Tagasi Cortesse

Rand on Bastiast lõunas, täis liiva, päikest, soojust ja pühapäeva. Käin viis korda ujumas ning siis hakkavad poisid tohutut liivalossi ehitama, kohati Game oh Thrones’i tunnusmeloodiat vilistades. Kerkivad müürid ja lossid ja vaatlustornid ja püramiidid ja kaevuvad tunnelid ja vallikraavid ja õhtul korraldame kogu kindlusekompleksi vastu suure sõja ning hävitame kõik uuesti ära. L ja B on kogu selle aja suitsetanud ning kõik on väga ülemeelikud.

Hulbime Katiga liivastena liiga soolases ja häbitult soojas vees. 

Sõidame kahe autoga jälle Bastia poole, kui meie juht M korraks peatuse teeb, et meile midagi näidata. L ja B sõidavad lehvitades ja naeratades mööda ning – kurat, sellist kino pole veel olnud, ma olen sattunud mingisse stoner’ite roadtrip’i filmi, sest nende tagaluuk on pärani lahti, minu ja Kati suured seljakotid paistavad sealt meile veel hüvastijätuks – võimalik, et viimast korda – ning poistel endal pole aimugi. Nagu kotid ise oleks naeratavalt lehvitanud.

Hiljem tuleb välja, et nad ei teadnud koduni (10 km?), et nad niiviisi valla on, ning politseist mööda sõitmine ei olnud ka probleem, ning isegi ükski käterätt ei läinud kaduma. 

Me oleme nii väga tahtnud samal päeval mööda lõunarannikut edasi hääletada, aga nüüd hakkab kell juba öömaja otsimiseks palju saama. Nad kutsuvad ühe autoga sõbra VEEL linna, siis tellitakse kilode kaupa pizzat, ja õhtu muudkui veereb. Meie seltskond on selleks hetkeks täiesti kivis L, tema lõbus vennake D, peaaegu karikatuurse aktsendiga noor M, meie ainuke eelnev tuttav Ben, ning juurde tuleb lühike energiline D, keda kooli ajal Pikachu’ks kutsuti. 5 suitsetavat meest, 7 pizzat, 2 väsinud ja kodutut eesti naist ning 3 purki õlut. Ahjaa, ja paar kilo jäätist ning muid magustoite. Viina ei jaksa ma autost kotist ära tuua, ja tegelikult ollakse unised nagunii. Õhtu on mõnus.

Kui kõik juba väga väsinuks jäävad, on aeg minna. Ütleme oma tänud – ega me neid enam vist ei näe – ning istume D autosse. Ta õpib Pariisis äri või managment’i või midagi, aga suvekuudel on vanemate kämpingus tööl, Camporolos, mis on järgmine rand sellest, kuhu oleme plaaninud suunduda. Vestlen temaga parasjagu, kui paremalt möödub üks kiirustav auto. „Hmm, so it is a race, hugh?“ Ja D tõstab tuure, ja nüüd oleme öisel kiirteel prantslastega võidu sõitmas, ja mõnda aega ei räägi keegi midagi.

100. 120, kurvid vahele, edasi-tagasi, üks ees, ja teine ees. 140, D’l on uus auto, mis sõidab tõesti väga hästi, väga sujuvalt, ja võibolla on Korsika täiesti ok koht, kus surra, aga... D hakkab 160-le tõstma, kui teine auto ära keerab. Ma pole viimased lõputud 5 minutit vist kordagi hinganud.

Siis räägime edasi ja jutu käigus küsib D mu vanust. Muigan – oleme päeva veetnud 23-27 aastaste seltskonnas, ilma et see oleks jutuks tulnud. Ja olen juba enne märganud, et naised tõepoolest siin riigis näevad vanemad välja, kui nad tegelikult võibolla on...

30? 30??? 25 pakuks maksimaalselt, 23 pigem, 30??? Sa teed ju nalja? Ja Katile – okei, ütleme 24. 25. 29? 29??? Misasja...

Naerame ja ütleme, et ta teistele poistele sama ehmatust ei valmistaks.

