viimaks metsa

Igal korralikul norrakal on oma onn. Kuskil metsas, kaljukünka peal või keset sood, üsna sageli elektri ja veeta, selline puukuuri moodi. Aga ahi on sees, kööginurk ka, lavats ja madrats majutavad muul ajal rõõmsaid hiiri ja voolav vesi vuliseb ojakeses sealsamas kõrval, ning kindlatel pühadel, pikkadel nädalavahetustel ja kõikidel puhkustel käiakse sealt korraks läbi, mittekellegimaal, enda sees end leidmas või laadimas. Minu ülikoolil on neid 24, vahel mahub lavatsile 2 inimest, vahel on kogu onni võimalik majutada pea 30 ja saun töötab täisvõimsusel. Broneerimissüsteemi kaudu makstakse oma ööd (umbes 4-6 eur inimese kohta), ülikooli peahoones käiakse võtmete järel, kaasa pakitakse magamiskott, lisariided ja vorstid. Enamike juurde tuleb tunni-paar bussi või autoga sõita, seejärel veel tunni-paar-kolm mööda mäge, metsa, sood või raba orienteeruda, ja siis suhtelisel mätta alt, okste vahelt, künka pealt või lagendikult leitakse onn, ja heal juhul on onni juures ka imepisike välikäimla.

Olime eelmisel sügisel sisseelamisega nii ametis ja nii algajad, et ei märganud Onnivõrgustikku enne, kui lumi maha tuli. Aga lumega muutub kogu seiklemine poole ettearvamatumaks - talivarustuse ja heade suuskadeta lähevad metsa ainult idioodid (radu onnideni pole sisse aetud ning lumi on sageli - ja liialdusteta - kubemeni) ning meie lootusetult lõunamaises seltskonnas polnud keegi valmis sellise rännaku eest vastutust enda peale võtma.

Olin juba peaaegu kibestunud, et lahkun siit riigist ilma siinse põhitegevuse mõnusid eales maitsmata. Aga sõbrapäeval näitas O mulle võtit - homme, lähme, seikleme. Lumi oli nädal aega juba sulanud ja kuna antud onni juurde viis kasutamata rada ainult 1 km, siis äkki suudame seda teha ilma lumme uppumata... või kui ka selle kilomeetrikese jooksul upume, siis äkki suudame ikka sama rada pidi välja ka ujuda.

Rindalslöa oli imetilluke, vaid nelja voodikohaga, keset sood ja rasket maastikku tuulte käest orgu peitunud kuurikene. Mootorsaanid olid kasutanud suuremat osa teest - ja tee lõppedes kandis lumi meid veel mõnda aega, ent peagi püüdis gravitatsioon meid kinni. Vahetasin O'ga kotid - ta on ise nagunii raskem, ja ma olin ennast enne just nii Legolasena tundnud - ning lõpuks kohati peaaegu roomasin, reiteni tihkes ja valusas lumes, komistades ja ägisedes, higistades ja ohkides. Samas ei oleks ma praeguses vormis ka suuskadest palju abi saanud - esimesed kolm kilomeetrit rajast tõusime kõrgele mägedesse, oleksin vististi kogu selle tee nii suuski kui keppe käes pidanud kandma.

reisiseltsiline 

lumesügavus, mis veel andis liikuda

korraks lumi kannab

Vahel kaldusime õigelt sihilt pisut kõrvale, aga O'l oli orienteerumiseks vajalik (kaartidest siinmail ei piisa) ning päikeseloojanguni oli veel kaua aega, seetõttu ei muretsenud väga. Kui vajuv lumi oleks mõnda aega veel kestnud, siis oleks ehk liiga valusaks läinud... Meie pisike majake tervitas meid päikeses ja üksinduses. Tegime tule, veesilma ei jaksanud otsima hakata - sulatasime pottide kaupa lund, jõime suppi ja teed, vahetasime vettinud riided ja olime kohal.

majake

miljonivaatega enesekergendusputka

pool majakest

teine pool majakest. oleme just rotikaka taldrikutelt maha pesnud.

natuke üle köetud ahi ja lumevorstisupp

lumeampsu?

 Lauanõud olid rõõmsat rotisitta täis, lavatsitele laotatud madratsid olid näinud palju paremaid päevi - või lihtsalt karjade kaupa ebaviisakaid, räpaseid ja tiiraseid tudengeid - laud oli täis küünlarasva ja noatäkkeid ning mu peas oli korraks kõik üleni mereröövline.

Öö oli kõige maagilisemat tähistaevast täis. Käisin seda mitu korda üle vaatamas, nii uskumatu valgus ja elu oli seal üleval. Virmalised olid vakka.

Hommikul tegime termose kanget kohvi täis ning istusime kaua samblalapil künkal, ninad päikeses. Korraks kuulsime ühte lindu - esimest nende kahe päeva jooksul. Seni olime kohanud vaid vaikust, üksikuid rebase-või-kellegi-jälgi ning suusajooni.

hommikukohv künkal

hommikukohviga kaasnev vaade künkalt

maha peab jätma sama palju lõhutud puid, kui palju ära kasutasid. mõtisklen elu üle.

tagasitee pimedus

Tagasiteel - eks olime ka suurema osa kaasa võetud moonast nahka pannud - kandis lumi paremini. Vahel eemaldusime rajalt, et mõnd eriti kaunist vaadet paremini silmata, ja pimeduse saabudes lugesin ükshaaval taevasse lisanduvaid tähti. Märja porise talve asemel oli sealmail ikka veel suur ja karge sõbralik talv... tantsisin end bussi saabumiseni soojaks. 

Oh, kuidas tahaks kohe veel.