Supis

Tänane koolipäev oli vahelduseks tõeliselt vastik.
T palvel võttis meie emeriitprofessor ette koreomuusikalise analüüsi ja püüdis seletada muusika/tantsu suhteid ja terminoloogiat ilma liigselt muusikateooriasse minemata, selgelt ja lihtsustatult.
J on muusikakoolilaps, mängib klaverit, mõistab harmooniat ja noteerib kiiresti ja valutult.
K on rütmigeenius.
Teised...

Me vaidlesime peaaegu veriselt. Ühelt hetkel teatas O, et ma ei tohiks tema tantsukultuuri mitte teadjana oma vaatlusi välja öeldagi (eelnevalt näitas kahte videot ja siis küsis mis sarnasusi me sammudes näeme), et mõtle kui tema mingeid elemente eesti tantsus vaatlema hakkaks ja nende kohta midagi arvama...
...

T tahtis mind juba hommiku esimeses pooles maha lüüa.
A muretses ja ei saanud midagi aru, sest ta ei lubanud endal midagi aru saada.

T, A ja B on muuseas valinud oma tantsuanalüüsi lähtepunktiks just koreomuusikalise, nii et see oli neile oluline teema. O jällegi oli lõuna ajal pahane, et miks me seda üldse õpime, et ta ei kavatse seda kasutada... Ütlesin talle, et niikaua, kuni meie rühm ei mõista vahet meetrumi, rütmi ja sammurütmide vahel, vajame me kõik seda ainet väga.
Ta küsis, mis ma sellega mõtlen.

Nad loevad vahel ühte lööki taktiks! Ja vahel loevad ainult rõhulisi lööke meetrumiks! Ja vahel meloodiat.... ja vahel loevad lihtsalt samme ja ei märka mitte midagi grupeeringutest ei muusikas ega tantsus.

See ei oleks nii valulik, aga labanotatsioon on pandud taktimõõdust sõltuma, st tantsusammude tulbad on jaotatud väga täpselt taktimõõdu järgi.

See oli kõik nii piin, ma ei oska seda seletada. Mul oli iseenda pärast ka vastik, ma olin tagasi oma baka-aegses targutamises ja jonnis ja see oli nii inetu. Professor E proovis siduda oma seletustesse ka svikti ehk keha raskuspunkti üles-alla liikumist ja selle noteerimist - svikti koha pealt olen ma õnneks küll madalam kui muru ja niuksusin nurgas päris sarnaselt A-le. Paremaks see olemist ikka ei teinud.
Kõigil valutas pea.

Noteerisin hoopis oma karguse muusika lõpuni ja imetlesin, kuidas J seda hiljem koos mitmehäälsuse ja bassiakordidega mälu järgi mängis.
Tigedusest ja arusaamatusest paksu õhuga avaras tantsusaalis Norra metsa äärel sügiseses päikesevalguses, noor Transilvaania tantsuanalüütik klaveril setu kargust jämmimas.

Aga järgmise nädala loenguteks pean mõtlema välja nähtamatu teibisüsteemi, et ometi vahel suu kinni suudaks hoida. See vaidlemine on täiesti üle käte läinud minu poolt.

Piinlik ja kahju.