Kirjutatud kummalise
nimega kohvik-baaris Moïta külas, Costa Verdel,
Korsika idakülje mägedes. Mul on jalad värskeid ville nii täis, et homsest
matkatossude jalgapanekust võin ainult unistada, ning kätel on uued verised
kriimud, sest ronisin just ühes oma seljakotiga läbi okkalise võsa, et kuskile
ööseks parkida, kuna kämpinguid ja muud lõbu siin ei ole. Jalalabad, mis ehk
hämaras hiljem tunduvad pruunid, on kaetud sulaselge tolmuga, sest sinna võssa
ronimine toimub mööda püstloodis kruusaseina... kuidas ma sinna tagasi saan, ei
tea. Kell on 19:00 minu isa juubelil, 11.07.2015, ning ootan kell 21:15 algavat
kontserti (mille tõttu olen ka üldse siin).
On 3. juuli. Kõnnime Katiga läbi villade-aleviku tagasi kitsale
rannatänavale – liiv ühel pool, aiad/majad teisel pool. Peatumiseks on kohti
kehvasti ning õige pea taipame, et ka autojuhid tunduvad kehvad, rikkad ja
ninakad. Oleme tükk aega edasi kõndinud (peaaegu alla andes ja merre minnes),
kuni saame hea koha, ja õige kohe seega ka juhi.
Väike, halli peaga, ent mitte just vana, käbe korsiklane viib
meid mitte ainult Ajaccio teele, vaid kiirteele, kust peatumiskohtadega ring läheb
nii Corte suunas kui „pealinna“ suunas. Seal teederistis, kus olid mõned poed,
mõned autod, palju kuuma päikest, ütlemegi Katiga hüvasti. Seikle hästi, ole
hoitud... anna teada, kui sul on mõni mure.
Okei ma pean mainima
et hilisteismeline või varakahekümnendates kohvikupoiss, kes töötab võibolla
oma ema, võibolla mõne muu emaliku bossi all, koos tumedapealise loomulikumat
sorti Kyle Jenneri tüüpi tibiga, on täiesti RAAMATUMEES. Ta võiks olla tobedatest
naistekatest, või millestki paremast... pähklipruunid salgud keerduvad kõrvade
ümber kuklale, saledad lihased on kotte tõstes pingul, piklik nägu on selgete
joontega, põsesarnad, lõug ja huuled välja joonistunud, tumedad kulmud pilku
sügavamaks raamimas, milline tagasihoidlik ja kiusav naeratus....
Kati läheb edasi Ajaccio suunas, et võtta pärastlõunane
praam Touloun’i ja sealt pärast couchsurfing ööbimist rong Avignoni, kuhu tal
on nädalaks ostetud etenduste piletid. Mina pean saama pärastlõunaks Cortesse.
Tee tundub autosid täis, see ei peaks ju väga raske olema...
Mind võtab peale 45-60 aastane valgete juustega jõuline ja
omamoodi hipilik tunduv (või just sõdurlik?) Korsika mees, kes läheb parasjagu
Vizzavona’sse, et seal „natukene jalutada“, tõenäoliselt matkama. Üldse tundub
ta suur matkasell – ta annab mulle vaatamiseks kohe sellesama mägijärvede
raamatu, mida Franck’iltki korraks laenasin, ning kiidab Korsika maastike väga
– Sardiinia polevat pooltki nii ilus ja mägine.
Ta ei räägi inglise keelt, ikka vaid korsika ja prantsuse.
Tuleb välja, et ta on meeletult reisinud – Lõuna-Ameerika,
Kesk-Ameerika, Vietnam ja muid Aasiamaid... Tema meelest „natukene“. Ta kiidab
Peruud, mis olevat fantastiline, ning ma kujutan ette, kuidas ta üle poolte
maailma mägede on kõndinud, et „natukene jalutada“. Mis tööd ta teeb, sellest
me vist ei räägigi. „Räägime“ terve tee erinevaid asju, mis pähe tulevad, ning
suhtlus voolab mõnusalt. Ta üldse ei hooli, et ma tema keelt ei mõista,
selgitab hoolega ja miskipärast ma saangi aru.
