Pagendus

Istusin 48 tundi järjest oma toas (jah, vahepeal võtsin ette ka lühireise kööki või vannituppa) ja õppisin, õppisin, õppisin. Sellel poolaastal on meil kokku ainult kaks hindelist/eksamitööd, nendest mõlemad pea võimatute kriteeriumitega, nii et kõik, kõik on paanikas. Ainult raamid on ette antud; teemad, uurimisküsimused, lahendamise meetodid - kõik peame ise leidma ja kellelgi pole aimugi, kas nad on õigel teel. Vahepeal suudame mõne lahke professoriga kokku leppida nõustamise või seminari ja lahkume nendelt veel rohkem segaduses ja lootusetuna kui enne.

A istub päevad otsa raamatukogus, B jäätisega oma toas ning ma ei kujuta ette, mida O teeb. Võimalik, et istub alasti oma toas ja vaatab tantsuvideoid.

J ja T on igal ööl kella kolmeni (nii J naaber väidab) J pool, joovad õlut või veini ja vuhivad artikleid lugeda ja intelligentseid arutlusi pidada. Või midagi. Mida aafriklased teevad, sellest pole mul aimugi. Neid näen ainult vahel harva loengutes. Kusjuures T ei ole mulle siiamaani eelmise nädala koolitunde andestanud, ta ei ütle mulle enam teregi. Tegelikult ei vaata mu poolegi.
Kui mõned suhtekaredused end nii tihti kordavad, siis võiks ju ometi kord sellest õppida? Madli..

Minu ainuke taoliste arutelude partner Eestis on hetkel projektidega hõivatud, kõik teised tõenäolised on nagunii alati olnud hõivatud, nii et joon lihtsalt liitrite kaupa teed, põletan küünlaid ja vahel räägin iseendaga. Ja koon, loomulikult. Ja söön mett.

Keeletundideks pole kellelgi mahti. Ma oskan ikka veel ainult öelda, kes ma olen ja kust ma tulen.


Laupäeval aga korraldati klubimajas tudengite endi poolt suur rahvusvaheline toidufestival. Neid on varem ka olnud, osalejad kokkavad midagi kodus valmis ja tulevad kokku kõike maitsma ja kiidavad üksteist. Aga nüüd olid reeglid, kolmeliikmelised rühmad, kes teatud raha eest pidid 70le kokkama ja oli zürii ja mitmesaja eurosed auhinnad.
Me ei osanud kusagilt alustadagi. Keerlesime toitude vahel, kõik oli kirju ja lõhnas, ja ma ei suutnud valida Palestiina, Iraani ja (mis iganes see kolmas minu lemmik riik oli) vahel, näppasime üksteiselt veel lisaks maitsta ja ümberringi olid sajad noored hea toidu maiad. Poolakas pakkus mulle hiljem espressot ja võimalik, et selle õhtu väga täpselt välja timmitud mõnude tõttu saingi pärast seda kaheks päevaks end oma buduaari matta. Ilusad ja targad Vahemere insenerid olid mägedes tudengionnis, kus töötamisest olin tol nädalavahetusel õppimise ja ka toidufestivali tõttu loobunud. Hiljem ajasid nende tünnisauna pildid mind ikkagi kadedaks.

Aga täna ronisin lõpuks pidžaamast (jah, kuna ma ei ole raatsinud siin riigis osta muud tekki peale ühe villavaiba, siis olen päriselt ka sunnitud riietes magama) välja ning sõidutasin end tangotundi, kuhu on teise kuu lõpuks jäänud vaid kaks naist ja neli meest, ja tantsisin, tantsisin, tantsisin. Seal on üks Läti füsioteraapia poiss, laiade õlgade ja kavala naeratusega ning peaaegu hirmuäratavalt kiire õpivõimega; üks kergelt kohmetu blond (loomulikult) Norrakas jätkukursust tegemas, keda mõnel korral päris hoolega kuulama olen jäänud; üks kiitsakas Lõuna-Ameerika mees, kellega tantsides end pingutusest vahel pooleks murran; ning üks desorienteerivalt klišeeliku aktsendiga Prantsuse rugby-mängija, kõige veidram kooslus võimsast mehekogust ja dšentelmenlikkusest, keda vahel oma mõttes mr Allo-alloks kutsun. Ja nende vahel siugleme siis allkirjutanu ning üks õrn haldjalik saksa tüdruk, sinine ja peaaegu nähtavate tiibadega... rosinaks veel vahel avalikult nääklev äärmiselt algaja õpetajatepaar, kellel tundideks mingit kava ega plaani ega ka terminoloogiat ei paista olevat.
Tegelikult on veetlev, sest see kõik ainult rõhutab mind viimasel ajal saatvat igapäevaabsurdi.

Siinse mitukümmend aastat tegutseva tangoklubi üritusteks mul loomulikult raha ei ole, aga meie lahke õpetaja jagas mitmele meist tasuta viie korra kaarte, nii et olen juba osalenud ühel praktikal ja ühel milongal... mõlemad, loomulikult, olid hirmuäratavad. Kellelegi ei meeldi võõrad, ja eriti kobad võõrad, ja alguses tantsitakse võõrastega lootuses, et nad äkki kõlbavad kuhugi, ja vahel ju ei kõlba. See praktika oli kusjuures esimene koht, kust "päris" norrakatega kokku sattusin - heal elujärjel snoobidega, kelle jaoks ühistransport on kauge minevikuvine ning immigrandid üldse tundlik teema.

Nagu tavaliselt, pole mul vaja sellises olukorras tõestada midagi ei kellelegi muule kui ainult endale, nii et püüan mõnesid suhtumisi lihtsalt ignoreerida ja lähen ehk homme taas. Kui saab tantsida, siis saab. Häid tantsijaid on siin palju.