Korsika kolmas

Nüüd on jaanipäeva hommik, ja oleme mõnulenud rannas kauemgi kui plaanisime. Kõnnime külaservale suurde SPARi toidupoodi, kust ostame vaid vett, ning hakkame taas ida poole hääletama. Juba on kuum ja raske.

Meid võtab peale mõnus Itaalia mees, ja kusagilt kaevan välja oma olematu keeleoskuse, sest on vaja. Ta hoiatab meid hääletamise eest – autodel on neil teedel nähtavus väga väike (meil on üldse hääletamiskohti piiratult, sest peatumiseks pole eriti ruumi). Räägin talle, kus olnud oleme ja kuhu läheme, ning et Eestis pole selliseid mägesid. Ta on ise Bergamost, Milano lähedalt nagu mu eelmise semestri toanaaber Noemi, ja töötab-puhkab suvel siin. Ta soovitab meil Porto-Vecchio juurde jõudes ühte kindlat randa, räägib mägijõgedest Corte ümber, näitab meile igaks juhuks rongijaama asukoha kätte ning paneb meid Ponte Leccia-Corte tee peale, kohe enda töökoha (autotöökoda, kus peamiselt tunduvad olevat uunikumid – kui ilusad!) ette. 5 minutit hiljem oleme ühe umbes 18-20-aastase poisi autos teel Cortesse. Ka tema ei räägi ühtegi meie keelt, aga saame aru, et ta on korsiklane (meie esimene!) ning töötab siin piirkonnas. „Oui“ asemel ütleb ta „Si“, aga „Merci“ on ikka „Merci“. Poiss on väga tõsine ja sõidab kiiresti.

Sõidame läbi imelise oru täpselt kahe mäeaheliku vahel, piltilusad rongisillad kõrguvad meist paremat kätt. Kiirtee peal jääb silma paar lihtsa käega tänavakunsti teost: „Korsika vabaks! Korsika vabaks!“. Linna sisenedes on graffitiga parandatud ka linnasilt – prantsusekeelsest „Cortest“ on saanud eneseuhke „Corti“. Juba enne siia tulekut kuulsin prantsuse keelsete tänavasiltide ja muu taolise vastu suunatud kergemakäelistest aktsioonidest.

Kell ei ole veel keskpäevgi, oleme tegelikult ainult umbes 60 km edasi liikunud. Korraks tülitseme linnakaardi teemadel, aga juba me tõuseme tsitadelli poole, kus minu teadmise järgi leidub üks päris turismiinfokeskus. 

(jätkan kirjutamist 25.06.2015 Chez Bartho kämpingus õhtul kell 20:05, surnud ja põlenud ja kiiruga)

Ahhh, ja siis saame sealsamas keskuses internetti. Korraks tundub palju sõnumeid, aga tegelikult ei ole midagi põletavat, vastan kiirelt ja viskan siia-sinna paar sõna... Paar pilti jooksuga üles, ohh, ehh – ja juba saabub meie siinne couchsurfing’u kontakt Franck, kes meid majutada ei saa, ent kes meid heal meelel mägimatkale viiks. Franck räägib vaid saksa ja prantsuse keelt, ja kust ma nüüd selle saksa keele peaks välja võtma... sulgesin viimast korda õpiku 10 aastat tagasi.

Mitte midagi ei jää üle.

Franck on 51, pikk, kõhn, väga heas vormis, natukene geeky, suure naeratusega ja väga viisakas.

Kõnnime  autoni, ronin pikema jututa ta pickup’i kasti ning ta sõidutab meid sinnasamma tsitadelli alla üle jõe linnakämpingusse, vaiksesse ja varjulisse. 

Chez Bartho hinnad on mõistlikud – joome ühed õlled verandal (ta teeb meile välja, ja õige jah, mina joon hoopis sidrunilimonaadi), lubame õhtusöögiks linnas kohtuda, ja – AHHHHHH viimaks ometi peapesu. Istun pärast oma elektritarbeid laadima ja esimest korralikku logisissekannet klõbistama. Omaniku asemel istub retseptsioonis nüüd umbkeelne (tegelikult ei, ta räägib nii korsikat kui prantsust) veider kõhuga habemik, kes muudkui laulda ümiseb. Peagi paneb ta käima traditsioonilise korsika meestelaulu, kaebliku ja meloodilise, et sellele kaasa laulda. Pisut hiljem püüan talle väljendada, et mulle meeldib ta hääl, ent ta ei saa aru. Kati paneb pikema jututa telgi ja magamiskiige üles, olen korraks kasutu.

