Korsika teine päev

Hommikul 8 ajal saan end liikuma, aeglaselt aeda. Lähen tiigitaskusse konni otsima – üks rohekas istub, ja äkki märkan üht sõnnikumardikat uppumas, tohutut ja uhket, aga ühe vigastatud esijalaga – aitan ta välja. Alles nüüd saan aru, et hommikul ei olnud tuttavat telgikuumust, kuna mäed varjasid aeda ikka veel – aga varjupiir kadus kiirelt koos päeva algusega. Sööme kaasas olnud jogurtid ja pähklid koos maja aprikoosidega. Siis annab David meile pisut tegemist – puhastage need herned (kokku vaid umbes kaks kauna ussitanuid), minge korjake sealt puu alt need aprikoosid, sealt puu otsast need mandariinid – ahaa, ok, kas te teate, kuidas neist moosi teha?

-        

          - Kas me korjasime õiged üldse? Tunduvad kuivanud...

-        - Jajah, mõned teevad koos viljaliha ja kõigega, ja see ei ole ÜLDSE hea – tõeliselt keelt alla viiva moosi jaoks peab näete NIIVIISI kogu koore küljes oleva valge materiali eemaldama, sest selles on kibedus... ainult kollaseid koori kasutatakse kõige paremaks moosiks.

-        - Mis siis viljalihadest saab, kuhu need lähevad?

-        - Eikuhugi... Kas tahate proovida?

Järgmised tund aega puhastame mandariinikoori. Üks ritsikas kõnnib valusalt Kati õlal, David aitab ta laua peale ning ritsikas teeb meie mandariinijääkidest endale pidusöögi. Oleme tänulikud, et ei pea kuumas aias midagi tegema, vaid saame olla suure varjulise puu all kiviveranda vaipadel – vaid imelised ilusad väledad sisalikud jaksavad igal pool radadel ja servadel ja treppidel peesitada või niisama omi asju ajada. Meile on iga kuumusesse sattumine väga raske. Päeva jooksul muutub kogu aed pea kõrbeks, seda kastetakse kannatlikult tunde ja tunde. Kuuleme, et enne septembrit, mõnikord enne oktoobrit siin enam ei saja. Lehmapiima ja –juustu saarel ei toodeta – neile ei jätku piisavalt rohelist toitu, seega kitse- ja lambajuust on palju lihtsam ja loogilisem valik. Juba eelmisel õhtul on imestatud mu prantsuse keele oskuse üle – kui asi puudutab toiduaineid, eriti köögivilju ja juustu, siis on mu prantsuse keel laitmatu. Ühtegi teist sõna ma ei tea.

Mandariinid tehtud, saadab David meid apelsinide järele, mida õpetab peale pesu lõikama. Niisama, ots maha, ja siis imepeenikesteks ratasteks, mis kõik samasse moosi lähevad, koore ja kõigega. 

Kui seda lõpetama hakkame, on lõpuks Ben ka ärganud, ning David hakkab lõunat tegema – keedetud või aurutatud artitšokid (mis pole muud kui tohutud lilled,  mille puhkemata õielehtedelt koos sinepikastmega „liha“ hammustatakse, ning mille südamik pisut isegi ehk kartuli moodi maitseb), köögiviljapirukas (kuldkollaste oma kana munadega, pea quiche’i-laadne – suvikõrvitsate, kana, porru, tomatiga – imeline!), endive salatiks (natukene võilille maitsega roheline ja valge leht), hiljem pisikesed tassid türgi kohvi koos meie Istanbulist kaasa haaratud lukumi’ga magustoiduks. 

Oleme täis söönud ja rammestunud, ent minekuni on veel tunnike, nii et ronime lõõskavas päikeses mägedevahelist teekest pidi üles. Kogu maastik on täis võltsoliivipuid (oleastre) ja kõikvõimalikke okkalisi taimi pisikestest kuni kahemeetriste ohakateni – Katil on varbad verised ning mu viljapuudest saadud marrastused kripeldavad higisoola puutel. Tõuseme aheliku vahele, nii et näeme teisele poole oma vahetuid künkad – kaugemal on suured mäed, metsa kohal mingi uus asula, helendavad kivised majad. Siin mäetee peal on mõned vanad varemed – majakoht otsekui eikusagil, ja kes teab, kui vana..

