Igatahes mängib "Toccata" juba mitmeid aastaid mu mis iganes stiilis tantsutundide sissejuhatustes, Just'is antud lühikesel barokikursusel harjutasime "Passacaglia cromatica" järgi oma hüppeliigeseid soojaks, ning kuigi lavaka omad päris tema "Canario" tantsimiseni ei jõudnud, oli minu jaoks Kapsberger igaveseks pjedestaalile tõstetud - nii suurel määral, et kui Norras enda soolosid pidime esitama, valisin kaasaegse asemel hoopis selle. Vabal ajalgi sillerdasid ta helid tihti mu tubasid mööda ringi.
Anna-Liisa oli Lyon'is õppides tema klassis mänginud ja teatas mulle mõned nädalad tagasi - me tuleme Trondheimi. Rolf ja ansambel Kapsberger, ja Anna-Liisa mängib koos temaga - oo, ma olin elevusest lõhki minemas. Tühistasin mägedes töötamise plaanid, vaatasin järgi piletihinna (24 eur tudengipilet, süda kõvaks - ühel korral võib), aga siis pakkus lühike sooja südamega costaricalane, et raudselt neil on festivalile vabatahtlikke ka vaja. Panime endid mõne teise muusikahuvilisega kirja ja meil ei olnud vahet, kas meid lükatakse piletimüüki või publikuabideks või toolitassijateks või muuks.
Nii et lõppeks veetsime Barokkfestil terve nädala, ja esinejad olid ebanormaalselt kvaliteetsed, ja Lislevandid (Rolf ja tema tõsise ilmega gambat mängiv ilus noor poeg André) mängisid tegelikult lausa kolmel kontserdil, ja kui reede õhtul trepil tantsupedagoogikat/filosoofiat lugedes piletimüügi avamist ootasin, kõlasid lavatagusest kostuvad sõrmede soojendused lautokeeltel minu jaoks nagu muinasjutt. Kontsert oli maagiline, täiesti kirjeldamatult, ja Anna-Liisa sõrmed tantsisid kandlekeeltel nagu pöörased ämblikud, ning kogu seltskonna elevus, kokkumängimise ja -kõlamise pingutus viis mind reisima unelmatesse ja väga reaalsusesse ühekorraga. Tundeline itaallane Marco Ambrosini (mida nime) mängis rataslüürat selliselt, nagu ma seda kunagi varem polnud kogenud, ning KUI uhke saame tegelikult olla selle üle, et Rolfi ansambli kõlapilti täiustas võrdväärtuslikuna just eesti kandle heli?
Anna-Liisa, nende muusika ja kogu see õhtu sätendas kuldsena end minu mällu ja südamesse.
Hiljem astusin bändi öiselt õhtusöögilt läbi ning vahetasin mõned sõnad Anna-Liisa, aga ootamatult ka Rolfi ja Marcoga. Rolf pistis mulle oma käe pihku - mis instrumenti sa mängidki, ma ei kuulnud enne? Aga juba me muljetasime ääri-veeri muusikast ja tantsust, ajaloolisest ja kaasaaegsest, tehnikast ja emotsioonist ning sundisin end unustama oma starstruck olemist, et see üldse toimuda saaks. Õhtu oli siiski juba väga lõpul ning jalutasin end peagi läbi öö ühikaküla poole...
Veel kaks päeva kestis festival, ja viimasel, kuigi olime määratud töötama õige põgusalt, ei lahkunud me enam pikema pausi ajal festivalialalt, vaid jäime tegema kõiki neid toimetusi, mis vajasid tegemist, vahele sekka vaikselt koolitöösid vaadates. Rolfi nägin veel mitmel korral, ja tervitasime, ja oli isegi meeldiv smalltalk, milles olen oma vastumeelsusest hoolimata lõpuks ometi enam-vähem kodus. Korraldajad tellisid meile siin riigis seni kõige paremat pitsat ning suuremeelselt, kuigi tavapäraste valudega, olin nõus jooma ka seda mürki, mida siin riigis kohviks nimetatakse.
Päriselt, neil inimestel pole absoluutselt aimu, kuidas kohvi maitsta võiks.
Jalutasime läbi uue lume koju. Nädal aega muusikamuinasjutus oli otsas. Tähistasime väga hilise söögiteoga - sel semestril otsustasin tagasi heade maitsete juurde pöörduda, isegi kui see maksab mu ühe neeru (peaaegu et maksabki).
Meeltele pai.
No comments:
Post a Comment