Teised tilkusid, huuled punaseks värvitud, ja tantsisid uniselt midagi.
Aafriklased jõudsid hiljem joostes.
Lõikasime saundi ümber, ajaga võidu, ja tantsisime poolpimedas unistele muusika- ja humanitaaritudengitele, kes vaatasid üsna ettevaatlikult. Mina tantsisin ka, helipuldis, natuke.
Me ei jõudnud oma unise etlemise tõttu linna keskel olevasse kindlusesse murumängudele. Kõndisime/roomasime siiski kõrgele vanalinnaveerele, turnisime kivisele linnusemüürile - avastasime, et saame oma lõunapakikese alles enam kui tunni pärast - puurisime korraks tornis peituvat näituseraasu ning poseerisime suhteliselt eluohtlikes kõrgustes kõhnale naeratavale blondiinile.
Lõunasöögi-võileivad olid kogu mu senise elu parimad, sest nad olid NORRAS ja TASUTA. Istusime järjekordses taevaavaruses ja muruereroheluses ning suhtlesime möödujatega ja loetlesime üksteise keeleoskust.
Pisike särav hindu räägib kuute.
Ta on üks tugevamaid praktikuid kogu meie seltskonnas, aga väga suurel määral ainult enda spetsiifikaga seotud (seetõttu ühtlasi ka kõige professionaalsem, sest on süvitsi läinud - samas mingid Euroopa tantsuharidusele omased nö üldteadmised ei ole loogilistel põhjustel temani jõudnud) - ta tegeleb India klassikalise tantsu Bharata Natyami mingi alastiiliga, mida ma veel kirjutada ei oska. Tal on maailma kõige veetlevam ja lõbustavam stereotüüpselt india kõlaga inglise keel ja avatud, armastav olek. Ta tantsib täiesti lummavalt - puhtad, selged žestid, täpne silmade ja miimika töö, hingemattev loo edastamise oskus ja väga haarav fraseerimine. Ma ei ole teda veel rõivas/grimmis esinemas näinud, nii et ootused on väga kõrgel. Kahjuks on ta üks nendest, kes selleks aastaks Prantsusmaale edasi suundub - meie peatne poolitumine kurvastab kogu kursust juba esimesest kohtumisest alates.
Taandusime kesklinna - telefonikaartidega tegelemine, aadressi kinnituse avaldus postkontoris, pangas tšekkide rahaks tegemine, uued tutvused ootejärjekordades ja poodides (rahvusvaheliste tudengite sissejuhatava nädala maagia, nagu ennist mainisin).
Õrn ja tasane indoneeslanna tuli minuga koos teise ringi poode otsima. Ta on peaaegu liiga habras meie toore, lärmaka, ropu ja peaaegu agressiivselt füüsilise seltskonna jaoks, lootoseõis, tähelepanelik ja intelligentne. Ta tantsib Jaava templitantsu - aeglast, mediteeriv-jutustavat, tähendusliku liigutussõnavara ja aeglaste poosidega, kus iga sallinihe on läbimõeldud, silmad maas, näos tõsisus ja keskendumine. Tahan tema tantsust rohkem kuulda, nii kahju on näha, kui ei oska vaadata.
Ta märkas ka neid poode, millest mina oma tavalise kapakuga mööda kihutasin - leidsin sokid, käterätid, tassid ja potid ning vajadusel kampsunid kõik ühel viisakal second-hand tänaval reas, maagilised kilakolapoed, pitskinnastest vintage kohvriteni ja lõpuks ometi talutava hinnaga.
Ostsin oma selle riigi esimesed asjad (teetassid!), aasia nurgapoest lõpuks ka esimese toidu (5 kilo riisi ja 2 kilo läätsi!) ning ei jaksanud seda kõike siiski jalgsi koju viia, nii et sõitsin veel viimast korda ühe bussisõidu.
Õhtul sõin NII PALJU RIISI ja igatsesin teekannu.
---
Ärkasime väga vara ja läksime teiste juurde hotelli hommikusööki rottima. Venitasin mao uuesti tavasuurusesse ning pakkisin kaasa mini-croissant'e ning nautisin võimalik et viimast imeliselt hea maitsega kohvi.
Ülikoolilinnakus lahutasid meid bussid - valikus oli palju erinevaid matkaradu ja teised läksid lühemaid teid pidi.