Jätame hüvasti. Ben lubab meid rannas kinni püüda, või siis kohtume nädala lõpul Bastias, mida ta külastada plaanib. David viib meid Lumiosse, kust saame poest vett, veini, leiba, pestot ning kitsejuustu. Nende maja moos – aprikoosid koos Madagaskari vaniljega – on meil juba kotis.

 Kastitäis neidsamu väikseid purgikesi pannakse juustupoodi maha – ametlikku levisse need ei jõua. Juustutalu on nii populaarne, et juustud on kõik pikalt ette reserveeritud. Aga siin pisikese linnakese poes on veinid kummaliselt kallid – 16, 14 eur. Valime endale kaks erinevat rada, kuidas randa kõndida, ent loobume – see tundub olevat 2, ehk ka 3 km kaugemal, nii et selle asemel ronime peaaegu südamerabanduse äärel tagasi tee peale, kust hakkame mitte kuigi heas tujus Ile Rousse’i poole hääletama. Kati kotid on vahemikus 11-13 kilo, minu omad kokku umbes 25 kilo. Ma peaaegu tunnen, kuidas kaal kaob lihtsalt selle kotiga ühe koha peal seistes...

Saame Algajola risti ühe Prantsuse kokaga? Sealt edasi Ile Rousse’i suunas Prantsuse abielupaariga – aga linn tundub suur ja keeruline, ning palume end palju hiljem maha panna, mitte seal. Lozari külakese rand on autoteele palju lähemal – muretsen, et sõidame õigest randa keeramisest taas mööda, ning palun meid kohekohe maha panna. 

Istume rannale peenetest kividest liivale. Vesi on pehme ja soe, lained suured, ehmatavalt suured, ja maitsevad nagu hapukurgivesi. Sööme saia ja moosi. 

Vedeleme seal tuulisel rannal päikeseloojanguni, pärast mida tõstame seljakotid rannalt leitud ostuputkasse ning kõnnime pisut eemale puu otsa – veini jooma ja päikeseloojangu järgset imelist värvidemängu pilvedel pealt tunnistama. Vein saab joodud, keel saab lõhkinaermiseni pehmeks ja meie riided saavad  segaduses sipelgaid üleni täis – niimoodi möödub jaanipäeva õhtu. Juba enne rannal laulsime ainukesed Jaanilaulud, mis pähe tulid, ning vorstidest ei mõtle me hetkegi.

Kukutame endid puu otsast uuesti alla, kui taevas on juba säramas mõned tähed ja ere kuusirp. Öömaja sätime sama puidust ostuputka verandale – mina otse laudpõrandale oma odavasse magamiskotti, tähed katuseks, ning Kati tõmbab putkapostide vahele oma magamiskiige. Tuul öö jooksul lõõtsub ja raugeb, lainemüha on vali, hommikused varesed samuti. Ärkan 7-ajal ja lähen hääletamiseks silte joonistama. Hiljem pakime, sööme, saan joogat teha, ujume. Kui rannavalve lõpuks vaatama tuleb, mis täpselt toimub, oleme mõlemad bikiinides – Kati end kreemitamas ja mina tõusen just merest. Mu bikiinid on selle uue suurema Norra keha peal nii pisikesed, soolane vesi tilgub mu päevituma hakkavalt nahalt liivale ning otse rannavalve auto kõrval on voolikuotsik, mida paratamatult pean kasutama, et mitte täiesti soolasena edasi rännata. Ja siis nii ongi. Keskealised mehed ei tule oma pisikesest autost väljagi, vaatavad ühele poole – bikiinides tüdruk duši all, teisele poole – bikiinides tüdruk määrib kehale kreemi, ja kui need kaks tüdrukut kokku kõnnivad, soovivad mehed muigega meile kena päeva ning sõidavad minema.

Nalja pärast teeme Katiga kokkuleppe, et kui teinekord tundub võimudega pistmist, võtame kohe neid märgates juba eos kähku riided seljast. Äkki töötab teine kordki sama libedalt.