Lõpetus

Kõik tõmbusid laupäeval oma urgudesse ja kohtusime alles õhtul, et minna mängima võibolla viikingi-, võibolla lihtsalt vana mängu Kubb, kus tuleb osaval viisil klotse visata ja mis ei ole üldse halb mäng. Kogu linn oli täis sadu meie ühikakülla liikuvaid toogapidulisi.

Laupäev.

Romantilise puumaja, meie International Office'i aias pakuti hunnikutes kartulikrõpse ja limonaade (mida me hunnikutes tarbisime, sest tasuta toit!) ja tasapisi venisid sinna paljud eelnevatel päevadel kohatud näod, kes olid pisut väsinud, pisut ebalevad ja ikka veel väga võõrad. Jagati auhindu - me ei olnud ühestki üritusest päris korralikult osa võtnud, pigem pinnapealselt - ja selgitati reegleid.

Kõik tahtsid minna, kes ühikasse peoeelsele joomale, kes linna jõekohvikusse kohvitama, anusin neid üheks mänguks jääma.
Võitsime kõrvuti kaks mängu ja valisin prantsuse grupiga jõekohviku. Mängijate hulgas näis olevat mitmeid osavaid tuupureid - mul on omamoodi kahjugi, et kogu mu õpe linnaserval humanitaaride juures toimub, mõte tehnikaülikoolist ja peakampuse üleüldisest IQ tasemest on intrigeeriv. Meie majas, peaaegu juba metsa kaduvas, on üldsegi ainult sportlased, muusikud ja tantsijad minu teada.

Tavalise kohviga käisid kaasas free refill'id ja see oli jäleduse tipp. Surusime selle kuidagiviisi alla, loobusime suuremeelselt refill'i ideest ja istusime mitmeid tunde, jõgi voolamas meie ümber, õhk jahe kuid mitte veel nördinud, naerud ja jutud ja säravad silmad igal pool ümberringi. Jälle oli imeline õhtu.

Läksime tudengikeskusesse, hiiglaslikku, erinevaid baare, peoruume ja erabaare ning nurgataguseid ja korruseid täis tsirkuse-moodi ehitisse ebaklassikaliselt täitsa peo alguseks. Baarid olid veel tühjad ja nukrad, inimesed alles koridorides kogunemas, ent dj'd olid kõikjal juba töös ja peasaalis vihtusid paarkümmend entusiastlikku noort juba ennastunustavalt tantsu.

Kasutasime vaba ruumi ja tantsisime, nii kuis antud muusikaga saime. Indoneeslanna habras kuju ja sulnis pilk olid kui magnet, päästsime teda nii mõnegi mehe käest, ja ma olin järjekordne torn, kellel võimatu tantsida silma torkamata, aga ei viitsinud sellega järjekordselt tegeleda. Ameeriklannad hakkasid süstemaatiliselt õlu kaanima.

Liikusime väiksemasse lounge'i, seal mängiti rohkem funky't, pisut hiphoppi ja siis norra poppi, saime kergendatud südamega tantsida. Ühikarahvas polnud ikka veel jõudnud.

Kui nad lõpuks tulid, pandi lounge piletitega kontserdi jaoks kinni ja kogu ülejäänud õhtu olime suures saalis. Muusika järjekordne üleminek oli minu jaoks liiga karm, ja rahvas voolas selleks ajaks ojana - lõpuks keegi enam otseselt ei tantsinud, vaid lihtsalt seisis keset põrandat ja vahel hüples kaasa, sest oldi nii õlg õla kõrval.

Midagi väga ajuvabat on suures osas praeguses tantsumuusikas, nagu ma peaks olema laksu all või purupurjus ja mitte hoolima, mis mu kõrvadesse kulgeb, nii kaua kui see lihtsalt mu südant rütmis hoiab.

Meelitasin indoneeslanna kaasa ja jalutasime koju, rääkides ahjudest ja majadest.

Kui duši alt jõudsin, selgus, et nad olid kambaga üritanud mu korterisse sisse murda, et näha kas minuga on ikka kõik korras. Mul oli hea meel, et polnud kella kuulnud - ööd olgu minu omad.

---

Pühapäeval laius kõikjal paks vihm. Ootasin õhtuni ja siis pidin lihtsalt tuulutust saama - kõndisin tagasi äärelinna, kus olin viimasel 'matkal' paremaid vaarikapõõsaid silmanud, ning mõningase piinlikkusetundega ja enesesisendusega korjasin suure kausitäie vaarikaid, millest keetsin öösel oma viimast mett ja datleid ära kulutades täiesti arvestatava laari moosi.

Järgmisel hommikul algas kool.