Tormid ja mäed

Kirjutatud 16.07.2015 Corte ülikoolis, Korsikal, 13:52

Hommikul selgubki. Eelmisel päeval nii sillerdav, nii läbipaistev, nii soe ja kutsuv meri on nüüd ennast liiva, kruusa, adru, puupulki ja heina ja muud mustust täis uhtunud, kõrged lained on väikelastele sobimatud ja tekitavad minuski aukartust, ning päike on pilvede vines peidus ja rannas vaid mõned kõhklevad külastajad. Kuigi käin selles sopas kõikumas ja korraks pikutan liivalgi, lisab kõik see mu tujukusele omakorda juurde. Veedan päeva rannabaaris, kusjuures suudan Šveitslast mitu korda kogemata solvata, ning kui lõpuks endale netipääsme ostan, siis suudan lühikese ajaga sattuda mitmesse internetitülisse – üldse igatpidi iseendaga üha rohkem sõlme minna. Ma tean, et põhjuseks on mu välitööde plaani täielik nurjumine – nüüdseks on mul jäänud saarel olla vaid kümmekond päeva, mis isegi oleks piisav imetegudeks, aga ma ei ole saanud MITTE KELLELTKI vastust, välja arvatud juhendajalt ja mr P’lt, mis ei aita mind aga kuhugi edasi. Isegi Corte’s nii erutatult minuga kohtuda tahtnud D ei vasta enam ühelegi mu kontakteerumispüüdele. 

Olen ummikus ja olen äpardumas, olen mures ja pettunud, ja valan seda igale poole välja, ning mu sõbrad ei saa aru, miks ma ometi ei naudi oma rannaelu ja miks ma nii palju virisen. Aga ma ei ole siia tulnud rannaelu nautima, ja just seetõttu ajab kõik mind veel rohkem meeleheitele. Ma olen korraks liiga üksi ja liiga arg, et sellega ise hakkama saada... Ja üldse tundub korraga kogu see Norra-aasta, või kogu mu programm, nii pagana keeruline – kõik on olnud nagu otsekui hästi, aga kogu aeg on olnud nagu midagi viga, midagi närimas, ja lõputu rahast mõtlemine muserdab mind igapäevaselt. Isegi kui raha pole parasjagu probleem, on see muutunud mu kinnisideeks, mida ma kunagi pole tahtnud... Kaotada KOGU Eesti suvi, sest mingid Brüsseli härrad ja prouad peavad seda vajalikuks, ühele äpardunud etnograafilisele uurimusele, terve EESTI SUVI, ja kõik mu sissetulekud, ja kõik mu aeg. Mu sõpradel pole aimugi, millest ma räägin. E saab aru ja on ise ka pettunud. Kogu maailma troopika ja seiklused on Eesti suvega täielikult kõrvutatavad, eriti, kui ei ole neid troopikaid ja seiklusi väga kellegagi jagada.

Söön juustu, leiba ja tuunikala, loen ja natukene nutan end magama, aga see ei juhtu ruttu.

Järgmisel päeval on aeg edasi minna. Vajalikke vastuseid pole Santa Maria Poggiu külast tulnud ning mu sisetunne ütleb, et korsiklasi niisama nime järgi sealt majast majja otsima minna ei oleks väga tervitatav. Otsustan minna tagasi Alériasse, et sealt järgmisel päeval püüda mägedesse ühele keelpillifestivalile hääletada, aga päev on veel noor.

Suhtlen pisut veel kaugete inimestega, ja N aitab mind paljust edasi, E’ga rääkimine ka. Varsti olen oma läbikukkumisega juba kuidagiviisi leppinud, ja nüüd olen vaba siin saarel tegema, mida iganes pähe tuleb. Mandrile minek ei päästaks mind ka paljut, sest Nice on minusugusele suhteliselt rumal kuurortlinn, ja Eestisse ei saa ma veel ka, sest enne olen lubanud Ateenas käia.

