Argipäev ja filmiöö

Järgmised kaks ja pool päeva istun Cortes, ülikooli raamatukogus, saadan meile ja kaebekirju, Google translate’in 400-leheküljelist doktoritööd, söön poe valmistoitu, joon õhtusöögiks õlut, et pisutki värskendust saada, tujutsen ja torman, ei suhtle kämpingus kellegagi, lähen masendunult vara magama, tõusen vara ja kõik algab uuesti. Asi tundub lootusetu, ning juba planeerin uue nädala algul Sardiiniasse edasi suundumist – või esseede kirjutamiseks Nice’i, et siis augustis kuskil mujal uuesti proovida. Juhendaja lohutab: rahune, jää paigale, vaata ringi, äkki midagi tuleb esile, tee intervjuud prantsuse keeles kui vaja, kasuta tõlkeprogramme ja sõnaraamatut, ära muretse, fieldwork on fieldwork... Mul ei ole ikka veel kuskilt tõlki võtta.

Neljapäeva, 2. juuli õhtul hääletan end Ajacciosse, et viimast korda Katiga kohtuda, enne kui ta saarelt lahkub. Seekord panen jälle lühikesed püksid – ning saan kolmandale autole. Lõbus hispaania-prantsuse mehike, töötab Bastias ja Ajaccios, räägib mõnesid sõnu ja fraase inglise keeleski. Ta on lennujaama töö tõttu elanud Guadaloupe’l, Madagaskaril ja kahel saarel veel, mida ma ei mäleta... Malil?

Kas sulle muusika meeldib? Milline? Aga aafrika muusika? Ja juba me kuulame aafrika mix’i.

Mägede ja orgude vahel looklev Corte-Ajaccio tee on IMELINE. Mitte mingi pingutusega ei pea ma seda võimalikuks sõnades kirjeldada, ning pildistamiseks/filmimiseks ei tundu hetke olevat. See on täiesti peadpööritavalt ilus.

Õige pea saan selgeks, et see on ka täiesti peadpööritav, sest need tivolilooked tõepoolest ei sobi mu eestlaslikult depressiivsele siseelundkonnale. Vajun näost täitsa roheliseks, nii et Hispaanlane hakkab ka muretsema, aga suudan siiski kuidagi vastu pidada. Viimased 40 kilomeetrit tunduvad lõputud ja piinarikkad ja oksemaitselised.

Mul on hilisööni süda paha ja järgmisel päeval läheksin tagasi rongiga, ent see läheb 8:35...

Ajaccio on suvine, tihedat liiklust, suuri praame, turiste, restorane, kuumuses väsinud inimesi täis. Leian Kati ja leiame kohvi, ta räägib mulle sellest, kuidas ta kogemata ennast vangla aladele seikles ja sealt enam välja ei saanud, kuidas ta prantsuse naistega õhtusöögil käis ja ennast rekka peale hääletas. Tal on lisaks meduusikõrvetusele käe peal uued kriimud – kukkus puu otsast koos oma magamiskiigega alla. Ta on päevitunud ja puhanud välimusega ning tal on uus kleit. 

Rohkem ma sel korral Ajacciot ei näegi – varsti saabub seesama Corte’s mägedes käinud Franck ning viib meid linna kõrvale rikaste suvitus- ja rannapiirkonda, Porticcio’sse. Tutvume tema kahe saksa sõbraga, nende kahe Šveitsi sõbraga, lisaks liitub veel juba 8 aastat Ajaccio’s resideeruv saksa lastearst, ning istume rannarestorani maha. Mul on raske aru saada, kus üks lõppeb ja teine algab – kõrvalresto olevat näiteks väga kehv, aga tegelikult on rand lihtsalt ühtlaselt katusealuseid, lauakesi, higiseid, ent väga professionaalseid teenindajaid ja sigarisuitsu täis. Kas ma olen juba maininud, kuidas kõik siin riigis suitsetavad... Söögi alla, söögi alla ja ajal, laste peale, koerte peale, köögis ja elutoas ja magamistoas ja vahel harva rõdul ka. 