Veider laulev mehike tuleb mulle arvutisse piiluma:

-          - Kas see on inglise keel?

-          - Ei, üldse mitte, see on eesti.

-          - Oioioi!

Mees vangutab pead, viskab käega ja läheb minema. Sealt, kuskilt, eesti keel, mis jama see veel on?...

Läheme linna(kese) peale. Kitsaste sildade pealt keerduvad orgu kokku autoteed ja mitu jõge, koos kaljuse keskmega moodustub sõlmkoht, mille üle kõrgub tsitadell ja sadade trepiastmetega Eagle Eye vaateplatvorm, „La Nid d’Aigle“. 

 Kämpinguteel, Cortes, Korsikal

 Kämpinguserva jõeke. Sakslased ja ameeriklased? veedavad siin jahedal 

jõeserval istudes vist küll terveid päevi

 Corte kesklinna ümbritsevad orud, majad, aiad ja mäed

(järg 29.06.2015, pärast sametisi ja okkalisi seiklusi Bastias, Cap Corse’l ja idarannikul, nüüd tagasi Cortes ja samas kämpingus. Kell 18:48 õhtul, peale dušši, ärapõlenud parema käega ja vaikselt liikuma hakkavate moskiitodega)

Otsime toidupoe (SPAR), küberkohviku, istume koos tänavatreppidele kiiresti midagi hinge alla saama. Siis läheb Katike jalutama ja tagasi kämpi, mina lähen küberkohvikusse prantsuse klaviatuuriga maadlema. Kaks tundi netti ja topeltkohv läheb maksma 10 eur ning saadan Georgianale appikarje – olen Korsikal ja olen hädas, sest midagi ei liigu.

Ülikoolist on mulle vastatud juba 10 päeva tagasi, ent see on läinud prügisse: mulle on jagatud paar kontakti ning kutsutud kohtumisele. Ütlen neile, et olen nüüd kohal.

Cortes  on mingi suvalisus – kuigi piktoreskne, on tänaval täpselt liiga palju autosid maalilisuseks, kuigi mõnusad, on baarid täpselt piisavalt argised pea selgeks hoidmiseks. Saame kesksel väljakul Place Paolil (saarel on kõik võimalik selle „vaimse isa“ Pascal Paoli järgi nimetatud, ja tema ning Napoleoni skulptuure leidub kõikjal) Franck’iga uuesti kokku – ta pakub meile baari ja restorani, võtame mõlemad. Nurgatagune baarike avaneb otse tänavale – pikad pukid on rõõmsas suvalisuses seatud suurte tünnide ümber ning kastanipruunide juustega meremehetüüpi baarimees noogutab meile asiselt. Võtame uuesti Korsika kohalikud õlled Pietra’d (Biera Corsa. Biére Ambrée), millel on õrn kastanimaitse juures, aga mis tegelikult on lihtsalt toredaks värskenduseks, ning surume end hambad ristis läbi saksakeelse suhtluse. Korsikal prantslasega saksa keeles suhtlemine tekitab mingid eriliselt suured mõttelised käärid...

Kõnnime restorani, mille Franck on meile valinud. See on puupüsti inimesi täis, kohapealne Chez teenindab pea kõiki isiklikult ning ei taha meiega suheldagi, ent siis pannakse meid mõneks ajaks sisse baarileti äärde tervitusnapse võtma ning alles hiljem juhitakse meid uuesti õue lauda. Restoran asub laial trepptänaval otse kuldse purskkaevu taga, korraks mängib üks armas hallipäine viiuldaja tänaval mõnd tuttavat viit, ja inimesed, kuigi minu õnnetuseks tossavad nagu korstnad, tunduvad õhtut väga nautivat.

Proovime erinevaid grille – segatud liha ja talle, ette mozarella salat (14 eur komplekt vist), kaaslaseks mõnus punane vein. Teeme Katiga südamed väga-väga kõvaks – on ju teatud luksusi, mida reisides TOHIB lubada, ja võibolla peakski, aga õhtu lõpuks maksab Franck kogu arve ise. Kati on paanikas.

Jalutame Katiga tagasi kindlusemäele ja veedame pisut aega keskööl turismiinfokeskuse akna taga tänaval wifit püüdes. Mõned kallid vajavad tervitamist. Eagle Eye’st alla laskuma hakates selgub, et trepid on valgustamata, ja nii ronime nüüd käsikaudu mööda kaljusid, veinised, natuke lõbusad ja natuke hirmunud, õnneks kaela murdmata tagasi kämpingusse. Öö on jahedam kui rannikul, ja väga lühike.