Otsustan kõndida 6 km eemal asuvasse Cervione külasse, trenni mõttes ja seal olevat ka etnograafia muuseum, aga peale 3,5 km peatub üks sõbralik naine: „Soe, mis? Tule peale.“ Ta peab Cervione’s restorani, mis asub täpselt muuseumi nurgas, ja mäkke looklev tee on pikk ja kuum, nii et olen väga tänulik. Cervione on järjekordne kaljunukil kõrguv ja rippuv külake, mingis mõttes püstloodis – siinsed linnad ja külad ongi nagu kitsed, nad ronivad mööda järske kaldaid üles, ja otseteid pole olemas (välja arvatud trepptänavad), kõik muu lookleb siksakiliselt ja kitsalt ja ilma mingite kõrvaltänavateta ja eestlase jaoks eluohtlikult. Kuidas sellised suured autod siin üldse kurve (need pole kurvid, need on teravad murtud nurgad) välja võtavad, ei mahu mulle kuidagi pähe. Teeäärtes näeb tihti väikeseid kivitahvleid küünalde ja lilledega. Paistab, et mitte ainult eestlaste jaoks eluohtlikud...

 sinna kaugele kõnnikski täna

 ikka üles ja üles

Muuseum on armas ja väike ja totraid etnograafilisi materjale täis kuhjatud (mitte üht otsest märki tantsimisele, aga lastemängude vitriinis on palju vilepille). Peagi kõnnin juba linnast välja, alla, alla, ja hääletan end tagasi suurele teele ühe vanema daamiga, kes on oma õe või sõbranna külalistemajas abiliseks ning kelle tütar elab nüüd Austraalias. Alériasse viib mind oma minibussiga kohmetu kolmekümnendates kohalik mees.

 Restoraniomaniku auto Cerviones

 Vääääga kaugel

 Cervione kirikunurk

 Sealt kangialusest läbi ja siis ongi imemärkamatu muuseumipääs

 Sellised on need korsiklased ikka veel. Just sellised

 Muuseumitoake Jeesusega Cerviones

 ah! ma tahan neid kõiki mängida!

Aléria kandis on kaunid liivarannad, kuhu peamiselt saksa nudistide tarbeks on ehitatud hunnik ’camping naturiste’e, peamiselt ehk keskealiste eks-hipide rannaparadiise, nii et tavalist peatuspaika peab mõnda aega lausa otsima. Nudistide paleed on kodulehtede järgi kallid ja vuntsitud ja tõenäoliselt väga tasakaalus feng shui’ga ning tunduvb, et õige nudist on väga rikas ja väga eskapist ja sisemiselt kindlasti väga tasakaalus või sinnapoole teel. Nii Nice’i kui Korsika tavarandades näeb palju igasuguses vanuses naisi vabalt ja muretult topless päevitamas või ringi käimas, aga mul, Skandinaavias nii suvalisel nudistil, ei ole siin eriti tahtmist end kämpinguski ainult bikiinide väel näidata. Ma olen siin saarel kaugelt liiga vallaline ja üksireisiv, tekitades juba piisavalt küsimusi ja uudishimu, nii et kuidagi sobimatu tundub oma kehaga lisaks ringi lehvitamine. Vahel imetlen selle koha pealt mõnesid teismelisi – nende piltilusad ajakirjakehad on neil suvaliseks aksessuaariks kaasas ning nad ei näi väga märkavat, kas keegi sellest puudutatud on või ei, aga ma tunnen end alati nii ebameeldivalt väljakutsuvalt, et lihtsam on tõmmata rätt või kleit või asi katteks peale ja olla väljakutsuv oma privaatse jõekivi peal, eraldi. 

Aléria kämping on 3 km ranna poole ja otsustan selle miskipärast jala minna. See on mõnus turistilõks, täis basseine, tenniseväljakuid, sakslasi, peresid, autoelamuid, rannaliiva, sulgpalli mängivaid lapsi, batuute, rattaid ja loojuvat päikest. Jälle kord püstitan oma niru kodu kahe puukese vahele ning näen võrkkiiges paela punudes kuklas paljude inimeste küsivaid, imestavaid pilke. Teisi minusuguseid üksi ja autota rändajaid siinmail ei leidu, ju nad siis ööbivad metsas või matkaradade läheduses eraldi. Mu jalad on veel valusamaid ville täis.