Kuskile öisesse asulasse pannakse meid maha, ja kui inimhääli täis rannale jõuame, jookseb meile järgi sassis pikkade juustega kõhn vanem mees. Ärge te siin rannal ööbige! Ramadani ajal on öösiti rohkelt liikumist ja poisid teevad igasugu asju, võivad dokumente varastada või muud, valige mingi teine koht... Mees ise on kas rändur või veidrik või hull või täiesti normaalne, öö varjus ei oska ju kuidagi hinnata, ning kiirustame vastassuunas, rannapimedusse, ja lõikame tagasi valgetele tühjadele tänavatele, kus ikka ei ole hea olla, sest oleme nii nähtaval, nii et peitume võõramatele pimedatele tänavatele, kõnnime linnast välja, hekkide ja võsade ja puude vahele, täiskuuvalgusesse. Siinseal püüame läbi põõsaste end kuskile rohelusse murda, et seal öömajale jääda, aga korraga koosneb kõik loodus jälle okastest, ning me ei saa läbi, kriimustame end vaid asjatult, ja muretseme, samuti asjatult. Viimaks leian pääsu ühele ristkülikukujulisele heinamaale (loodame, et see hommikul jalgpalliväljakuks ei osutu), ning vaikselt püstitame telgi ja poeme puhkama.

Kati magab minutitega. 

Järgmisel hommikul on pakkimine liiga aeglane, ning poe juurde jõudes selgub, et kogu kookosõli on lõpuks otsustanud mu kotti tühjaks voolata, ning selle kasimine võtab omakorda aega (ja kurat, ma olen nüüd päikeses ja soolas ja liivas ja värgis ilma õlita või ühegi kreemita) ning lõpuks on kell hääletamise ajaks kell 11, kõige kuumem aeg...

Me ei saa enam kui tund aega peale. Mu pöialt üleval hoidev käsi põleb ära, ma kaotan liitrite kaupa vedelikku, ning mul oleks väga vaja samal õhtul Cortesse jõuda, et itaalia vioolamängijaga kokku saada, aga midagi ei ole teha, me oleme kinni. See on esimene päev, kui mul on pikad hipipüksid hääletamiseks jalas, ja olgu ma NEETUD, kui kõik eelmised sõidud on ainult meie shortside abil tehtud...

Aga no seda oli arvata, reaalsus on reaalsus. Lõpuks saame peale peale pausi, kui ma ei ole veel teeni jõudnud, aga Kati juba hääletab. Tal on kleit.

Meid viiakse vaid pisut edasi, sinnasamma järgmise rannani, Camporoloni. Mõtleme merejahutusest, ent kottidega oleks liiga koormav randa hakata otsima.

Järgmine auto peatub kiiremini, aga kaugel, ja kuidagi nõudlikult. Istume sisse, ning Kati pahvatab: Kas te olete politseiohvitser?

Alles nüüd märkan meie juhi särki.

Mõõdukas, võimukas, tõsine, samas küüniline, aga ta räägib inglise keelt.

-        -  Kas teil turistidega on probleeme?

-        -  Ei, ei kunagi. Maffiaga, jah, aga mitte turistidega. Korsika olukord on päris keeruline... Näete, varsti möödume sellest kohast, kus 1970ndatel kõik algas.

-         - Aga nad ei ole ju viimastel aastatel vist kedagi tapnud väga, kas viimane ei olnud 2012?

-         - Ei ole tapnud jah.

-         - Aga kuidas see siis algas?

-         - Seal oli veinitegemise aeg... aga see on liiga keeruline, et seletada.

Sõidame sellest majast mööda, väljas on mingi sümboolne mälestusmärk, kas asi algas pommitamistest? Mitte ei tule meelde, kuigi enda meelest lugesin...

-         - Kas ramadani ajal on mingeid rohkemaid probleeme turvalisusega?

-         - Ei ole  midagi, siin on hoopis muud mured... Või kuskohas te ööbite muidu, kämpingutes või metsikult?

-         - Sõprade juures! Ja kämpingutes. Loomulikult.

Ta õpetab meid õigesti Ajaccio hääldama, ent oleme nii hirmunud, et unustame korrektse variandi kohe. Me saame Aléria serva, kus on nagu tellitult turismiinfokeskus ja internett ja neetud, ma pean kohe väga täna õhtul Cortesse saama, sest itaallane lahkub järgmisel hommikul, ja ma pean enne ka duši alla saama, sest ta on ilus ja muusik.

