Mäed ja kruus

Kirjutatud 20.07.2015 Ile Rousse-Nice praami kohvikus, kusagil keset Vahemerd hommikul kell 9:40, Täpselt 4 nädalat peale saarele saabumist. Ma olen unine ja 3,5 tundi on veel merd künda, ent kirjutamist on palju. 

Nüüd olen tagasi Moïta küla kohvik-baaris, sealsamas oma matkakoti juures müüri peal, ning noorte ja perede olemine tundub piisavalt huvitav, et otsustan reaalajas mõnda aega vaatluspäevikut kirjutada, ja lõpuks teen seda vahelduva eduga lausa kolm tundi järjest. Kõik algab nagu süütult – teismelised poisid mängivad petanque’i, poisikesed vahivad ammuli sui pealt, vanemad ja vanavanemad kohvitavad häirimatult ning kari põnne tegeleb üle müüriääre kohaliku krantsiga suhtlemisega. Aga korraga toimub põnnidel suuremat sorti kilpkonna-koera-käest-päästmise operatsioon, alumisse aeda murtakse sisse, üks poiss saab teistele kõigile märkamatult herilastelt nõelata ja kogu selle taustal mängib üks pisike nohiklik tüdruk puu all kogu aja vaikselt viiulit. Olen lummatud, nagu keset fantastiliselt realistlikku absurditeatrit sattunud (aga elu ongi sageli täpselt nii realistlik absurd), ja hakkan vaikselt aru saama, et kõik tõepoolest tunnevad siin kõiki. Olen ehk ainuke võõras terve sündmuse peale. 

Kontsert, mis osutub laste, noorte ja nende õpetajate koondetteasteks, ja milles osalevad suur keelpilliorkester, kitarriansambel ja pisike puhkpillibänd, kestab üle kahe tunni. Lavale on kaks naist meisterdanud tšello-kujulise kommiskulptuuri, mis peale kontserti kiiresti kõigi osaliste poolt nahka pannakse. Üleüldine vastuvõtt on soe, ja mööda mängitud või suisa katkenud hetked lastakse pingevabalt mööda.

Vinnan oma koti nüüd endale selga ja lähen uuesti võsakäike vaatama. Kuna õhtune kontsert algab alles pimedas, on mul nüüd ainuke võimalus endale mingi koht leida, ning peaksin koti juba sinna jätma. Autotee näitab Casanova poole ning kõnnin ülesmäkke, kuni kruusane mäeserv ronimist näib lubavat – ja seal sikutan, maadlen, rooman, tirin ja tõmban end läbi okste üles nõlvale, hambad ristis ja keha uute kriimudega koheselt kaetud. Kuigi Casanova, mis maja see ka iganes ei oleks, on üle puude ja põõsaste paista, olen autode eest varjus, otse tee kohal, ning siin okastes ja ohakates teengi endale pesa, pesen varbad tolmust, kriimud verepiiskadest, tõmban sõrmedesse sattunud okkad uuesti välja, panen kleidi selga ning jätan matkakoti põõsasse maha. Siia pean nüüd öösel tagasi saama.

Kruusaservast uuesti alla ronimine käib lihtsalt, kuigi ebameeldivalt – ma põhimõtteliselt lihtsalt libisen koos lahtise pinnasega alla. 

Lähen tagasi kohvik-baari, kus ilus noor baarimees räägib õige pisut inglise keelt – mulle näidatakse stepsel, tuuakse õlu, ja uuritakse tagasihoidlikult, kust ma tulen. „Ah jaa, Eesti.“ – „Kas sa tõesti tead, kus see on?“ – „Mitte täpselt.“ – „Soome lähedal.“ – „Ahaa – ma olen Soomes olnud...“

