Cap Corse

See on esimene öö, mille magan ühes jutis, kordagi ärkamata. Meie esimese korruse vannituba on avar ja maitsekas, aken avamas läbi roheliste väätide õuele ja merele. Pillan Ben’ile „Tere hommikust“, ning saan jälle liiga hilja aru, et oma tavalisi kaaslasi ta vist tervitaks suudlustega. L, kõver, täielikult atrofeerunud lihastega karvane mängur suudleb oma ema igal majast lahkumisel ja saabumisel, samuti head ööd soovides. Kuigi oleme Katiga väga vapralt tutvumistel ja hüvastijättudel igasuguse eestlaslikkuse minetanud ning suudleme peaaegu vabalt, ei tule meil see inimesi iga kord uuesti nähes üldse meelde.

Teiste jaoks me oleme tõenäoliselt tundetud jõhkardid. 

Sõidame linna ja lähme eraldi – mina suvalisse tobedasse mürgise kohviga nurgakasse meile kirjutama, Kati linna vaatama. Bastia on suvine ja vaba ja ilus ja veetlev, siin oleks kohe pikemalt. Kui saaks hoopis selles linnas oma uurimistöö või kooliasjadega tegeleda... Selles on midagi sellest sarmist ja mõjust, mis Tallinna vanalinnal mulle kunagi aastaid tagasi oli.

Ostame SPARist hunniku valmistoitu, mille ühe tänavatrepi ääremüüril istudes liialdades ära sööme, ning läheme pakime oma kotid ümber – L’i ema lubab meil oma suuri kotte ühe öö veel nende juures hoida, nii et nüüd oleme vahelduseks ülikergelt: vaid väikesed seljakotid käterättide, bikiinide ja mõne ampsu toiduga (pähklid ja taoline) ning lisaks magamiskotid üle õla. 

Hääletame linnast välja, saare põhjatipu, Cap Corse suunas. Meid võtab peale Alžeeria päritolu restoranitöötaja, kes oma perega Macinaggiu’sse on kolinud juba aastaid tagasi, ning loodab, et meil ei ole midagi tema orientaalse muusika vastu. Tiksume vaikselt Katiga muusika taktis ja lookleme mööda rannaserva kaljusid, vaade itta, Itaalia saartele ja lõputult edasi-tagasi sõeluvatele hiidpraamidele. Mööda libisevad mitmed väiksemad ja suuremad külakesed, kobaras ümber jahisadamate või sõrmkübara suuruste randade, mitmed neist kaetud mustjaspruuni adruga. Juba noorte korsiklaste käest oleme kuulnud, et meelsamini nad käivad läänekaldal rannas, kus on puhtam ja ilusam. Restoranide, hotellide, merebaaride rida, ja jälle kalju ühel pool, müür või tühjus teisel pool, õhtune meri end sillerdavalt laiali laotamas. Alžeerlane on lõbusas tujus.

Ta paneb meid maha idakalda kõige põhjapoolsemasse asulasse tee ääres, väikesesse Macinaggiu’sse, otse sadu purjekaid täis jahisadamaisse. Korraks tekib kadedus – aga ehk jõuab veel sel suvel purjetada ka, kannatust, Madli... 

Kõnnime üle mäe, mööda võsaseid radu järgmisesse pisikesse asulasse, kuhu suur tee enam ei vii – kas see on Rogliano? Ma ei saagi selle koha nime teada, ka siin on merel mitu ilusat purjekat õhtuks end ankrusse heitnud. Leiame endale peale mõningast kaljuronimist väikese eraldatud pesakese külast kaugemal, ühe rannasopi, kuhu adru on uhutud kaljunukile pehmeks voodiks. Siia jääme päikeseloojangu vastastaevast imetlema, purjekad peidus, mõni praam veel möödumas, aga kõik nii kaugel, et ujumisriiete jaoks kaob vajadus.

Käin kolm korda ujumas.  

Magame küll seni pehmeimal pinnal, kuid ärkame iga poole tunni järel, et kontrollida, kas me oleme juba uppunud. Meil pole aimugi, kui suur siin meres tõus ja mõõn on.

Me ei upu, ja tõusu ei paista kuskilt, aga hommikuse teise ujumise ajal Kati korraga karjatab, lühidalt, ent tõsiselt. Mis see oli? See oli nüüd küll, see oli nüüd küll... Kati ei suuda keskenduda, ta ujub kiirelt kaldale ja tuleb värisevatel jalgadel mu juurde. Ma tahaks et ta istuks, aga ta on liiga šokis, ja ta käe peale tõuseb punase ja vihasena: punane laik, paar väiksemat laiku ümber, ja teravad triibud selle juures. Meduus. 

