Turistimoodi

Mulle jõudsid esimesed ning väga võimalik, et viimased külalised siia riiki paar nädalat tagasi, kui kallis Iiri suur karvik Panda ja tema väike õrn sakslanna Tamara mulle Brasiilia kohvi ning Iiri juustu tõid. See tähendab, et lõpuks ometi olin sunnitud siinsete kultuurisündmuste ja -paikadega pisut süsteemsemalt tutvuma, et hea vastuvõtja olla.

Ühe keskse lõbustusena käisime kohe esimesel päeval pärast pikka mõnusat hommikusööki (olin just tol ööl Panda rõõmuks rukkileiba küpsetanud, ja sidrunikreemi teinud, ja nüüd ta tõi juustu...) vihma trotsides rokimuuseumis, õigemini Norra rahvuslikus populaar- ja rockmuusika muuseumis Rockheimis, mida juba ammu olin tahtnud külastada. Mitte ainult ei paikne näitus majesteetlikus veidras led-pööninguga kivilossis, tegemist on ka ühe haaravama, interaktiivsema, kõige nupukamalt välja mõeldud ja teostatud ekspositsiooniga, mida üle paljude aastate kogenud olen. Kadusime ekraanide, laserpointerite, puuteekraanide ja kõrvaklappide maailma, käisime black ja death metal onnides ja plõnnisime ise siin-seal pille mängida. Minu üks isiklikke lemmikuid oli laserpointeritega töötav tag-sein, kuigi veetsin ka vanu muusikafestivale kajastavate veebiajakirjade muusikanäidetega kaua aega. Nüüd pean ainult välja mõtlema, kuidas oma isa sinna muuseumi saada ja Norra rokkmuusika ajaloost huvituma panna.

Allikas: http://no.wikipedia.org/wiki/Rockheim

Tegime ühikas suure spagetisöömise, millega minu üllatuseks ühines tohutu seltskond rahvast, ning saime väiksemat sorti kultuurišoki Ukrainlanna hilinenud sünnipäeval, kus tema viinajoomisega kuidagi sammu ei suutnud pidada - ja ei tahtnud ka, sest ta ei näidanud selles just meeldivat eeskuju. Põgenesime, et järgmisel päeval kohtuda uuesti mägedes. Tahtsin neile oma nädalavahetuse pelgupaika näidata, ja Iirimaalt dekaadi tagasi lahkunud superkokk Dave näitas neile oma kööki ning tegi meile tumeda ja valge šokolaadi vahtu pohlamoosiga. Kudusime ja nurrusime kaminatule paistel, taustaks suur vihma- ja lumetorm, ning müüsin neile ainult meie kõige paremaid õllesid ja olin eluga rahul. Õhtul enne Tamara vihma sisse lahkumist tegi Panda meile oma tavapäraseid pannkooke ja pakkus neid mee, mustikate ja õuntega...

Panda jäi paariks päevaks veel. Loomulikult sulas pea kogu lumi siin riigis ära suhteliselt nende saabumise päeval (ja sadas tagasi täpselt päev peale nende minekut) - Iiri ilm käib temaga alati kaasas. Seetõttu sain liigvarakevadised jalutuskäigud nii mõneski oma lemmiklinnaosas (vana töölisagul, nüüd loomulikult kõige popim ja ägedaimate kohvikute rikkaim boheemlaslinnak Bakklandet) ning kelgutama minekust ainult unistada. 

Käisime linnas ülikooli ajaloomuuseumis peamiselt Iirimaalt pihta pandud aardeid vaatamas (ja rohkem või vähem kvaliteetseid topiseid. Üks kaelkirjak oli kohe ERAKORDSELT nukker, päris tõsiselt - ma olen nii halba taksidermiat ainult netinaljades näinud), jõime väikeses bluusikohvikus vahukoorega kuuma šokolaadi ning mõnulesime elu üle. Hüvasti jätsime hilisõhtuses rongijaamas peale mu eelviimast tantsuproovi enne suurel tudengifestivalil ja online ülekandes üles astumist. 

Olin korraga üleni soojust täis.