihutada, ja korraks küsib ta, ega ma veini ei taha minna maitsma, sest oleme rääkinud ümbritsevatest viinamarjaistandustest (ei, ta ei räägi ka inglise keelt), aga ma ütlen taas ei. Costa Verde, roheline rannik, on tõesti lõpmatuid veinivälju täis, ilusaid ja eredaid ja peas lugusid tekitavaid (hakkad tundma veini ja naudingu ja majanduslikult kindlustatud elu lõhna, aga see kõik on pelk kujutelm). 

Prunete kämpinguni on väga vähe kõndimist, see asub suures oliivisalus otse otsapidi rannas, ning selle väga gei adminn teatab mulle väga vastutulelikult, et võin temaga suhelda inglise keeles. Ta haarab ratta, liigume läbi saksa perede telklosside hõrdamasse asutusse ja juba olen oma võrkkiige üles tõmmanud. Kuidagi nii niru on mu pesa teistega võrreldes – kõigil on mitmeosalised telgid, väliköögid, grillnurgad, külmkapid, lauad, toolid, päikesevarjud, suured rannalinad, kummimadratsid, ja autod – siin riigis on võimatu ilma autota liikuda, bussid ei liigu pea kunagi ja raudteesid on kokku ainult kolmes suunas, ja kõik imestavad endal silmad ümmarguseks, kui saavad aru, et ma ilma autota liigun... nii et minu niru võrkkiik ja tolmune seljakott puu vastu toetumas on kuidagi eriti kummaline vaatepilt. Ja lihtsalt üks tüdruku riietes naine, tolmune ja higine ja juba valutava kehaga, kes õhtuti loeb ja vara magama läheb ja kes korralikult rannaski ei oska käia...

Saadan veel sõnumeid, otse C'le, Franck’ile ühe telefoninumbri asjus, B'le lisakontaktide asjus, ja lähen randa koos raamatuga ootama. Aga ma ei oska paigalgi olla. Käin mitu korda vees, mis ei jahuta, sest on lihtsalt liiga soe, ja taas liiga soolane (ma ei harju ja ei harjugi selle hapukurgiveega, mis nii kaua huultel ja näol kirvendab, ning valesti olin ära harjunud ka oma mägijõe jahedusega), ja rand on liiga liiva täis, see kleepub igale poole ja kõigile mu asjadele, ning mind häirivad korraga kõik inimesed. Sest ega nad ei ole randa ka tulnud niisama, rannalinaga, nagu ma harjunud olen... neil on narmalised päikesevarjud ja lamamistoolid või peatoed või väiksed telgimoodi lahtitehtavad rannakuudikesed ja hunnik lapsi ja vahutorusid ja raamatuid ja ajakirju ja asju. Nii et rannal laiuvad ka nende pisikesed kokkupakitavad lossid ning mul on jälle niru tunne.

Seon oma riided sõlme ja kõnnin bikiinides mööda rannaäärt minema – kaugemal paistab jahisadam, ja mulle ei ole peaaegu kutsuvamat vaadet. Ma ei oska liivas kõndida ja muudkui vajun, ja muudkui koperdan, ent mu väsinud matkajalgadele on see ehk hea, ja igal hetkel, kui läheb kuumaks, heidan end uuesti lainetesse. Jahisadam tundub hinnangu järgi ehk 3 km eemal, ent võibolla on see ainult liiva aeglus, mis mulle sellise tunde tekitab.

Isegi purjekate vaade ei tee mulle rõõmu. Istun mõnda aega teravatel kividel raamatut lugedes, aga iga mööduv mootorpaat meenutab maikuu sõitu ja tulevaste sõitude lubadusi ning tunnen ennast eriti üksi. Mis kasu on isegi rannas olemisest, kui ei saa kellegagi koos olla – saaks lugeda või mürada või vestelda või vaikida või väsida, aga vähemalt KELLEGAGI KOOS, ja selles kõiges oleks täiesti teine tunne. Olen tige Kati peale, kes on läinud, ja mõistatan, kus on Nele, ja kus on Neti, ja kus on kõik need inimesed, kes praegu võiksid ka just sellel rannal olla, ning üldse tundub tulevat suuremat sorti sisemine torm.

Vaevaliselt kõnnin läbi liiva tagasi, kiirustan kiirtee ristis asuvasse suurde toidupoodi (et ei peaks taas tervet õhtusööki õllena sisse ’sööma’), söön riisisalatit ja juustu ja saia ja tuunikala ja tomatit, ning astun korraks rannabaari sisse. Viimane on kohe eriti stereotüüpne – aknaid ja uksi ei ole, on lihtsalt kerge majake, mille aknaavades ripuvad nööride külge seatud randa uhutud puupulgad, ja loen seal, kuni moskiitod mind liiga ründama hakkavad. Baarimees on suur šveitsi tüüp ja ka suhteliselt gei. Võrkkiigeöö on tuuline ja lained mühisevad valjult.