Neljas, jaksamiseni

(Juuni viimasel päeval mõned tunnid enne keskööd oma telgis peidus, Chez Bartho kämping, Corte, Korsika) 

Ärkame pisut peale kuut, org on karge ja päike ei ulatu veel tükk aega selle põhja (ehk meid) valgustama. Pakime end matkaks, haarame süüa ja toriseme. Õnneks jääb Franck oma pickup’iga pisut hiljaks ning võtab meiega veel ühe kohvid, nii et saame ööst toibuda. Kati maksab kohvid ja kämpinguomanik, Franck’i sõber, paistab selle üle naervat.

Mul on tunne, et see pole riik, kus naised meestele välja teeksid, aga võibolla aiman valesti.

Oleme Katiga nüüd täpselt nädala teel olnud, ja see tundub tähistamist väärt. 

Franck sõidutab meid mägedesse. Kerkime autoga kiirelt, õigemini siugleme. Mägijõe Restonica serval peituvad veel mõned tõsiste matkahuviliste kämpingud ja taotuslikult rustikaalsed võõrastemajad ning söögikohad. Ühele kaljuseinale on keegi pisikeselt markeriga kirjutanud „Kuradile, Prantsusmaa!“ Kati, autojuhilubade omanik, piuksub iga suurema kurvi ajal hirmunult (mina panen silmad väga tihti kinni) ja küsib: Kuidas ta teab, et kedagi ei tule? Franck ei mõista küll eesti keelt, ent pimedamate kurvide puhul kasutab alati autosignaali ette, nii et Kati saab vastuse. Juhi kõrvalt algab kaljuserv, vaid väga harva mingi ääristusega. Ühele väikesele hõbedasele autole sõidame peaaegu otsa.

Kerkime näiliselt kaua, kuniks Franck pargib sinnasamma teeserva (mina hoian sama ajal nii silmi kui ka autost kinni). 

Esimesed sajad meetrid tõuseme männimetsas, suures ja.. vertikaalses. Kivine teerada lookleb väsimatult edasi-tagasi, lõputuid pöördeid pidi, sest otsetõus oleks liiga suur koormus. Kati on üleni higine ja mina vajan väga tihti veepudeli turgutust. Kell on vist nüüd üle 8 hommikul.

Franck näitab meile erinevaid taimi ja puid ning pakub neile erinevates keeltes nimesid. Oleme Katiga, mõlemad bioloogiaõpetajate tütred, suures botaanilises segaduses. Nüüd oleme oma teejuhi hinnangul umbes 1000 meetri kõrgusel ja tõuseme männimetsa kohale, lilli ja okkalisi mättaid täis nurme- ja nõmme-laadsele värvilisele ja ürdilõhnalisele mäeküljele. Ümbruse vahetus annab mulle uut jõudu ning vaade avaneb Corte linna suunas juba päris hingemattev. 

Franck pakub, et läheksime lähedalasuvast bergerie’st läbi. Bergerie on lamburite ja kitsekasvatajate maja, kus valmib Korsika parim ja „pärisem“ juust siinsamas kaljude vahel ringi kondavate lammaste ja kitsede juustust. Bergerie’d ja üksikud rändurite varjupaigad on vist ainukesed hooned  nii kõrgel mägedes.

Bergerie koosneb graniidist laotud „tellistest“ majakestegrupist, peaaegu onnidest (nende tegelikku suurust on raske hinnata, sest need on väga mäe sees peidus), ja meid viiakse jahedasse juustuhoidlasse sisse. Berger on hallinevate juustega lühike, sitke, kampsuni, teksade ja saabastega mees, päikesest põlenud näos sätendavad vastu uskumatult ilusad suured silmad. Siis räägib ta Frank’iga midagi ja ma peaaegu kohkun – ta hääl on madal nagu maru, kõmisev nagu kõu. Ma ei ole eales sellist tämbrit kuulnud (Franck vist räägib nüüd, et oleme Eestist) ja vaimusilmas kuulen, kuidas 20 aastat tagasi kõikide ümberkaudsete lamburineiude südamed prõks! pooleks lähevad. Tema naist olen enne just ülesriputatud pesu vahelt silmanud – parkunud, tõsine, umbusaldav, mitte kuigi meeldiv nägu.

Näen teist juustumeistrit ühe onnikese seinakambrist puidust voolitud juustualust välja tõmbavat ja alla meie juurde toovat. Ta on äkki vanem? Aga täpselt sama välimusega, ja nad muutuvad mu silmis kergesti raamatutegelasteks, peaaegu mütoloogilisteks mägiolenditeks. Meiega peetakse võõras keeles vestlust, siis pakutakse juustu maitsta, siis juba olemegi endale väiksed kerad kaasa ostnud (7 eurot). Ma ei mäleta enam täpseid üksikasju, sest selle kummalise hääle kaja lööb mind pahviks, võtab minult fookuse ja tähelepanu. Lähen vaatama, mida vanem mees sees teeb – ta näitab mulle juustuvorme ja muretseb, et ma onnis pead ära ei lööks, olen ju nii pikk... nõustun.

Oleme eemaldumas, kui mu lemmik soovitab meil mägedest pilti ka teha. Kaalutlen korraks ja keeran siis kaamera hoopis nende suunas – mees kohkub korraks, siis haarab mütsi peast, silub juuksed, ja seal nad seisavadki, külmkambri juures, kaks juustujumalat.

Hiljem näen, et pilt on juhtunud täpselt vastu kõrget päikest ja nii nad ongi jäädvustunud, hägused mütoloogilised mägilased kõrgetes kiirtes... peaaegu ei usukski, et neid kohtasime – aga juustukerad on meil veel ilusti kotis ja lõhn annab märku, et täitsa päris. 

Jätkame tõusu ja mina kannan seda häälemüha veel tükk aega endaga kaasas, nii väga põrutav on selle kuulmine. Kui vana see mees võib olla? 50? 40? 60? Eatu, surematu, tabamatu?

Kerkime, kerkime, kerkime, kerkime. Kivilt kivile, rada keerukujuna ees, põlvini ulatuvate roomavate kaskede ja kadakate ning igasugu ogaliste taimede vahel. Kes selle lõputu raja on jaksanud sisse käia? Kivid sättida, kunstipärased kivikuhjakesed teemärkideks seada, seda käigus hoida? Nüüd on tõus iga nelja-viie sammu järel umbes meeter ning näen rasket vaeva, et teistel kannul püsida, ning vajan palju pause. Bergerie on juba mitusada meetrit meist madalamal ning ümbritsevatest kaljudest pea eristamatu. Kaugemal mägedes kõliseb vaikselt kelluke.

  

Peale nelja-viietunnist liikumist on viimaks aeg pausiks. Oleme roninud üle kaljude mägijõe äärde ning meile avaneb pisike looduslik tiigike, särava külma veega ja särava sooja päiksega. Tänulikult jahutame jalgu. Kaasa oleme võtnud tomateid, kurki, pähkleid, halvaad, õuna, banaani, Franck lisab omalt poolt Korsika kuulsa pipravorsti ning avab ühe juustudest. Ma kahtlustan, et ma peaaegu ei jaksa enam edasi minna (sest ükskord peame me ka tagasi minema, ja allamäge ronimine teeb mu põlvele veel palju rohkem haiget kui üles), ent ei ütle veel midagi. Päev on kummaliselt noor.