Nälg (jälle)

Siin riigis on aega õppida ja tantsida ja naerda ja lugeda ja mõelda, aga pole päriselt ühtegi hetke söömiseks. Tunnid ja hommikud ja õhtud ja päevad kihutavad mööda, me ostame juba lennupileteid märtsikuiseks Prantsusmaaks ja hea, kui märkad päeva jooksul juua ühe tee.

Nii näitabki mu keeramata eesti kell juba kolme, siin riigis siis ühte, ja ma asun 'õhtust' sööma, sest korra päevas peab ju ometi midagi peale omatehtud rukkileiva põske pistma.

Meil on järjekordne 'intensiivi' nädal - 7 tundi päevas loenguid koos NOMAD (Nordic Masters in Dance) kaasaegse tantsu/balletitüdrukutega, kodus ettevalmistus homseks välitööde praktikaks, esimene suur esseetähtaeg ja iseseisva lugemise nädal kohe terendamas. Lähen selleks ajaks Londonisse Otto ja Pauli juurde, aga kuidas oma asjad ära tehtud saan, on küll põnev küsimus, või no selgumas. Kui tagasi tulen, on teised kõik välitööl - ja olen kutsutud Grand Vodka Party'le ning järgmisel päeval töötan üleval mägimajas õllemaitsmiseüritusel ehk ettekandjana.

Aga külalisprofessoriks on sel nädalal lugupeetud Petri Hoppu isiklikult, ja ma olen esimesest hetkest olnud akadeemiliselt armunud - isegi O ütles, et on temast täielikult sisse võetud. Inspiratsioonist meie programmis küll puudust ei tule.

Ta olevat sel suvel üle aastakümnete taas Tallinnas tantsupidu külastanud ja mainis, et tahab nende põhjal välitöid korraldada. Takerdusin korraks oma viimasesse tantsupeonädalasse ja naeratasin.

Shh, M, aeg õppima hakata.