Bastia suund

(kirjutatud 2.07.2015 keskpäeval, natuke murelikuna, või lausa labiilsena, Korsika Ülikooli raamatukogus, Cortes)

Jätkame tõusu. Iga kord näiliselt tipule jõudes avaneb uus kivisein, ja ma peaaegu heitun. 

Siis korraga hakkavad vulinad täiesti meie all – jõuame roheliste mätaste peale, mille all ja ümber keerlevad väikesed külmad ojad. Kõik on eredamates värvides, ikka veel igasugu võõraid õisi täis. Viskame pikali nagu väsinud koerad, või vasikad, ja laseme veel üle sõrmede liikuda. See peab olema järve lähedusega seotud – tõepoolest, vaid mõned meetrid kõrgemal see laiubki, kristallselge ja kivine. Kui sügav see on? Mitte eriti, mõtiskleb Franck, vaid 10 meetrit ehk.

Mitte eriti...

Püüame Franck’ile seletada, et eestlaste ja muude skandinaavlaste jaoks pole see eriliselt külm. St on küll külm, aga see ei takista ujuda tahtmast. Ta naerab meid välja ja ilmselgelt ei usu sõnagi. Otsustame kaugemal terendavate lumelaikudeni edasi liikuda – aga siis kogemata satume sama järve kõige ilusamale laugele kaldale, ja eestlane Katis muutub eriti rahulolematuks, ja ta lähebki ujuma. Franck ei suuda oma silmi uskuda ning plaksutab, nagu oleks tegemist tsirkusetrikiga. Teeme kaldapervel siesta, väikese tukkumise, sel ajal kui Katike kuivab.

Liigume läbi põõsaste ja kaskede, kraabin endale reitele vermeid ja marrastusi. Nüüd olemegi lume juures, kergelt määrdunud, aga tuttavlikult külma – Katike meisterdab pisikese lumememme. Nagu viimased 6 tundi, hakkab Franck ütlema: Äkki läheme veel vaatame seal üleval koske? Mine, vastan kategooriliselt. Mina enam kõrgemale ei saa.

Mõlemad kaovad kose suunas mööda kaljuseina üles. Olen puruväsinud. Peale mõningast (näiliselt hirmpikka) ootamist (ainult sinna üles kose juurde!) teen endale kaljunukile pesa ning tukun, võibolla tunde või aastaid.

Maaaaaaadliiiiiiiiiiiii...

Kati madal, filmilik kaljude vahelt kaikuv hääl äratab mind suigatusest. Ei jaksa väljagi teha... Mõni aeg hiljem hakkavad nad paistma, pisikesed täpid mägede küljes, kärbsed.

Kati ütleb, et nad ronisid lõpuks nii käte kui jalgade abiga.

Liiigume tagasi, vaiksed ja väsinud. Kruusasemad rajad on libedad, ja meie väsinud jalad hakkavad kividel järjest rohkem valesti astuma, pahkluud veavad alt ja väänduvad vahel. Kasutan nüüd kahte keppi abiks ja liigun tiguaeglaselt, aga Franck tundub minu jaoks veel rohkem venivat. Lähme juba... igasugu kooliteemalised mõtted võtavad võimust, ning hakkan muretsema, et olen terve päeva võtnud vabaks ja pole saanud oma meile vaadata. Tekivad sajad sisemonoloogid – koolist, kohustustest, perest, isegi vanadest reisidest ja kaaslastest (Kui virisev ma ikkagi oma esimesel rännul, Hispaania ja J’ga, olin! Kui piinlik! Ja milleks see stseen kaltsuka juures rataste ja E’ga, kas ma olen hulluks läinud... Ja kellega ma järgmisena siin saarel pean üritama kontakti saada, kui mul ikka veel ei ole mingit tõlgilootust...). Tasakesi, vaikselt ronime järjest allapoole, tehes siin-seal vaid väga pisikesi hingetõmbepause.

Ühel künkal tuleb meile korraga vastu Berger.  Seesama säravate silmade, seesama äikesehäälega! Ehmatan end seisma – nad räägivad Franck’iga juttu – põlenud, väsinud, avalikku kohta mittesobivates lühikestes pükstes, vaevaliselt keppidel komberdav, kriimustatud Madli läheb tema häält kuuldes jälle peaaegu transsi, ja jälle mõtlen – kui vana see mees on?

Ta mainib, et olen pikk ja noor. Franck küsib mu vanust, vastan, ta küsib uuesti – 23? Ei, Franck, 30... Berger näitab sõrmedel – tema on 47. Ja haarab siis mütsi taas peast, libistab käega läbi oimudehõbeda – näed, mina olen vana, ja juba hall.

