Silmad

Kui O kuulis, et mu sakslannast korterinaaber oli endale siin saksa poiss-sõbra leidnud, üllatus ta väga. "What's the point?" küsis ta imestunult. Nagu rändama peaks ainult teistest riikides kaaslaste leidmiseks.

Olen nüüdseks reisinud nii palju, et ei oska enam midagi arvata reisiarmastuste kohta. Transilvaania, Veneetsia, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Türgi, Saksamaa, Taani, isegi Vormsi, vahel kaaslastega, vahel täitsa üksi, vahel tüliga, vahel rahus. Vahel, et kellegi eest põgeneda, vahel, et kedagi võibolla leida, vahel lihtsalt enda jaoks.

Kõik käigud on olnud nii erinevad, et ei saa neid enam kuidagi üldistada. Eks uued silmad ikka tõmbavad, ja tundmatus näib korraks lihtne,
Ent tavaliselt ei ole.

Erasmuste puhul - äkki ma juba mainisin seda - tunduvad alguses kõik väga sõbralikud ja vallalised ja atraktiivsed, ent lähematel tutvumistel selgub, et enamikel on kodused lood alles pooleli ja seedimisel.
O ise läks iseseisva töö nädalal samuti koju ning kihlus oma tüdruksõbraga. Osad meist vist arvavad siiamaani, et ta hõivatud facebooki staatus on nali.
Õnnitlesin teda, aga see kõik oli nii veider, sest armukadedate suhete puhul, kus pooled nõuavad üksteiselt rohkem, kui ise annavad, ei ole ma automaatselt õnnest laes.
Ad jahtis üks verinoor Brasiilia kutsikas, nii et saime nende üle korralikult naerda. "I. Need. To kiss," sosistas A tungivalt, kui teda jälle tema trofeepoisi tõttu mõnitasime, "it has been a MONTH."

Iirimaal püüdsin seda Pandale seletada. Kuidas sa reisides (üksi, sõpruskonnast ära lõigatuna) tead, kas otsid endale lihtsalt tähelepanuvajaduse rahuldamise objekti või huvitud kellestki päriselt, tema isikust kõigi selle osadega? Loogiline on ju, et otsin seltsi?

Sel suvel Eestis äkki läksin veel rohkem segadusse. Kuidas ma seda üldse tean, äkki otsin ka kodumaal lihtsalt kedagi, kes mind äraseletatud silmadega vaataks ja mind selle võrra olulisena paneks tundma?

Pealegi vahel kehad lihtsalt meeldivad teineteisele ja mõnikord ei ole ühtegi põhjust seda meeldimist neile keelata.

Aga ühikapeod, kui need ei ole just meie omade õhtusöögid ja vahel nendele õhtusöökidele järgnenud vestlused, ajavad mind närvi. Enam ei ürita minnagi, võõrad näod ja püüd üle lärmi midagi kuulda. Ja kui palju kordi ennast ühe sügise jooksul tutvustada..

Eile öösel olin varakult voodis ning ärkasin kellegi köögist kostva ukulele mängu peale.

See oli hea.

PS. Ma tean, et see kõlab täiesti ebatavalisena, aga mulle meeldivad eesti mehed.