Olime veetnud 5 päeva Budapesti lausvihmas, kaks päeva Szegedis, mina puruhaigena voodis köhimas ja nuuskamas, ning siis suundusime tagasi Budapesti, sest sellel kohal on täiesti vastupandamatu tõmme. Kuigi veetsime pooled päevad arvutite taga asjalikud olles, sai ometi valutavate jalgadeni kõndida, 1956. aasta oktoobrirevolutsiooni pühadel mööda muuseume tuuritada, 16. sajandi türgi mineraalvetel käia, kinos (Crimson Peak on f'''ng ilus) ja 4D kinos ja teatris ja trammiga sõitmas ja söömas käia ning iga päev uuesti Budapesti armuda. Ma ei teagi, millal viimati üks suurlinn mulle nii väga meeldis. Igal juhul on mul endal juba nädalaid kogu raha otsas, nii et kõik lõbustused sündisid E armust, nagu ka meie armsad pisikesed airbnb korterid otse kesklinnas, nagu ka sõidud edasi tagasi, nüüd uuesti Szegedisse.
Budapesti rahvusgalerii kupli alt avaneb tuttavlik Pesti-vaade
Pest, Budaga võrreldes lame ja pulbitsev
Rahvusgalerii altarinäituse kuld
Ajaloomuuseumi nõuka-nostalgia
Ajaloomuuseumi Gooti kabel. Mu lemmikekspositsioon vist oligi ajaloomuuseumis, kuigi etnograafia oma oli ka väga läbimõeldud. Ajaloomuuseumis sai lihtsalt rohkem seigelda ja ekselda ja avastada.
Riigipühal kohtusime ka Printsessiga. Ei, tal ei olnud pikamaa jalanõud
Sisehoovide minitänavad. Korteriuks
Üks hetk kui oli rahumeelne olla. Neid polegi nii palju
Tagasi reaalsusesse. Reaalsus on tavapäraselt raskemeelne - 3 nädala pärast peame esitama lõputöö mustandi, mulle anti 2 nädalat veel ühe eelmise essee esitamiseks, O kolis minema, minu mõtted endaga kaasas, ja unes kummitavad mingid mineviku ja tuleviku seiklused. A, Printsess ja Mr President on päevad läbi raamatukogus ning ma olen nii ära olnud, et ei teagi, kuidas neil läheb. Kuidas meil kellelgil üldse minna saab.
No comments:
Post a Comment