Naerame Katiga. Sellel mehel on väga mõnus rääkimisviis. Endamisi mõtlen, et tal läheb küll väga kaua, enne kui ta tegelikult vana on...

Võimalik, et ta ronib mägedesse, et loomi tagasi maja juurde tuua. Oleme näinud lõpmatuid ridu pisikesi neljajalgseid mökitajaid kauguses täiesti iseseisvalt mööda kiviseid radu kiirustamas, ja eks kellade järgi nad mingil hetkel tabatakse. Või koerte abil.

Alla, alla, alla, alla. Bergerie kaudu me enam ei lähe, ja igatsevalt vaatan tagasi mägede poole, kas hõbedasi oimukohti kusagilt ei paista... tahaks talle kolmandal kohtumisel oma nime öelda. Aga seda kohtumist loomulikult enam ei tule.

Tunnen ennast nagu Viljandi paadimees.

Tagasi linna poole sõites ei ole autos istumine enam nii hirmus, kuigi olen kõige kaljuserva poolsem. Pärast 8 tundi kaljude vahel kõõlumist on nad korraga päris tuttavaks saanud. Kukume kämpingu juures valusalt autost välja, lonkame kohvikutoolideni ja ostame kõigile õlled. Franck pakub meile veel erinevaid koosolemise variante – olen ebaviisakalt mittehuvitatud, sest koolimured on hetkel liiga põletavad. Vabandan end duši alla ja töiseks, lükkan Kati meie mõlema eest suhtlema ning lähen avastan voolava vee all kõik oma päevased rumala peaga põlemised. Kati ostab teised õlled veel, on viisakas ja sõbralik, aga minu sotsiaalsus on täitsa otsas. Jätame hüvasti, kinkides kaasa väikese pudeli Vana Tallinnat.

Ööpimeduses kõnnime taas suure kaarega üles tsitadelli müüride vahele, et turismiinfokeskuselt veel pisut netti varastada. Saan teada, et mind oodatakse järgmisel päeval ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonda kohtumisele. Midagigi!

Magama lähen valuvaigistite abil.

Järgmisel hommikul pakime end aeglaselt kokku (mina taas valuvaigistite abil), sööme croissant’e ja kohvitame, mina lähen turismiinfosse postitusi tegema, Kati muuseumi, linna peale ja jõe äärde. Ülikoolis ootan kaua ja abi saab lõpuks põgusalt – jahe koordinaator palub endale edasisaatmiseks kaks meili koostada (inglise keelt õppivaile tudengitele tõlgi otsimise asjus ja muuseumis praktikal olevale itaallasele nõustamise asjus), näitab mulle kiirelt kampust, osutab raamatukogule (kuhu jään veel netitama ja asju laadima) ning lendab.

Peale kella kuut lähen vahetan kämpingus riided ja asume teele. Ühe väikse koti jätan garaaži maha, sest pean siia nagunii tagasi pöörduma. Asfalt kõrvetab, kivised majad kõrvetavad, kogu tänav ja õhk kõrvetab, ning kiirtee tundub vaenulik.

Meid võtab peale nooremapoolne kastanipruunide juustega päevitunud tüüp ja tema ilus vaikselt kannatav labrador. Ta peab meid vapraks, et nii suurte kottidega (minu suunas) jamame, ja mina muudkui sügan labradori. Ta räägib vahelduseks pisut inglise keelt. Prantslane, vist Grenoble’i kandist – nüüd Ajaccio’s puupaatide sepaks, parandab, üks paarist-kolmest saare sepast. Üldiselt on ta kogu aja tööl, aga igal vabal hetkel sõidab Calvisse – tüdrukule külla. Koer vaatab mind niikaua etteheitvalt, kuni veepudeli sülest mujale asetan, ning katab siis mind oma nördinud väsimusega.

Meid pannakse taas kord Ponte Leccias tee peale. Hääletame vaid mõne minuti, kui peatub väga maise välimusega mees, kõrval umbes 10-aastane tõmmu poiss, taga igasugused ratta- ja muud metallijupid. Korsiklane, meie teine. Järgmise 20 kilomeetri jooksul suitsetab ta katkematult vähemalt 4 sigaretti, püüab teise käega sättida kõvemaks ja vaiksemaks traditsioonilist Korsika muusikat vastavalt sellele, kas ta parasjagu kellegagi telefonil räägib või ei. Poiss laulab lugudele vaiksel häälel teadlikult kaasa. Mees võib olla nii ta isa kui vanaisa, tal on hallisegused higised juuksed ning ta tundub vaikselt enda alla ropendavat, kui telefonil vaid häälepostile pihta saab.