Lähme kõrvale hotellirestorani kohvi jooma, ja kohvist saab lõuna – miks pagana pärast kõik portsionid siin nii SUURED on, kes suudaks selle kuumaga süüa nagu mammut? Ostame üksteisest lahkumise tähistuseks väikse karafini veini, suure liuatäie tortellinisid kitsejuustuga (kahe peale) ning kaks kohvi kokku 21 euro eest ning räägime vahelduseks poistest ja meestest. Siis ongi aeg minna.

Nüüd olen üksi hõreda liiklusega ja tulikuumal Corte teel, kuni üks sõjaväelase moodi noor tüüp mind peale võtab, asjalikult ja loomulikult. Ta ei räägi üldse inglise keelt. Kas ta on siit? Elab siin, töötab mehaanikuna, aga tegelikult – Rumeeniast. Mulțumesc, mainin. Cu placere....

Poisil on suunurkades sõbralik naeratus ning ta sõidab oma külakesest veel tükk aega edasi, et mind tee äärde ühe parema parkimisvõimalusega kohta maha panna. Ta soovib mulle head vedamist. 

Nüüd olen keset eimiskit, võibolla kaugemal on jõgi (siis ei oleks ööbimisega muret), autosid on mõni, paar, ja mäed ning põõsad ning metsad laotuvad igal pool. Kogu ümbrus lõhnab ja korjan parasjagu mingeid eriti lõhnavaid ürte oma mütsi külge, kui üks auto peatub ja minu juurde tagasi keerab. Mustade juustega pensioniealine naine sõidab Cortesse, kus tal on maja. Teine maja on tal Bastias. Ta oskab kahte inglise keelset sõna, „house“ ja „beautiful“. Ta on Cortes sündinud, siis palju reisinud, ja siis tagasi Korsikale tulnud. Päris Corte külje all näen korraga oma esimest päikesefarmi: sadu pikki ridu täis päikesepaneele, tohutut, musta, olen pahviks löödud.

Naine viib mu kämpingusse ära, näidates enne veel haiglat, kus ta on sündinud, ning raamatukogu ja ülikooli hard sciences kampust. 

Ehitan endale uue, eraldatuma telgikoha, nööridel rippuvad rõivad seinadeks. Riietan end helesinisesse kollaste lilledega kleiti ja ronin tsitadelli, korraks veel enne kohtumist netti kasutama.

Itaallane E on sale, tõmmu, minust pisut lühem, loomulikult suitsetaja, ning läheme sinnasamma tünnilauabaari õllede taustale rääkima. Ta räägib oma muuseumipraktikast, oma eelmistest välitöödest Küprosel ja Itaalias, kohalikust etnomusikoloogist Bernardust, oma üksildasest kuust ühikatoas 1948 aasta lindistusi transkribeerides (lõpmatus kanepisuitsus, sest nii ta keskenduvat kõige paremini), ühel päeval kohatud kilpkonnast, tarantelladest, festivalidel kohatud eesti muusikutest, mängimisest ja tantsimisest ja olemisest, siis ühest tema küla noatantsust, mida kindlal päeval augustis tantsitakse. Joome juba järgmisi jooke, ning ma räägin aasia matusekommetest, ja serbia matusetantsust, ja ta ei usu mind sugugi, ning Skandinaaviast, ja keeltest.

Maksta ta mul loomulikult ei luba, kuigi tahan. Austraallase välimusega baarimees toob veel ühed õlled maja kulul. E räägib oma hobidest, millest üks on öösiti püssiga allveekalal käimine. Räägin talle, et olen hailiha söönud, ning ta lubab järgmisel korral haid lasta. Ta räägib, et teda peetakse igal pool mafioosoks. Poiss, pole ime, kui sa püssiga kalal käid... ta räägib ka erinevatest harmooniatest traditsioonilises muusikas, ning mingi ime läbi saan temast aru. Ma räägin talle Norra rahvamuusika ebaühtlasest meetrumist, ja see ei tundu talle üldse mõttetu teema olevat.

Ta suundub järgmisel hommikul praamile ja Pisasse, on aeg hüvasti jätta. Viisakad suudlused soojas öös, ja me läheme, ja korraks kohtusin ma väga „oma“ inimesega, aga sinna see jääb.