Kliente saab kiirelt palju, mina hakkan kirjutama ja baarirahval on käed-jalad tööd täis. Üks korraldaja-meestest, keda juba eelmisel kontserdil silmasin, ütleb mulle tere. „Mida sa teed, kui ma küsida tohin?“ – „Kirjutan oma asju üles.“ – „Kas sa oled puhkamas?“ – „Tegelikult ei, plaanisin siin teadust teha, aga sellega läks nii ja naa.“

Ta küsib paari asja veel, ja vastan läbi naeru, sest see kõik on pisut sürr. Ta patsutab mulle õlale, soovib edu, ja läheb juba istub teiste muusikute/muusikaõpetajatega eemale lauda. Ta lahkub palju jahedamalt, kui enne lähenes.

Keegi ei tule siin tavaliselt selle pealegi, et mõni välismaalane võiks olla siin muul põhjusel kui puhkuseks. See tundub neid alati nii segadusse ajavat – mida ma mõtlen sellega, et pole puhkusel? Ma ei saa seda neile pahaks panna, saar tundub olevat täis umbes kolme tüüpi turiste – saksa, taani või belgia pered, kes tulevad suurte telklossidega ja mööda randa vaikselt edasi suvitavad; prantsuse või skandinaavia paarid või pered, kes liiguvad rohkem matkaradu ja randu mööda vaheldumisi; ning prantsuse või muud üksikud mehed, paarid ja sõbrad-sõbrannad, kes on ilmselgelt tõsised trekkijad, kelle jaoks Korsika vaheldusrikkad maastikud pakuvad palju pinget ja väljakutseid. Neil on varustus jalalabadest pealaeni silmatorkavalt erinev puhkuseperede omast. Ahjaa ja siis on need šveitsi ja saksa nooremad või vanemad paarid, kes on endale rentinud auto ning keda igas suuremas linnakeses paari päeva tagant ootab uus meeldiv mugav puhkekorter ja kelle pärast restoranide hinnad on siin täpselt sellised, nagu nad on. Ja kelle pärast rannad on täis igasuguseid võimalikke vesiste lõbustuste pakkujaid, erinevate veesõidukite ja reiside ja dive’imiste ja surfimiste ja asjade võimalusi. Igatahes keegi ei tundu väga tegelevat muu kui puhkamisega, kes aktiivsemalt, kes lõdvestunumalt. Tegelikult ka korsiklased ise näivad väga palju puhkavat, kui arvestada keskpäevakuumuse eest kohvikutesse ja tänavatele kuhjunud vanameeste, suitsetavate kortsuliste naiste, noorte lihaseliste tüüpide või pruunide tätoveeritud tüdrukute järgi. Sellises kuumuses vist ei jaksagi päeva jooksul nii palju teha kui tahaks, kiirelt tuleb rammestus. Ainult restoranides käib pidev intensiivne töö, professionaalne, asjalik, ja natukene enese suhtes armutu. Hooaeg on hooaeg. 

Mu aju on minemas suhtlusrežiimile ja tagasi inglisekeelseks, igatahes ütleb ta mulle: The most awkward music for a 5-hour ferry ride over the Mediterranean can only be Celine Dion, even if it is not „My heart will go own“. Maybe it is just her voice that makes you want to drown. 

Õhtune kontsert hilineb pea 45 minutit. Tundub, et siinne algusaeg ei ole mõeldud mitte publikule, vaid see on ligikaudne esinejate saabumise ja valmistumise aeg. Väga muretult, väga suvaliselt, tilguvad nad kohale, keegi ei paista neist pidavat vajalikuks kedagi tagant kiirustada ning mingeid vabandusi publikule ei edastata. Minu kõrval olev suur sünge vanem mees kirub ja niheleb, üks osa vanemapoolsest publikust proovib aplodeerimisega asjade seisu kiirendada, aga sellest ei tee näiliselt keegi välja. Nad alustavad täpselt siis, kui nad alustavad.