Me ei sõida kedagi surnuks, ennast ka mitte.

Meid pannakse jälle kiirtee risti, ma ei teagi täpselt, kus. Saame taas palju autosignaale ja palju imestavaid, imetlevaid pilke, kuni mainin – kui nädala lõpuks oleme kordagi naisautojuhilt sõitu saanud... Vrrrrr, peatub meie ees pisike elegantne auto, juhiks pisike elegantne tüdruk. Bastiasse? Bastiasse.

Ta on arhitekt, taas prantslane, aasta tagasi Ajaccio Bastia vastu välja vahetanud. Ütleb, et Bastia on IMELINE, ja saame teada, et Bastias endas randa pole, see on 8 km eemal või nii.

Võtame uuesti ühendust nädala alguses Calvi lähistel kohatud Ben’iga, kes on lubanud, et saab meile Bastias üheks õhtuks öömaja. Ta on sama lihtsa ja chilli välimusega kui esimesel korral – t-särk, mustad lühkarid, sandaalid, aiatöödest parkunud nahk ja sitked lihased, suits sõrmede vahel, teine käsi taskus... tõuseme üles kesklinna kohale, uute kortermajade juurde. Ben ütleb, et meil on siin vaade.

„Vaade“ tähendab üle kogu linna, mereni ja mäeni laiuvat suure avara (minu jaoks) luksuskorteri rõdu. Suur avatud köök on valge ja puhas, korteris on kaks vannituba, üks lõhnaõlipudelitega üle külvatud ja vanniga, huhh, ja see on vist üks esimesi ruumikaid kortereid, mida ÜLDSE tavapäraselt nii kokkuhoidlikul Prantsusmaal üldse näinud olen. Ahjaa, see viimane Pariisi-külastus ka. Aga siiski.

Ütleme tere mütoloogilise nimega arvutimängurile, kes on just Pariisist koolist saabunud, ja tema näitlejannast emale, kes köögis suitsetab – suudlustega, loomulikult. Püüame end pisut kasida, pillates tee pealt külge hakanud tolmu ja pepri ja lehekesi siia ja sinna, ning läheme poistega linna. Nad peavad vajalikuks meiega pizzat süüa.

Tsitadell, tänavarestoranid, päikeseloojangu tagakülge täis merevaade (Bastia avaneb ida suunas), soojad pargiveered, inimesed ja veinid kõikjal. Kõnnime vanasse sadamasse, kus L kohtab vana sõpra (siin saarel on kõik kõigi nõod, või kui mitte nõod, siis peaaegu), kuni leiame endale laua. Rikkalik pizzavalik (vahemikus 10-14 eur) – võtan üleni salatise Foccacio 12 euro eest, ja õlle. Poliitika, Korsika, Prantsusmaa, Pariis, maailm on jututeemadeks, L maksab meie kõigi eest ning teatab, et seesama enne kohatud peaaegu nõbu võtab meid peale ja me läheme ööseks nende lähedal külakeses asuvasse majja peole.

Haarame kodust hambaharjad ja bikiinid ning juba sõidame võõras autos tagasi lõunasse, Biguglia poole. Maja osutub mäeküljel asuvaks privaatseks villaks – kolme vannitoaga, kuue magamistoaga, kahe köögiga, suure verandaga, ees- ja tagaaiaga. Klassikaline nikerdatud tumepruun puitmööbel, pärisnahk ja kaunis kiviparkett, kamin, arvane paks kokkerspanjel. Nüüd on seltskonnas majaelanikud – P ja tema veetlev, särav tüdruksõber M, meie majutaja L ja Ben, lisaks veel kõhn pikajuukseline haldjatüdruk C. Õlled, aniisijook, sigaretid, nimemängud, jutud. P on tegelikult torumees (nagu hiljem selgub), M on turismi õppinud, ent hetkel töötu (tööturg on väga keerulises olukorras Korsikal) ja üldse oleme nende vanaema majas, mis parasjagu müügis on. Koer on reisiva sõbra jäetud, et nad tema eest hoolt kannaks.

M on õnnetu – ta on just oma jalga vigastanud ja ei saa oma isikliku hobusega hetkel ratsutamas käia. Ta on aasta aega Iirimaal au pair’ina veetnud, tuleb välja et Waterfordis, ja korraga saan aru, mis linna Bastia mulle meenutab. Lustlik P uurib, millist muusikat me kuulame, ning üldse saadab õhtut palju eriilmelist muusikat.

Valime endale magamistoad eraldi, üheks ööks, et nautida. Esimene pärisvoodi siin saarel! Olen juba peaaegu unedes, kui nad suures toas orelit hakkavad mängima. Muigan. 

Peagi algab 27. juuni.