Vizzavonas algavad mitu matkarada – põhimõtteliselt on see
kõigest üks mägedevaheline metsatee, ühel pool seikluspark ja teisel pool väike
baar-restoran, kus saab postkaarte osta, mõned majad ümberringi. Jätan
postkaardid ostmata ning hääletan edasi, aga nüüd läheb kauem, palju kauem.
Näen mitut peret ennast tee äärde parkimas, erinevaid pereliikmeid ja muud vara
autost välja pakkimas ning siis metsaraja algust otsimas. Üks tõsiselt
sportliku väljanägemisega hard-core
trekker astub minust mööda – kas oled juba rada alustanud? Ei, ma ainult
hääletan... Siin saarel pigem vist niisama pühapäeva-matkadel ei käida, ikka
korralikult ja ekstreemselt.
Lõpuks peatub üks, jälle vanem mees, samas vanusevahes,
jälle korsiklane. Kuidas neid nüüd äkki nii mitmeid on saanud... Ka tema ei
räägi inglise keelt üldse. Ta viib mu Venaco’sse, mis on viimane küla enne
Corte’t (10-12 km, nii et jala ma siiski kohtumisele ei jõuaks). Ta avab aknad
ja kommenteerib kastanilõhna – tõepoolest, täiesti võõra välimusega kastanid on
suurte tähtede kujulistes kollakates õites, ning õhku täidab lummav hõng.
Kastanitel – või on need ikka kastanid, ta hääldab neid nagu chatagnelle, äkki see on midagi muud? –
olevat haigus peal (mille nime unustasin), mis neid hävitab. Mees räägib
kastanimeest, mida ta vist ise ka toodab oma mesilastega, ning näitab mulle
Corte otsa.
Seda külakest ma mäletan. Venaco’s on mitu ilusat teelooget,
mis mu teed linnast läbi üha pikendavad, kott on raske ning lõunane päike
halastamatu. Mul ei jää muud midagi üle, kõnnin muudkui edasi, ja mööda
roomavad kivised kõrged majad (tee pealt mitte nii kõrged, sest nende alumised
osad peituvad tegelikult sügavale orgudesse – samas teisel pool täpselt nii
kõrged, sest nende tagumised pooled on toetunud mitu meetrit kõrgemale kui
esimesed – milline kummaline kaldus arhitektuur, peadpööritav. Kauguses sinavad
mäed suure vihmarohelise oru taga. Siin orus on juba jõgi, metsa lopsakus
osutab sellele selgelt.
Suur autode joru, mis minust möödub, peatub kümme meetrit
hiljem tee-ehituse foori taga, ning üks ennist mööda sõitnud mees hõikab mulle
– kuhu lähed? Kutsun teda mõttes Woody Alleniks, kuigi ta on noorem –
tegelikult meenutab ta „La vita e belle“ näitlejat, suured kohevad lokid pea
ümber raamiks, pikk, kitsas kookus kogu ja põlevad silmad. Hiljem ütleb ta
mulle ka oma nime, aga olen selle nüüdseks unustanud.
Woody Allen räägib pisut inglise keelt. Ta on ka
hobimatkaja, räägib GR20st, ja on just Islandil käinud, mis talle väga meeldis.
Seal ta tuuritas lihtsalt ringi, et võimalikult palju näha – järgmisel korral
on siis hea kohe teada, kuhu trekkima minna. Ta on ka väga varasest
arheoloogiast huvitatud – tal on nimekiri kõikide Korsika leiukohtadega, mida
ta järjest läbi on matkanud. Kuskilt leidsid nad mingi koopa- või kaljujoonistuse,
mis osutus vist palju varasemaks seni arvatud asustusest...