Kontsert on helilooja (?) Malcolm Bothwell’i mälestuseks, mängivad tema ’sõbrad’, ehk siis seekord pigem täiskasvanutest koosnev keelpilliorkester ja Korsika meestelauluansambel Tavagna. Keelpilliorkestri puhul oli juba päeval märgata see, et dirigendi juhtimise asemel harrastasid nad siin üksteist jälgides koos mängimist, mistap tempo ja rütmi koos püsimine oli sageli vaevaline, seda ka õhtuse koosseisu puhul, mitte ainult lastekonsterdil. Tavagna kõla on käheda iseloomuga, harmoonia kajab mägenõlvalt vastu, aga minu pinginaaber pole rahul, kommenteerib oma kaaslasele kõvasti ja pettunult. Üldse üllatun järjest rohkem siinse publiku üle – Balagna konsterdil Corte kirikus viimase laulu ajal üks naine mu taga tõusis püsti ja laulis meestega kaasa, ja siin, kui suhteliselt äpardunud naislaulja proovib hoogsa ’Down to the River to Pray’ga publiku meeleolu tõsta, laulab sellesama rahulolematu mehe suur, sünge mustapäine saatjanna täishäälel kõrgemat partiid kaasa, hoolimatult ja naudinguga. Nad räägivad kontserdi ajal palju. Ma naudin mõnesid hetki, mõtlen omi asju mõnel teisel, imetlen korraks kaugemal Maailmasõjas hukkunute skulptuuri jalamil suitsetavat baaripoissi (igas külas on Maailmasõja hukkunute skulptuurid või mälestustahvlid, hunnik noorte poiste nimesid ja järelehüüded. Korsika paikneb õnnetuseks otse keset ajalooliselt kõige kibedamaid lahinguvälju). Otsustan enne kontserdi lõppu juba oma võssa ronida, sest muidu oleks teel liiga palju liikumist, et seda märkamatult teha saaks. Nii et enne keskööd lahkun publiku hulgast, meeste kähe ilus kõla tähises öös sillerdamas, kõnnin Casanova nurgani ja siis, veel vaevalisemalt kui päeval, veel äpumalt, veel rohkem roomates ja tirides ja hingeldades, sikutan end tee pealt pimedusse ära. 

Tähti on nii palju, et taevas polegi pime – minu vastas joonistub välja must mäesiluett. Kontsert kestab veel pikalt ning kajab mu nõlvalt vastu, ning pärast tähistatakse veel kaua, võimalik, et sealsamas kohvikbaaris, kus noorte ja vanade hõiked ja naer katkevad alles ehk kell 1 öösel. Leban oma magamiskotiga kruusases lohus okaspõõsaste all, kus terve öö üks hirmunult krabistav loomake või linnuke mind kardab, ja suudan ennast voltida ümber ohakate ja kivide, kuni mind torgib kogu maailm täpselt piisavalt vähe, et saan peale neljanda langeva tähe või satelliidi või muu viimaks uinuda. Kui külas hääled viimaks päriselt vaibuvad, ärkan absoluutsesse vaikusesse. Öö on imeline.

Kella nelja paiku hommikul ärkavad kõige pisemad, pööraselt vidistavad linnud, kella kuuest algab tuttav huikamine. Kella seitsmest, kus võiksin liigutada, ärkab ka küla liiklus. Olen siinmail näinud ja kuulnud nii palju linde, kellest ei tea mitte midagi – ainult kõikjal üle saare pidulikult ringi liuglevate suurte kullide kujud on eksimatult tuttavad. Ma ei ole kunagi kuskil näinud nii palju kulle kui nende nädalate jooksul saarel. 

 

Koperdan põõsastest alla alles 8 ja 9 vahel, kange, ent puhanud. Kõigest kümmekond meetrit minu vihatud kruusanõlvast edasi viib autoteeni lauge kivirada... mu meeleheitlikud eelmise õhtu ronimised olid olnud eriti ebavajalikud.

