Tants

Ühel kohaliku tangoklubi mehel diagnoositi juba mõnda aega tagasi päris tõsises astmes vähk. Tähelepanelik, hoolitsev, nö vana kooli džentelmen, kes siin mitmeid naisi oma tantsuoskusega tango juurde on toonud. Tal vist haigus ei lase enam peagi tantsida.

Nii et ta tegi oma kaaslastega ainuvõimaliku, korraldas suure piduliku milonga veini, söögi ja roosidega, iseenda ja elu ja tantsu tähistamiseks.

Ja tähistasimegi. Õhk oli armastusest ja eluiluvalust paks, inimesed joovastusid ja mõtisklesid ja isegi mina tantsisin terve õhtu ja lahkusin ühena viimaste seast. Kohati lihtsalt vaatasin ennast unustades põrandal keerlevaid jalgu ja vahelduseks oli täiesti ükskõik, et ma kedagi ega keelt ei tundnud.

Ka peoperemees tantsis minuga ühe tiiru, aga ma polnud veel soe ja see oli eriti kiire milonga, nii et seekord ei õnnestunud. Mõnede jaoks võis peo teema ehk veider olla, aga mind hoopis kummitas - mingist vanusest ju muutuvadki me sünnipäevad SÜNNI tähistamisest hoopis järjekordse mittesuremise aasta tähistamiseks, ja see on minu meelest täiesti ok. Isa tervis kummitas ka pisut.

Magan siin kehvasti... Eile öösel nägin Põltsamaa omasid unes ja sealseid erinevaid lugusid. Ärkasin häiritult - nende peale mõtlemine teeb mu Eestist lahkumise kriipivamaks ja mind ennast rahulolematumaks. Ma ei arva, et see tingimata hea mõte oleks olnud neid ühe aasta veel õpetada, aga mõned armastused - ja nad on üks mu harvu armastusi esimesest silmapilgust - vajaks rohkem koosolemise aega.
Ma tundsin end nende seltskonnas hästi.

Õhtul saatis A mulle Põltsamaalt paar pilti, et ikka eriti kibe oleks.

Nüüd ei saa und.