Istun Eesti Rahvaluule arhiivi käsikirjades ja muudkui itsitan.
---
Püüdsin siis jõudumööda kaasa aidata Toomil tema tantsude kirjeldamise ja viiside noodistamise töös, juhtides jutlemist objektidega, taotledes ehtsat rahvapärasust ainestiku esitamises, küsitledes tantsude ja rahvamuusika kultuuriloolist tagapõhja, rahva suhtumist neile aladele, tantsude kronoloogiat, eri kujunemisfaase jne., ning olles lõpuks T-le abiks saadud materjali täpsel ja usutaval sõnastamisel. Neid tööperioode üksikult läbi töötades pean tagant järele mainima, et kogu mu senises rahvaluule kogumistöös pole olnud midagi, mis niipalju oleks võtnud aega ja tagant järele peamurdmist kui tänavuste tantsude lõplik ümberkirjutamine. Sellest lähtub ka, et rahvatantsude kogumine on üldse raskem osa folkloristi töös: see nõuab head asjatundmist tantsu ja üldse liikumistehnika põhiküsimustes, suurt tähelepanelikkust vaatlemisel ja ettenägelikkust saadud materjali sõnastamisel. Olime endi arvates küllalt hoolikalt jälginud tantse ja neid sõnastanud täpselt, kuid ikka ei jätkunud kõigest selle arvukate üksikasjade selgitamiseks, kuna need oma külluses kipuvad ühekordsel tantsu ettekande nägemisel ikkagi jääma tähelepanemata, nii et saadud materjali rekonstrueerimisel hakkavad aga üksteise järel selguma tühikud - kuidas kätehoid, kuidas tehtud pööre, kumba jalaga algab järgnev samm jne. jne. Praegu võiksin kõige selle põhjal konstanteerida, et rahvatantsude üleskirjutamist võib teostada ainult kõige parem asjatundja, kui kirjelduse kaudu üldse võib saada täpset ettekujutust ettekantud tantsust. Õieti peakski tarvitama mõnd muud, kokkuleppelist joonismärkide süsteemi üksikute sammude fikseerimiseks, kuna inimese sõnastusvõime kipub siinjuures tihti hätta jääma. Pole siis mõeldav, et senised asjaarmastusliku huvi ja oskusega tehtud rahvatantsude kirjeldused - niipalju kui neid üldse leidub ERA-s! - pole kaugeltki võimelised edasi andma rahvatantsu kui niisuguse olemuslaadi. Ma ei usalda isegi meie endi tänavuse rahvatantsude kogu eest sajaprotsendiliselt vastutada, et selle kirjeldused suudaksid anda võiks edasi, mis tantsu ettekandmisel ilmsiks tuli. Püüdsime siiski jõudumööda märkida kõike nii nagu ta oli, mitte nii nagu ta olla võiks või olema peaks. Kui tekkis ümberkirjutamisel kahtlusi mõnes küsimuses, siis jätsime selle lahtiseks, kuid hoidusime kindlasti omapoolseist täiendustest, kui need ka näisid sobivaina ja isegi tarvilikena. Fikseerisime rahvapäraselt ehtsad põhielemendid, tehtagu siis nendega pärast praktilistes tarbehuvides mistahes, selle eest meie ei ole enam vastutavad. Toonitasin seda kogu töö kestel oma töökaaslasele: kindlasti lahus hoida rahvatantsude rahvapärane element pärastisest rakenduslikusr osast, kuna see tõde pole seni olnud veel kaugeltki selge meie rahvatantsude kogujail ja propageerijail. Usun, et selles osas andsin Toomile tubli kooli, nii et ta võiks ka edaspidi olla rahvatantsude kogumisel päris usaldatav kaastööline.
---
Rudolf Põldmäe 1935. aasta augustikuu kogumismatka kohta
ERA-II-114-039 kuni ERA-II-114-043
---
Setu kargus 1913. aastal
Foto: Armas Otto Väisanen
Allikas: Setumaa, Tiirhanna, "Setu kargus" 1913, ERM Fk 350:83/a, Eesti Rahva Muuseum
pilt võetud Setu kirmase lehelt
No comments:
Post a Comment