Järgmisel päeval veedan hommiku rannarestoranis jäätist süües ja sinises vees. Kõik vaated on nii piltpostkaardilt, et tunnen võõristust ja ei usu oma silmi. Millegipärast on kõik, mida enda ees näen, minu jaoks sobimatu – nagu ma saaks korraks sisevaate eluviisile, mida endale lubada ei tohiks... Rannarahvas on ka sobimatu, laisalt tumepruun ja pingutab lihaseid või õlitab rindu, ja see kõik tundub nii rumal, või olen ma ise rumal, et seda nautida ei oska. Kaks noort prantsuse tüdrukut viivad mu tagasi linna ja peagi on aeg hakata end mägedesse võluma, mis ei pruugi nii lihtne olla, sest mul on plaanis liikude peateedest nüüd väga eemale...

Mind võtab peale J, seesama suur, tugev ja mõnus, kes mind 3 päeva tagasi Alériasse on toonud. Imestan, tervitan – ta on koju minemas, külasse umbes 15 km minu soovitust eemal. Ta viib mind ilusamat teed pidi (jälle kirjeldamatu, millised kõrged tõusud ja kurvid ja rohelised kastaninõlvad ja korraga avanev sinine järv ja mägede tagant ikka veel paistev Vahemeri ja kivised külakesed seal vahel, olen lummatud) ja sõidutab mu enda kodust kaugele edasi... kuni olengi oma sihtmärgis. Näen, kuidas kontserdiala on otse Moïta külakese kesksele platsile valmis sätitud, ning jätan hüvasti: „A bientot! Nägemiseni...“

Mul on millegipärast tunne, et näen teda juba järgmisel päeval jälle, aga ei mõtle sellele pikalt.

Poole sõidu pealt olen aru saanud, et tema autos vedelevad esialgu rattaosadena paistnud jupid on tegelikult ratastool, ja siis saan aru, et autol puuduvad pedaalid täielikult, aga selle asemel on seal mitmeid kange ja vidinaid, mida tavalistes autodes pole näinud. Ja siis korraga saan aru, miks ta keha nii suur ja tugev on, sest nii mägisel maastikul ratastooliga ringi sõita peab olema lausa vägilase lihastrenniks. 

Moïta on kõige väiksem koht, kus seni olnud olen. Vinnan oma koti kohvik-baari juurde, kus lapsed, teismelised ja nende pered näivad valmistuvat pärastlõunal algavaks suurkontserdiks, või mõned võibolla niisama igapäevaselt tšillivad, ning lähen ’linna peale’ jalutama – öömaja otsima. Kõnnin külaserva ja hakkan teeäärseid skännima, kuskile siia ikka ju ronida saab... aga nii nagu kogu saare peal, ääristab siingi – ühel pool teed on 1,5-2 m püstloodis kruusa-, kivi- või kaljuseina, selle kohal okasvõsa, mille taga paistavad mõned nii ihaldatavad vanad puud, aga kuhu pääsu ei ole, eriti mu suure kotiga. Teisel pool on ka peaaegu püstloodis langus, mida maskeerivad pea inimsuurused sõnajalad, või metsik roosivõsa, ja millest samuti läbipääsu ei ole, ja mille taga asuvad puud omakorda kasvavad pea püstloodis languse kohal... võrkkiige püstitamine võib kuidagiviisi olla isegi võimalik, aga sel juhul magaksin sügaviku kohal.

Külaservas vahelduvad ilusad privaatsed villad ilusate privaatsete hauadega, mis on kergelt õõvastav. Külakesel tundub üldse puuduvat üks keskne surnuaed, selle asemel on eraviisilised, sepistatud aiakestega ümbritsetud väikesed rahulad püstitatud majade vahele nii pikalt, kui üldse teed mööda kõnnin – villa, aed, 5 hauda, villa, aed, teeke, 3 hauda, villa, haud... kas tõesti magan täna öösel keset mägiküla haudade vahel? Mul ei ole sellega otseselt seotud mingeid hirme, ent kohalikele vahele jäädes võib see näida väga lugupidamatu. Nii et ma ei leiagi hetkel ühtegi varianti öö veetmiseks... kõnnin küla keskele tagasi.