veel käike

Røros, pisike linnake Trondheimist paar tundi kagu suunas veereda, on kummalisel kombel suutnud oma vanalinna säilitada umbes-täpselt sellisena, nagu ta 17-18. sajandil vaevatud, asise, lihtsa, tõrvatud palki täis vasekaevanduskeskusena välja võis näha. Vaatepilt on niivõrd omapärane, et linn lisati UNESCO nimistusse juba 1980. Røros laseb igal talvel korraks oma rihma lõdvaks - viis päeva kestval talveturul kaubeldakse nahkade, vorstide, villasaaduste, liha, kala ja käsitööga ning suheldakse nii, et oleks (põhjamaiselt?) terveks aastaks suheldud. Kantakse suuri karvakasukaid - Røros on üks Norra külmapealinnu - sõidetakse hobusaanidega ja hoobeldakse põhjapõtradega. Tuntakse ennast erakordselt hästi ja ollakse niisama heas tujus.

Eelmisel laupäeval oli laada viimane päev, mille külastamiseks tudengitele igasugu bussivariante pakuti, läksime ka suhteliselt unistena mingi giidituuriga kaasa. Õnneks vedas meie kohmetu verinoor giidike meid esialgu just tühjemaid tänavaid pidi, käikudest sildadeni ning kuuridest küngaste peale, nii et oli korraks aega sisse elada. Aga võõristustunne oli mitmekordne - korraga sattusin nii täiesti uue välimusega kui ka täiesti tuttavlikku kohta - kas pole ma siis lugenud piisavalt klassikalist Skandinaavia kirjandust? Kas ei satu musketäride aegu mõned tegelased taolistesse taga- ja sisehoovidesse, kas pole westernides taolised kokkuklopsitud rõdud ja trepid tavalised, kas ma mitte ei tantsi viimasel ajal oma klubiga justnimelt sellisesse keskkonda sobivaid tantsukesi?

Enne turuga lähemalt tutvumist kondasime veel mööda tühjemaid tänavaid. Ma olin ometi kord ümbruses, mida ma tegelikult ka sõnadesse ei suuda panna - nii veider tunne valdas mind seal. Otsekui oleks tegemist vabaõhumuuseumiga, aga kõik paigad ja detailid on elatud, funktsionaalsed, toimivad ja käepärased, mitte sätitud. Nagu peaks nurga tagant välja astuma Lonkava Hundi Koda või mõni võõram taaskehastusseltskond, aga ei astu muud kui kohalikud, kes on, jah - viimase päeva meelelahutuseks - omamoodi rõivas ja tujus, aga täiesti transformatsioonita, endana. Ja ma ise, ma oleks nagu sattunud raamatusse, filmi või vähemasti filmivõttepaika, aga olen hoopis mina, Madli, aastal 2015 Norras ühes eriskummalises linnakeses kibekiirel laadapäeval.

 (viimase pildi allikas)

Kõiki peamisi linnatänavaid täitev laat ise oli pulbitsev. Kui esialgu torkasid ehk silma külastajate hordid ja mõni värvikam kaupleja või osaleja, siis päeva jooksul armusin kohalikesse/norrakatesse üha enam. Viimase päeva joovastus (ja joobumus - õlletelgid olid kõrvuni naeratavaid ja pillimeestega laulu kaasa jorutavaid keskealisi skandinaavlasi paksult täis juba keskpäeval) kasvas pärastlõunapäikese langemisega üha enam; elevus tõusis, mida lähemale jõudis õhtu.

Kõndisime pisikesi tänavaid üha uuesti ja uuesti läbi, tundide kaupa, ning siis hakkasime avastama sissekäike hoovidesse, kus metallist lõkkealuseid ümbritsevatele palkidele olid laotatud põdranahad ning poolpurjus Liblede-moodi mehikesed kallasid kõigile soovijatele kohvi, õigemini seda musta õudust, mida siin riigis kohvi pähe juuakse.  Hobusemehed olid pealelõunaks ohjad peost visanud ning viiulid ja ukulele moodi pillid asemele haaranud. Kõik kandsid karvamütse (mina ka, ja kunagi varem polnud ma end selles nii hästi tundnud) ning laulsid igasuguse muusikaga kaasa, oli see siis rahvalik, sült või kantri. 

(leia videost üks madli)

Läksime veel enne vastumeelselt bussile minekut mõnest õlletelgist läbi - kootud kampsunid (kujutagem ette telgitäit kihnu troisid) ja punased põsed puupüsti täis pakitud laudades ennastunustavalt shallallallallaa laulmas, üksteisel õlgadest hoides muusika taktis hoogu kaasa tuikudes, mõnikord pingiridade vahel midagi valsitaolist tammudes - ausalt öeldes ei ole ma kunagi kohalikke sellises üksmeelses rõõmus ja energias näinud ning see nakatas, lummas... 

Ära sega, ma sõidan põdraga

Villased trollid

Üks viimaseid raamatupeatükke, kuhu sattusime, oli psühhedeelne keraamikastuudio, kus korallide, viiruste ja mereelukate (aga ka suguelundite) moodi suured savianumad ja tunnallambid vaheldusid suurte pärisakvaariumidega. Sõime bussis tagasiteel ära oma vegeburgerid ja kuskussi ning lasime pimeduses helendavatel Norra mäekülgede kodude aknasilmadel end uinutada. 

allikas

allikas

allikas

allikas