Enamik baar-kohviku
elu toimub väljas, ent nüüd on sisse istunud kaks vana meest, hallid, üks
vuntsidega. Nad on juba mitu korda ettekandjatele lehvitanud ja vist rahulolematud,
üks tõuseb, voldib enda ees 10-eurose lahti, istub uuesti. Keegi ei tee eist
välja, nüüd peatavad nad Raamatupoisi, kes pöördub aeglaselt – jah, nagu filmis
– tervitab neid, kummardab nende poole – mõlemaga surutakse kätt ja ta lahkub
nende jooke tooma. Nende meestega tundub tark olevat hästi läbi saada.
Woody Allen viib mu kämpingusse ära, tuleb autost, surub
kätt ja tutvustab ennast.
Veider kämpingumees küsib mu limonaadi kohta, kas ma jääd ka
tahan. Mul on korraks kojujõudmise tunne.
Puhkan, pakin võrkkiige lahti – seekord veel kõrgemal kui
varem, viiendal ’korrusel’, juba peaaegu täiesti palvemaja nurgas, ja ehitan
pesunööridele linadest ja rättidest seinad ümber.
Vaade otse voodist. Minu puud
Told you...
Vaade teises suunas. Minu palvemaja
Nii saabki elada, kui tavatemperatuur ööpäevas on 22-35 ja privaatsusvajadus pole üüratult suur. Minu kodukontor Corte's, Korsikal.
Püüan end esinduslikuks saada
– Indoneesia kleiti, viimane türgi maius veel kotti International Office’i tüdrukule ja kiiresti ülikooli, kus all
fuajees istudes viskan kokku vajalikud küsimused ja ütlen tere oma
internetimaailmale.
Närvis, jah, lõpuks sisenen paar minutit enne õiget aega tema
kontorisse. Ta küsib, kuidas mul on läinud (praktiliselt ei kuidagi, v.a. ühe
muuseumi mehe vastus, et saame kokku ja räägime), annab ühe inglise keele
õpetaja meiliaadressi, teen väikese sissejuhatuse, kes tulevad ning mis neilt
küsin. Ja siis saabuvadki – professor P on mõnus, keskealine,
halli-mustaseguste lühikeste juuste ja ümara näoga, koheselt soojust ja
kindlust tekitav, mees nagu mets; madame B on noor, nii noor, pöörase
blondi lokkidekuhjaga, mis langeb ta saledatele õlgadele ja seljale ning mida
ta vahel ühelt poolt teisele sätib, seljas leekivpunane kerge kittelkleit,
päikeseline nahk säramas, suured elavad silmad niisamuti. Ma palun luba juttu
lindistada. Kui millestki üldse kahju on,
siis sellest, et mr P ei saa elava B kõrval üldse sõna, B on kategooriline ja fanaatiline ja oioioi kui ilus, tõeliselt armastusväärselt
ja karismaatiliselt ilus, nagu lavainimesed ja lavastajad-inimesed peavadki
olema. Mr P on ka ilus, sest ta on mees nagu mets, soe ja tume.
Ütleme hüvasti, jätan kiirustades-häbenedes International office’i tüdrukule, kelle nimi mulle kunagi meelde ei jää, türgi
maiuse ja oma tänud. Istun veel tükk aega allkorrusel netis, et rahuneda ja
enda „edu“ jagada. B on võtnud minu jaoks mõned telefonikõned, mõlemad
lubavad saata allikaid, kui neil midagi pähe tuleb, võibolla videot, võibolla
inimesi-kontakte. Tunne on palju lootusrikkam kui ei kunagi varem.
B saadab õhtul veel Santa Maria Poggiu tantsugrupi inglise
keele oskaja Julia telefoninumbri, kellega otsustan austusest nädalavahetuse
vastu mitte reede õhtul ühendust võtta. Samas sõnumineerib see muuseumitüüp
D (ja lisab mind sõbraks, ja laigib mu Corte-pilte, ja saadab mulle
meili), kes on parasjagu linnakohvikus ja võib minuga kohe nüüd kokku saada.
Korraks löön põnnama, sest rünnak on liiga intensiivne; siis lähen otsin seda
kohvikut, tulutult, mitu korda, siis kõnnin juba kämpingu poole, et mul on nüüd
muud plaanid. Kui kämpingukohvikus õlut võtan, annab ta teada, et liigub nüüd
Ajacciosse ära – äkki saan mingi päev sealt läbi käia, ja kindlasti leiame aja
kohtumiseks! Nii jääb.