Naljatleme arstiga ja jätame Francki ebaviisakalt vaikusesse, sest esimene räägib inglise keelt, mis on heaks vahelduseks. Sakslased ja šveitslased on ilmselgelt puhkusel, rendiautodega, saare peal siin ja seal endale külaliskorterid üürinud, tõenäoliselt teevad päevaseid jalutuskäike ja õhtuseid restoskäike ja ma tunnen ennast toore ja vaese ja näljasena, sest tegelikult ei saa ma endale seda neljapäevaõhtut Porticcio rannas kuidagi lubada, nii et miks ma siia üldse tulin...

Siis otsitakse kohta, kus veel ühed joogid võtta, kuigi ilmselgelt ei ole tegemist mingi ülimalt piduse seltskonnaga. Läheme ühte katusebaari, kus mängitakse kangekaelselt ainult 1990ndate alguse tantsumuusikat – mis oleks geniaalne, kui mul oleks seltskonnaks Ana või Bri või Jüri Nael, aga mul on hoopis rõõmus ilus Kati, ülemeelik saksa lastearst ning vaikivad prantslased ja sakslased. Inimesi on väga põnev vaadata, aga võõristus süveneb üha enam – see rand lõhnab rikkuse, hoolimatuse, võimu ja manipulatsiooni järele. Kuu on kõrgel ja ma kujutan ette, kuidas kaugemal mägedes elavad külaelanikud seda 1990ndate diskot igal ööl kella 2ni peavad taluma. Korraga olen väga turismi vastane.

Kell on MILJON, kui lõpuks õhtu lõppenuks kuulutatakse. Minu meelest, tegelikult ehk mitte. Meid viiakse Franck’i juurde ööbima ning see sisemine võitlus, istuda tegelikult ka joobeastmes inimese autosse, kuigi see siin riigis teatud määrani ka legaalne on, rikub mu õhtut veel rohkem. Üks asi on legaalsus, teine asi on tegelik teadus, mis ütleb, kuidas ka väike kogus alkoholi reaktsioonidele mõjub. Ja siinse niigi eluohtliku liikluse juures... teede ääres on sageli kenasid lilleseadeid, ja ma heal meele ´l väldiks taoliseks lilleseadeks saamist.

Aga juba keerame rannateelt üles, ja siis avaneb võimas valge värav, mille taga laotub privaatseid villasid täis tänav, ja siis avaneb Franck’i enda värav.

Franck’i puitvilla on uus, ja esimene astume privaatse, samas taevale avatud basseiniga terrassile, sealt edasi näitab ta magamistubasid, vannitubasid, tohutut ülemise korruse köökstuudiot. Kogu maja on Franck’i enda ehitatud. Oma magamistoas märkame mändi nurgas, ja seesama mänd kasvab ülevalt elutoast läbi, ning rõdult on näha, kuidas see kõrgub üle katuse, roheline ja elus ja täitsa mänd, Franck on männile maja ümber ehitanud.

Kõik on väga maitsekas ja väga läbimõeldud. 

 

 

Istume rõdul maha ja maitseme tema tehtud mürrilikööri. Seejärel käime basseinis led-valguste vikerkaaris mitmeid kordi ujumas. Öö on kuum ja ei ole mingit põhjust kanda seljas midagi muud peale ujumisriiete, ja nii oleme ekstsentrilise vanema mehe villas, kaks bikiinides eesti naist, ja kuulame öökulle. 

Frank on puusepp, töötab üle kogu saare, ning järgmisel hommikul selgub, et ka mesinik, ja varasemast teame, et suur matkasell ja ekstremist, kaljuronija... tema keha on üleni kadestusväärseid lihaseid täis, ehk vist tööst ja eluviisidest. Väljas on tal väike aed, toas mitu purki enda kogutud ürtide, ravimtaimede, vürtside, ja nendest villitud eri alkoholidega. Me ei tea, kuidas ta seda kõike jõuab. 

 

 

Hommikusöögiks on kibe kange kohv, Madagaskari vaniljetee, klementiinimoos, Franck’i enda mesi, kitsejuust, leib, või ja greipfruut. Hüvasti, Franck ja tema mändide alune, männi ümber maja. Me suundume kuumale rannale, et viimast korda koos hääletada.