Kell neli hommikul saatsin ära essee, mille tähtaeg oli juba kuu aega tagasi. See ei olnud suurem asi essee - tegelikult oli kogu viivitus tulenenud just sellest, et see neetud monstrum polnud piisavalt hea, ja kuu aja jooksul polnud ma suutnud mingeid põhivigu korda saada. Liigendus oli iseenesest minu jaoks piisavalt huvi pakkuv, ent kasutatud materjale põgusalt (peamiselt ERA arhiivid ja Sille doktoritöö, isegi üleliigselt), mitmed asjakohased allikad jäid lõppversioonist välja, kogu asi oli vale koha pealt paks ja lohisev ning vale koha pealt napp jne jne. Lõpuks pidin kaotust tunnistama - oleksin pidanud kogu töö uuesti kirjutama, kui oleksin tahtnud sellest midagi saada. Ainuke õnnestunud moment oli ehk senisest veel vabam inglise keele kasutus ja kirjutamise-lugemise käigus kogetud õppeprotsess.
Koos norra keele kursusega püüan sel semestril hakkama saada 45 ainepunkti ära tegemisega, nii et loomulikult siplen. Norra keele koduseid töid peab tegema üle päeva ja need on erialastest ainetest palju selgemini sõnastatud, mistõttu on kõige lihtsam just nendest alustada - ja mitte kunagi erialase lõputu, määratu lugemiseni jõuda. Ainuke teadmine, milleni olen õppeaastate jooksul päriselt jõudnud, on kõige selle kohta, mis ikka veel on lugemata sellest, mis tingimata juba ammu loetud peaks olema. Või õigemini, iga uue raamatu ja artikli avamine on pigem nagu ukse avamine tervesse uude osakonda universumina paisuvas raamatukogus, milles poolpimedana ekslen.
A teeb 37,5t ainepunkti, ent minu teada jättis pooled oma norra keele kirjatööd tegemata, ja teised keskenduvad oma erialasele 30le, ning ma ei julge neile vahel öeldagi, kui suures ajahädas ja motivatsioonituses kohati oma kooliasjadega olen.
Eelmisel nädalal lõpuks saavutasin murdepunkti, pöördusin ümber ja vaatasin oma asjadele otsa. Võibolla oli oma osa selles reedeöisetel Nelega jagatud maailmavallutamise plaanidel, mis meile mõlemile vist inspireerivalt mõjusid. Igatahes sai Unesco esimene kirjatöö tehtud nädalavahetusel mägedes tudengimajas töötamise vahele, vahetult enne ilusat filmiõhtut - majas oli rohkem töötajaid kui külastajaid,G tegi meile popkorni ja kuuma šokolaadi, A esitas oma naljalugusid ning kaminas ja olemises leekis lõputu soojus. Hommikusöögiks ärkamine toimus mõistlikumal ajal kui tavaliselt ja suur saal oli pühapäevast päikest pilgeni täis. E seminaritöö retsenseerimine oli ideaalse ajastusega - juhtumisi on koolis teemaks just 'Dance and Meaning' (7 kuud tegelesid nad sellega, et me ei eeldaks tantsu taga esimese hooga kohe tähendusi, vaid pööraks tähelepanu sellele, mida kehad ise ütlevad... ja nüüd korraga me võime uuesti tähendusi hakata vaatama) ning nii sain koos oma vastuse kirjutamisega ka oma kooliasju vaikselt lugeda-puurida. Ja kui vähegi jaksu on jätkunud, oleme söönud imehead isetehtud sööki ja maganud nagu vanad inimesed, st vara ja sügavalt. Nii et tegelikult ei ole mitte millegi üle nuriseda - lõpuks ometi.
Söömise koha pealt avastasime A'ga pöörase twist'i lõpuks... oleme endile sisendanud, et kõrgete hindade tõttu on Norras süüa saamine väga raskendatud, mistap õgime igal söögivõimalusel topeltkoguseid. Reaalsus on see, et tegelikult saame hästi ja mõistlikult ja igapäevaselt süüa... aga oma näljahirmu tõttu topeltkogustes. Loomulikult oleme nüüdseks juba kilode kaupa juurde võtnud. Meie oma psühholoogia keerab meile - O muigas: "If you want to save for the times of need, then this is exactly what your bodies are doing. There is just no time of need..."
Nädala aja pärast olen Eestis kiirgastrollil, Printsessiga ja nautimiseks pisut liiga tiheda ajakavaga. Ühikatoa lepingu lõpetasin raha kokkuhoidmiseks kuu aega varem, nii et nüüd kolin sinna, kuhu võetakse, ja elan viimase perioodi veel rohkem sõprade armust. Suveplaanid on hägused ja hullumeelsed. Seiklus...
No comments:
Post a Comment