The Study: läbi jaanuari

Alain de Botton on kirjutanud võluva esseedekogumiku teel olemise paradoksidest. Keerasin viienda lehe, ja:

If we are inclined to forget how much there is in the world besides that which we anticipate, then works of art are perhaps a little to blame, for in them we find the same process of simplification or selection at work as in the imagination. Artistic accounts involve severe abbreviations of what reality will force upon us. A travel book may tell us, for example, that a narrator journeyed through the afternoon to reach the hill town of X and, after a night in its medieval monastery, awoke to a misty dawn. But we never simply journey through an afternoon. We sit in a train. Lunch digests awkwardly within us. The seat cloth is grey. We look out in the window at a field. We look back inside. A drum of anxieties revolves in consciousness. We notice a luggage label affixed to a suitcase in a rack above the opposing seats. We tap a finger on the window-ledge. A broken nail on an index finger catches a thread. It starts to rain. A drop wends a muddy path down the dust-coated window. We wonder where the ticket might be. We look back out at the field. It continues to rain. At last the train starts to move. It passes an iron bridge, after which it stops inexplicably. A fly lands on the window. And still we might only have reached the end of the first minute of a comprehensive account of events lurking within the deceptive sentence 'he journeyed through the afternoon'.
A story-teller who provided us with such a profusion of details would rapidly grow maddening. Unfortunately, life itself often subscribes to this mode of story-telling, wearing us with repetitions, misleading emphases and inconsequential plot-lines. It insists on showing us Bardak Electronics, the safety handle in the car, a stray dog, a Christmas card and a fly that lands first on the rim and then in the centre of a laden ashtray.
Alain de Botton, "The Art of Travel" (2002)

Ma olen rännnanud läbi talve ja varakevade siin Londonis, ja mismoodi seda saaks kirjeldada? Igal päeval kogun väljas olles kummalisi hetki või mõtteid, mille tunnistajaks või allikaks satun, ning räägin neid õhtuti edasi, kui õnnestub. Aga need on nii pisikesed, nii piisavalt triviaalsed, et nende kirjutamisel saaks sellest kõigest vaid kuhi ebaolulisust.

Kolisin vahepeal oma eelmisest vabrikustuudiost teise, mille sein on üleni akent täis ning kus on ees juba kaks elanikku - aga seal on näiteks dušš. Viimane oleks toredam, kui tavapäraselt kapriisne elektrisüsteem poleks täna näiteks täielikult alla andnud. Jätsin end seebiseks tegemata, palavikus ja nohuse M'i koju korke näppima, külmkapi sulama, ning istun nüüd kamina ääres jurtakohvikus, kus sülelastega emmed suure laua taga päevauudiseid jagavad.

Hommikuste polentakeetmiste, toidukarpide täitmise, salatitegude, tundidepikkuste metroosõitude, pikkade raamatukogutundide, joogairutuste ja kätekõverduste, akadeemiliste vigurjuttude, külalislektorite, tarkusetuleku peavalude ja skaibivideote sabakeerutuste vahel on vahepeal olnud veel:

Eddie Peake'i imeline "Forever Loop" Barbicanis. Ei mäleta millal tantsija pilk mind niimoodi endast välja on viinud. Be still my heart. See tüdruk mõjus nagu mõõk.

Tarantino "Hateful 8" 70 mm roadshow versioonis... Olime pisut kaugel, aga transporteerusime sellegipoolest. Morricone juubelikontserdile polnud kahjuks finantsrammu minna.... ohh.

Üks särav pärastlõuna, mil sõitsime jõelaevaga Greenwich'i, kus käisime Ülikooli/Thor 2 aladel, kuninglikus observatoorimis ja Meremuuseumis, aga köisraudteele enam ei jaksanud minna.

Esimene teadlik Brick Lane'i jalutus, sest E tahtis hipsterluse lätteid leida ja mina Whitechapel'i galeriid.

Massiivne Lumiere'i valgusfestival, mille tarbeks kesklinna liiklus suleti ja tuhanded taevassekiikavad huvilised välja ilmusid.

Euroopa noorte koolitus "Training Course on Creativity and Social Inclusion", mille tarbeks elasin nädal aega Chrystal Palace'i pargisüdames eriti tuttavlikult retros sportlaste ühikas ja tegelesin pingsalt oma suhtlemis- ning kuulamisoskustega. Kudusin ka lõpuks oma Norras alustatud kampsuni valmis.

Lapsepõlve lemmik ja suurim mõjutaja - Adrian Noble'i "Suveöö unenägu" (1996) lõpuks suurel ekraanil Barbicanis. Publik oli soe ja elav, ning lavastus palju mitmemõttelisem ja kirjum kui mäletasin...

Akram Khan'i "Until the Lions" Roundhouse'is, mida nägin liiga kaugelt, liiga narratiivi pärast muretsevalt, liiga pinges ja liiga piiratult, aga mille nägemise üle nüüd suurt uhkust tunnen. Roundhouse ise on võimas.

Päevane reis Stonehenge'i ja Bath'i - tuuline, vihmane, põgus ja pisut üksildane, aga väga ilus. Stonehenge'i ümbritsevad künkad olid ilmselgeid muistseid kalme üleni täis pikitud, maamärgid siit ja sealt ilmakaarest kulgesid kokku. Kivid olid tsemendiga plombeeritud ja ilm oli troostitu, ent lisas taevale teatraalsust. Sattusin teistest eemale ja teise bussi - sellest ajast alates hakkasime suhtlema järjest vähem. Londoni vahemaad tegid sotsiaalsuses omad korrektuurid. Korraga lõppesid ühised naljad.

Bath oli võluv, kohutavalt kivine, ja kohutavalt kenasid poekesi ja kohvikuid täis, millest ühessegi sisse ei astunud. Kujutasin ette, kuidas eriti moekad maa-aadli võsukesed Bathis puhkusel ja tänavatel end näitamas käisid, ning imestasin rooma termide järjekorra üle, mis ulatus üle kogu keskväljaku.