On 12. juuli hommik ning festivalikava järgi algab hommikune kontsert 1,5 km eemal asuvas Campi külakese kirikus kell 10:30, nii et aega matkaks küll ja küll. Ainult et millegipärast kõnnin seda 1,5 km oma tunni, mu vesi saab otsa ning pähklitest ja martsipanist koosnenud hommikusöögi energia kaob koti tassimise käigus. Järjest rohkem vihastun siinsete teeinseneride loogika üle – kõnnid, pahaaimamatult, oma mägiteel, ja üle oru näed ilusat autoteekest minemas, siinsamas – ja siis saad aru, et see on su enda tee, mis end kaugel eemal kokku voldib ja siis samas suunas tagasi tuleb ja miks ometi ei saa nende nõlvade vahel ühte pisikest SILDA, halloo, see järgmine mägi on ju SIINSAMAS... Aga kunagised eeslitega sisse kõnnitud rajad, mis kohati lausa vales suunas tagasi liiguvad, et siis suure pöördega jälle kuidagiviisi eesmärgi poole kulgeda, on vankumatu järjekindlusega saanud autoteedeks ja nii jäänudki. Mis sillad, tee ju läheb siitsamast... Aga mind, seljakotirändurit, ei morjendaks vist isegi närune rippsild antud hetkel, see vähendaks mu jalavaeva palju. Ma pole sel päeval saanud matkatosse endam jalga pannagi, villid annavad veel ainult sandaalidega käia...

Sõnakuulelikult looklen kõik teekäänakud kaasa, muud ei jää üle, kuni Campi küla minu viimaseid pingutusi vaikides tunnistab. 

 sealt ma tulin, sildi järgi 1,5 km kauguselt... ja pole poolel maalgi

Campi on VEEL VÄIKSEM kui Moïta. Tegelikult (ma jätan matkakoti kiriku ette maha ning kõnnin peatänava lõpuni, et veenduda) polegi see nagu küla mõõtu, vaid ainult üks tänav kalju kohal, kahel pool kivimajad, kirik keskel, määgiv lammas nõlva peal. Mul läheb iga päevaga järjest keerulisemaks reaalsuses püsida – kogu aeg liiguks nagu mööda filmivõttepaiku, raamatuid, maale, jutte, oaase, või oleks nagu deliiriumis. Campi’st teisel pool kirvendab imeline mägimaastik, roheline ja sinine ja must ja pruun ja maagiline, ning ma tahaks end taas näpistada, et kas see olen üldse mina või kas ma olen üldse elus... Siit ei ole ilmselgelt võimalik mitte kuidagi teistmoodi ära saada kui teiste kontserdikülastajatega, ja igal juhul tundub, et pean suunduma tagasi Moïta poole, kus tee on vähemalt 10 cm laiem ning liiklust ranniku poole võibolla 1 auto asemel päevas äkki 5 autot päevas. Ma ei muretseks ärasaamise pärast nii palju, kui mul poleks vesi otsas, aga kui ma kinni peaks jääma, eks siis peab majadest kellegi üles leidma ja neilt küsima. 