Me ei mäleta mitte midagi sellest, kuidas meduusikõrvetusega peab ümber käima – see on kuidagi seotud pärispõletusega ja kuidagi seotud mürgiga (millele ka Kati käele tekkiv paistetus ilmselgelt osutab). Katame meduusijälje niisama, igaks juhuks, kookosõliga, ning pakime end kokku – juhul, kui Katile on ikkagi rohkem abi vaja. Enne lahkumist ronime kaljunukile, mis ulatub mere kohale, kus ta oma „sõbra“ leidis – kus see väike jobu on? Ja siis korraga näeme, vaevu läbi kirstallselgete lainete, õrnroosat, läbipaistvat ja pisikest, üksinda, üha ranna poole ujumas, ehk Katitki igatsemas, igavene tõbras. Ta on armas ja ohtlik ühekorraga. Lahkume segaste tunnetega ja matkame mööda rohelist poolsaart tagasi Macinaggiu linnakesse, kust ainult väga üksikud autod lõuna poole liiguvad. 

 

Viimaks saame peale – suur ja uhke auto, ilmselgelt meie kõige rikkam saak seni, peal pikk, autoritaarse õhuga halli peaga prantslane. Kas ta puhkab Korsikal? Ei, sest ta on pensionil. Tal on maja Prantsusmaal ja Korsikal, Bastias, kus veedab 3 kuud aastas (Kati saab aru, et ta ongi nüüd siia kolinud, aga ma kuidagi ei usu). Ta küsib, kas korsiklased on meid sõbralikult kohelnud – on, ja soojalt – miks ta küsib? Tegelikult niisama, mõned võivad kinnisemad olla. Kui kaua ta siin saarel on käinud? 40 aastat. Kas tal siis ei ole korsiklastest sõpru? Palju, ja väga häid... talle meeldib, et siin veel häda korral kõik tulevad kokku ja aitavad teineteist, Prantsusmaal seda naljalt enam pole.

Siis selgub, et ta läheb paraglide’ima, Bastiast 40 km lõunas mägedes on hea alguspunkt, ta püsib sealt alustades õhus tunni või poolteist ning püüab lõpetada ühele kindlale rannale otse baari juurde. Paraglide’imise pärast on ta ise palju häälega ringi liikunud – maandudes on vaja kuidagi tagasi auto juurde saada. See pühapäeva hommik on kuidagi ERILISELT tuuletu, ning ta loodab hea lennu saada. Tema pikim lend on kestnud 5 tundi.

Meile ei mahu see pähe.

Tuulisema ilma korral tegeleb ta windsurfinguga. Nende kahe vahel vahetabki, igapäevaselt. Ütleb, et tegevust on vaja, kui pensionil ollakse. Tal on väga väljapeetud inglise keel, ent meie hääldus ajab teda vahel segadusse. Nüüd nädala pärast lahkub ta Korsikalt, et alles septembris tagasi tulla – suvine turismihooaeg on liiga hullumeelne tema jaoks. 

Täna vist sõidame kiiremini, või ma ei teagi, igatahes on mul poole sõidu pealt nendest kaljuloogetest süda jõhkralt paha, aga suudan sellega kuidagiviisi hakkama saada. Kuradi küljelt-küljele karussell...

Oleme jälle Bastia kesklinnas, kummaliselt kauagi ühes kohas. Ootame, kuni hommik saab peaaegu lõunaks, et L’i pererahvast mitte üles ajada, ent lõpuks ikkagi läheme neile äratuskellaks. Eelmisel õhtul on saabunud L’i noorem vend, lõbus kutsikasilmadega ja ilusa inglise keelega kiusutüüp, kes meid nüüd vastu võtab.

Lõpuks on nende juures nii mõnus... istume ja muljetame niisama (ma tegelen salaja piltidega ka), ja siis istume ja sööme nende lõunasööki, ja siis lähme kohalikku pisiteatrisse L’i ema proovi vaatama – tõepoolest, seletage mulle rahvateatrite kostüümikunstnike loogikat – lippan linna veel kirju saatma – ja siis kutsuvad nad ühe sõbra, et meil oleks rohkem autosid, ja juba sõidame randa.