Nädalavahetuse (4.-5. juuli) „valmistun“ järgmise nädala
kindlasti toimuvateks intervjuudeks ja kohtumisteks – teen plaani, mida netist
pean veel selgeks õppima (quadrille’i ja Tutti in Piazza kohta, B doktoritöö edasi tõlkimine-lugemine), aga loomulikult läheb sellest palju netisuhtlusele
ära. Siiski jõuan lugeda palju Skinnerit, natuke Korsika-majandust, mitmeid
etnograafia-kui-teksti, etnograafia-kui-tantsu, etnograafia-kui-teadmise
artikleid, ja nii haarav on – korraks olen akadeemiliselt nii võlutud. Käin
ennast jões palju jahutamas ja loen seal kividel, päikses või varjus.
Autoportreed mu kodujõega
Kämpingurahvas on iga päev omaette elamuseks, ja just need
kohalikud, mitte Saksa, Madalmaade või Prantsuse külastajad. Oma vihikusse olen
kirjutanud (teadmata hetkel, aga kahtlustan, et 2.07.2015 enne Ajacciosse
hääletamist):
„Nüüd istuvad kämpingukohvikus mitu laudkonda korsiklasi.
Kaks kuivetunud väikest meest, tavakliendid, koos mustapäise kõvera näoga
naisega, kes sageli suitsetab. Suur laudkond naisi – kaks hõbedajuukselist,
mustas; väsinud näoga majaperenaine; blond sätitud soengu ja päikeseprillidega
umbes 60-70 vahel; punaseks toonitud juustega tõmmu keskealine. Varateismeline
nooruk ühineb laua juurde, teeb punapäisele pai liigutuse ja istub krõpsudega
maha. Veel on üks eriti vaikne kolme naise laudkond, väsinud ilmega ja silmale
mitte ilusad.
Teenindab tundmatu poiss, teismeea lõpus või 20ndate
alguses, ajakirjateismeline. Pole teda varem siin näinud.
Hiljem näen, et naiste lauas on üks kollakasblondiks
värvitud pisike ja kängus veel.“
„3.07.2015 kell 18:52, Chez Bartho kämpingu kohvikuõu
Nüüd tuleb korsiklasi siia õuele iga päevaga juurde. Praegu
on – neli teismelist, kergelt ülekaalulist poolpaljast tüüpi otse minu ees
pinksilaua taga, üks eel- või varateismeline neid pealt vaatamas ja näiliselt
vanim tüüp oma tüdrukuga kohvikulaua taga neid jälgimas. Teises lauas on ka
kolm noort, äkki 18 ümber või alla (nende kehad on nii erinevad mu Zipelgate poiste omadest või Skandinaavia poistest, et ma tegelikult ka ei suuda nende vanust väga pakkuda).
Nad räägivad omavahel tõsisemaid jutte, pinksimehed loevad punkte ja naeravad.
Vetsude ja kohviku vahel mängivad püsikunded
üliemotsionaalselt ja tundub, et nautivalt, petanki, kuni nad kohvikulauda
rahunevad. Halli habeme/peaga on täna kohal, tema jutt ja kõne on alati kuidagi eriti
mahlane. Kaks tumeda peaga naist ja mitu ebamääraste välimustega meest –
Eestis arvaks ma neid välimuse järgi suitsetajateks, sagedasteks alkoholitarbijateks
ja sotsiaalselt mittte kõige kõrgemal redelil asuvateks.
Teenindajaks on täna jälle eilne teismeline poiss, kuigi ka
„omanik“ on majas ja üks vanem, palju vanem härra, keda kuidagi kohaga seotuks
pean. Tal on alati viigipüksid ja valge särk..."
Nädalavahetus möödub tegelikult jube mõnusalt. Esmaspäeval
suundun aga taas ülikooli poole, internetti ja arvutit kasutama.
No comments:
Post a Comment