Kontsert on pereansamblite oma, ülerahvastatud, pikk ja võrratu. Mind hämmastab suurte ja väikeste muusikute väga pingevaba, väga arvestav koosmängimine, milles on toetus ja usaldus, mille sugust ammu kogenud pole. Mind lööb täiesti pahviks kõigi esinejate muretus vigade ja eksimiste koha pealt – ka suurtel katkeb mõnikord mäng, vahetub ootamatult noodirida, mis korjatakse uuesti üles ja lõpetatakse naeratusega. Üks lihtne looke kaotab oma meetrumi ja mängitakse uuesti, Elton John’i ’Can You Feel the Love Tonight’ kaotab oma põhimeloodia, mille teine tšellist kõrvalt siis lauluga asendab, ja publik aplodeerib kogu aeg ühtmoodi kuumalt, kirglikult, toetavalt kõigile. Lapsed, kellest noorimad mängijad võivad vabalt olla umbes 6-aastased, näivad julged, elevil, ootusärevad, rahul oma vigadest hoolimata, ning korraga on see minu iga-aastaste trennilaagrietteastetega võrreldes nii teistmoodi hirmudevaba, et mul hakkab lausa pisut kade. Kuidas on nii, et oleme suutnud nii väikesed kui suured inimesed Eestis nii kramplikult kõiki eksimusi kartma saada? Kui nõudlikud on meie perepublikud võrreldes siinse sooja elevuse ja pretensioonitusega... Kui väga peavad õpetajad alati muretsema, et äkki laste esitatu ei ole vanemate ootuste kõrgusel, äkki veame neid koos lastega alt, äkki pole me piisavalt üritanud... ja suur vahe näib mu mõttes kasvavat just ’üritamise’ ja ’mängimise’ või ’tegemise’ (musitseerimise, tantsimise, näitlemise, esinemise) vahele, ning kogen seal kirikus korraga hoopis teistmoodi elevust, mida saab tekitada rõõm kellegi oskustest, ükskõik kas esineja, õpetaja või pealtvaatajana. Mingi läbi generatsioonide ulatuv läbikukkumise paanika, soorituse tahe, mis mulle tegemisprotsessis üha kastreerivam tundub, mida me Eestis kogu aeg kultiveerime... kummaline, ja kust see ajalooliselt tulnud on, ei oska ma mõelda.

Vaid ühe korra näen nukrust ja põdemist, kui üks pisike poiss oma vanematega mängib Debussy „Luiges“ soolot, ja hirmu tõttu kiirustab, noote vahele jätab või kohkunult üle nende komistab, nii et vapralt tema järgi juhinduvad ema-isa lõpuks sõbraliku muigega kummardusse tõusevad. Poiss nutab altari kõrval pikalt ja mulle meenub, et nägin teda eelmisel õhtul ühe täiskasvanud tšellisti abil väga kaua seda harjutamas. Ta võib olla ehk umbes 9-aastane. Publik aplodeerib talle kaua, ent ta on lohutamatu. Võibolla on „Luik“ talle väga oluline. Võibolla mängib ta seda 20 aasta pärast suurel konsterdilaval...

Kuidagi väga soe on nendel hommikutundidel seal tibatillukeses kaljuküla kirikus perede ja muusika keskel olla. Mu tunded ja mõtted on hoopis teistes tonaalsustes kui kõigest mõned päevad tagasi.

Mind võtab peale esimene Moïta poole suunduv auto, vanemate meeste ja daamiga, ja paneb mind rõõmsalt järgmiste teede risti maha. Olen vaevu koti selga vinnanud, et vaevalist hääletamis-päeva alustada, kui J mu ees peatub. Ma ei imesta selle üle põrmugi, kujutan ette, kuidas ta oma pühapäeva on veetnud mööda mägiradu keereldes ja minu üleskorjamist endale võludes. „Mu prints!“ tervitan teda. – „Kuhu täna?“

Ronin autosse: „Ükskõik kuhu.“ Ta on segaduses – kuhu ma ikkagi tahan?

Olgu siis. Ma tahan „koduseid“ mugavusi, kus oma valutavat keha ravida. „Lähme Corte’sse.“ Corte on vähemalt 50 km eemal, mägiradadega koos 70 km, mul pole tegelikult aimugi, kui kaugel, aga ma olen oodanud teda endaga autoga sõitma ja ta on oodanud mind enda auto peale, nii et ei ole ju vahet, kui kaugel mu sihtmärk on. „Olgu siis, Corte’sse“.

Ja me sõidame mööda kitsast serpentiini minema, suur mägise kehaga halvatud mees ning higine villides kõhn võõras naine, kes ei räägi üksteise keeli.