Leidsin end vestlemas Saksa balletikaga, siis Kanada naftauurijate?, siis Aafrika napisõnalise inseneriga, siis Minnesota kelgutajaga, siis Saksa/Horvaatia pedagoogiga. Mets ja kivid, nõmm ja kivid, soo ja kivid, küngas ja kivid, kivid ja kivid... ja taevas ja kauguses sinav linn ning meri siinseal, täiesti ootamatult hinge kinni matmas - see päev oli eelviimast lõõmavat päikesesooja täis. Armusin taevasse üha uuesti ja uuesti ja ei märganud väga, kes mul täpselt ümber liikusid. Lõpuks leidsin ka ühe mustikapõõsa, mis oli veel marju täis.
Järve juures jõudsid mu lärmakad jobud meile järele ning tegime erinevaid piinlikke ja vähem piinlikke stseene.
Suundusime taas linna, tahtsin neile eile leitud poode näidata. Siinseal puhkasime jalga - sadamakohvikute jalamil tõsise viikingi kuju ees, antiigipoe treppidel, rannabulevardil, kooli lillepõõsaste vahel. Ja igal pool vaatasime näljaselt ilusaid inimesi, sest meie seltskond oli sattunud väga gei. Ja igal pool laotus hilissuvine värske ilu meie üle ja pani meie kella seisma ning meele nurruma.
Sain endale teekannu.
Õhtul oli kursavenna sünnipäev. Erasmus Munduse tantsumagistrid pidutsesid koos Erasmus Munduse insenerimagistritega - viimased vaatasid esimesed paar tundi, silmad kui tõllarattad, mis toimus, ja siis hindasid asja üdini positiivseks ning ühinesid kõigega.
Üleüldine rõõm ja nautimine oli. Alkoholi tarbimine muutis mu millegipärast järjekordselt väga kaineks ning ma ei püsinud peol väga kaua (õnneks on kursusel mõned korralikumad moslemid, kellega koos pidudelt varem lahkumine seltsi pakub), aga sain juukseid lehvitada ja korralikult naerda.
Võtsin india ülemeelikud armastajad enda juurde põrandale ning ei muretsenud enam mahajäänud lustijate pärast.
---
Järgmise päeva jalutuskäik fjordiserval oli natuke liiga kiires tempos ja natuke liiga suvaline, et seda eelmise päeva moodi nautida oleks saanud, ning teistel oli pidu veel liiga värske. Ei sattunud väga juttudele (ainult üks kreeklane ja söögi-teema, kui õigesti mäletan), ent märkasin üht omanikuta õunapuud ja lõputuid laugeid rannaääri. Poolakas oli vait ja tõsine, ülemeeliku blondi tukaga hollandlane kõndis käed taskus kuskil eemal ning minu kursakaaslased tuikusid surmväsinuna suures jorus edasi.
Aga türklane, hollandlane ja serblanna olid minuga nõus pärast matka jalgsi läbi linna koju seiklema - meil ei olnud aimugi, kuhu suunas täpselt minna ja kui kaugel see võiks olla.
Lõpuks, pärast seda päeva, tuli välja, et valisime teekonna täiesti õigesti ning tegelikult oli see ainult pisut üle kuue kilomeetri, ent tol pärastlõunal oli
jalgade järelelohistamine lõpututel asfalteedel üha enam ja enam ülesmäge
türklase vaikne ümin
hollandlase noor, kirglik, lustakas huumor
serblanna mahapõrnitsev zombiewalk
rikka äärelinna künkaserval avanev järjekordne sinitaevas, meri, kogu linn
künkamurus jutud elust ja riikidest ja nautimine, nautimine, nautimine
mitte-kellegi-vaarikad, vähem metsikud - suured, kobaras ja magusamad
ülikoolihoone ette istutatud põõsaslabürint
võõrad majad, jalgpalliplatsid, lasteaiad, ristmikud
rõõmus kodutänava äratundmine
Olime tagasiteel kaks tundi, ja mingil põhjusel olid just need kaks tundi kogu nädala kokkuvõtteks otsekui maailma parimad kaks tundi.
Õhtul oli väsimus, millest ma ei mäleta midagi.
No comments:
Post a Comment