Pärast Norra keele suulist eksamit esmaspäeval (mis läks nagu läks, ei midagi fantastilist, aga ehk ei kukkunud ka läbi) mõtlesime minna linnalähedase veehoidla äärde piknikule. Piknikust sai 40-kilomeetri pikkune rattatuur ümber saari ja päikest täis järve, küngastest üles ja alla, lõpmatute ülaseväljade vahel. Korjasin kimbu nurmenukke teeks; kaasavõetud maasikad polnud kahjuks ikka veel õige maitsega ning sipelgad järvepervel olid suured ja kohkunud.
Valisime ühe metsatuka shortcut'iks ning ronisime oma ratastega mööda mättaid ja kände ja luhtasid. Orienteerusin kiirelt mööda nähtamatuid radu ja metsaloomade pabulaid, korraga tundsin end nii kodus.
Hävitasin eelviimase paari jalanõusid. Suure osa ülesmäge radasid pidin ratast käekõrval lükkama - põlv ei anna kõike sõita.. või siis on lihtsalt vorm nii kehv. Kaaslane oli väga kannatlik.
mättapuhkus
Sada korda ülased!
Ja siis kutsus G mu kaheks päevaks purjetama, kaugemal fjordis asuvale nunnakloostriga ja linnukaitsealaga saarele nimega Tautra, ja mul ei tulnud pähegi sellisest kutsest loobuda. Teised said aru, ja oleks igal hetkel minuga kohad vahetanud. Purjekas osutus tibatillukeseks, täpselt kahele parajaks, ja ilm neljapäeva osutus tuuliseks ja ootamatuks. Oleks vaikne olnud, oleksime ehk saanud tee peal õppidagi - aga nüüd olime hoopis läbimärjad, läbikülmunud, lõikasime läbi kergelt hirmutavate lainete rekordkiirusega merd ning minu kobatsemise tõttu suutsime ühes eriti suure murdlainetusega kohas teha 360-kraadise pirueti ja ikka veel mitte ära uppuda. Kohale jõudes oli külalistemaja lukus ja vait, majahoidja andis teada, et jõuab alles järgmisel päeval, ja me lõdisesime end oma vettinud kaltsudest välja.
Aga ülejäänud päevast oli päike, ja veidrad linnud igal pool, lõke ja verandale improviseeritud telgiöö soojus, ning järgmisel päeval oli särav taevas, ja pikad jalutuskäigud kloostrivaremetesse ja merelahtedesse ja üle lageda saare, meri igal pool siramas, ja kui end lõpuks uuesti purjekasse pakkisime, siis saime korraga aru, et sel päeval ei liigu me paadike küll kuskile. Proovisime siiski ümber saaretipu hulpida - et äkki seal on pisutki tuult - liikusime pooleteise tunniga ehk heal juhul kilomeetri?
Trondheim oli 20 km kaugusel.
G telefon sai tühjaks, minul polnud enam raha arvel ja kummalgil polnud laadijat kaasas, meie toiduvarad olid otsas ja päike võttis juba liiga hästi, ent paadisillal ootas meid suur karvane IT-mees, kes oli tulnud külalistemaja lahti tegema. Ta heitis ühe pilgu meie tujukatele ja punastele ninadele, pakkis meid autosse ja sõidutas meid mandrile poodi, seejärel jootis meile suurtes kogustes kohvi ning pani grilli uuesti üles. Nii et nüüd olime tuulevaikuse vangis mõnusas sajandivanuses suvemajas, õhtustasime küünlavalgel köögis veini ja G viimaste käsitööõllede valikuga ja naljakate norra geekidega... Sain ometi duši alla ja üritasin veel mõnda aega end oma natsionalismi tekstidest läbi pureda, aga narivoodid olid ruumikad ja pehmed ja öö kutsus järgmiseks ootamatuks päevaks välja puhkama.
Hommik oli õnneks tuulisem, sai uuesti proovida küll. Paat libises pehmelt, nüüdseks olin juba üsna selgeks saanud, kuidas purjeid üles saada ja milliseid otsi täpselt millisel hetkel sikutada, ja istusime südamerahuga paadipõhja maha ning lasime päeval ja merel mööda minna, peaaegu millestki isegi rääkimata. Jälle olime arvestatust hulga kiiremad, jõudsime linna ette 3 tunniga, ja siis suri tuul.
Järgmised kaks tundi hulpisime linna ees - mina keeldusin seetõttu üle paadiserva oma ihuhädasid rahuldamast ja tegime hädapeatuse teepealse saarekindluse juures.
Korraga ei olnud enam kojujõudmisega üldse kiiret, või pigem, mida lähemale kaldale, seda vähem tahtsin sinna jõuda...
Olin veel mitu päeva päikesest paistes ja kuiv maa oli liiga paigal (alguses ajas üleni pea ringi käima), ent kõige hullem on kogu see meri, mis mu peas nüüd kohiseb.
Kõik need võimalikud tulevased seiklused mööda uusi meresid ja maid, millele nii lähedal olen.
Kõik need järgmised jah-ütlemised järgmistele kutsetele, olgu need kutsujad kasvõi 19-aastased ninatargad mehed, kellega õigupoolest 30-aastased ninatargad naised ringi jooksma ei peaks, aga kellega kogemata on rääkida nii paljudest suvalistest teemadest.
No comments:
Post a Comment