Tundub, et selle suure lugemise vahele võiks kirjutada, mis vahepeal on olnud.
Burnt
Aga Szegedi kinos on kokku täpselt 1 film, mis pole sünkroontõlgitud kögesmögesiks, ning "Witchhunterit" ma olin juba ungari keeles vaatamas käinud - Budapestis, et saada 4D kinoelamust, mis oleks võinud olla veel palju-palju ägedam.
Burnt oli kuidagimoodi palju rohkem art film, kui oleks osanud oodata. Omajagu andis sellele tundele ehk kaasa Szegedi vana kesklinna kino kultuurimajalik õhustik. Aga timeline oli nii hästi paigas, ja Holliwoodi dramaatilised asjad toimusid nii mõnusalt kaadri taga, mitte publiku ees, ja lugu oli korraga nii ääretult lihtne ja ilus - ning boonusena suudles Bradley [spoilerit] nii mõnusa koha peal ning kõik lõppes pea enne kui üldse alata jõudis (ning algas ammu pärast algust)... Nii et see film hoopis tekitas sellise lillede ja aasade ja lugemiskohvikute soojuse ja armastuse tunde mulle sisse. Isegi kui Bradley oli järjekordne jultunud asshole ja kogu muu eelnev mure.
Muide Rotten tomatoes hävitab antud filmi täielikult. Mine võta kinni, mis mulle seal siis tegelikult meeldis. Aga meeldis.
Rudase termid Budapestis
Ungarisse ju minnakse maailmakuulsatele tervisevetele siiamaani. Isegi Budapestis on neid kuumi mineraalveeallikaid mitu, nende kohale ehitatud termid on võimsad ja kuulsad ja Ungari kohta päris kallid. Ma ei ole veel jõudnud ei Rooma stiilis Szècheny'sse (kus laupäeviti on kuuldavasti 4ni hommikul DJ'dega peod) ega ka juugendstiilis Gellert'isse (kuigi olen käinud mõlemaid vaatamas), alustasin hoopis 16. sajandil Ottomani okupantide poolt ehitatud väikesest ja kivisest.
Szècheny termide välibasseinid. Foto allikas
Grandioosse Gellerti nurgake. Foto allikas
Kogu ruum on kehasid täis, ja mitmed neist lebasklevad üksteise peal, sest termid on üks armastajate meelispaiku. Kaheksatahulise keskmise basseini trepid on hõivatud - raske on leida ruumi sisse astumiseks. Keskel on kümmekond inimest ootel - kui mõni treppidest vabaneb, minnakse eelmiste asemel mõnulema. Basseini kohal laotub vana kivikuppel, millel on värviliste klaasidega kaetud pisikesed augud tähistaevaks sisse raiutud. Ümber kupli jooksevad torud, millele ehk kunagi oleks saanud kinnitada basseine eraldavad kardinad, ent nüüd visatakse sinna oma saunalinad lahkumist ootama.
Jean Auguste Dominique Ingres, kellele meeldisid pikaleveninud alasti kehad
Ruumi neljas nurgas on samuti väikesed basseinid, kolmnurksed, trepiastmetest koosnevad, ja eri temperatuuridel: 28 kraadi, 32, 36, 42... Mõnda aega lõbustan end aklimatiseerumisega: juba 42-kraadisesse vette minemine on suur lust (väga aeglane lust), sealt 28-sse laskumine omamoodi erutav - aga siis avastan, et ruumist avanevad uksed kuskile müstilisse aurussesse edasisse, ning lähen neid uurima.
Rudase termide keskse kupli alune bassein. Seinad ja lagi: 16. sajand... Foto allikas
Mõlemad uksed viivad duššide juurde, kusjuures kaasaegse dušinurga kõrval on teine kabiin, kus saab endale lae alla seotud puuvaadist külma vett kaela kallata, kui õigesti köiest tõmbad. Olen peaaegu armunud. Edasi viivad klaasuksed kas saunadesse (kolm ruumi järjest: 45, 55 ja 70 kraadi; Soome sauna olime juba varem leidnud teisest osast ujumisbasseini kõrvalt) või... noh, jah, nähtavus on null, aga auru täis ruumid viitavad aurusaunale. Minu jaoks on esimene ruum juba piisavalt põletav, et kaugemale ei jõua, ent kuuldavasti järgnevat ka seal ruumid üksteisele kuumuse kasvamise järgi.
Muide, ka Rudases on mingid ööujumise ajad, vististi reedeti ning laupäeviti. Võib päris rammestav olla vedeleda: aurus ja kuumuses ja mineraalvees ja poolpimeduses ja öös ja oma mõtetes ja ajaloos.
Lahkusimeme väga lõõgastunult.
Muide, mu pikkade aastate absoluutne lemmik Rosenkranz and Guldenstern are dead, Tom Stoppard'i näidendi ekraniseering aastast 1990, filmiti siit üldse mitte kaugel, endise Jugoslaavia aladel - ja vaikivast näitetrupist enamik olid umbkeelsed kohalikud. On kummaline mõelda, et see võimu ja riigi allakäigust ning korruptsioonist kõnelev tükk valmis seal täpselt aasta enne kui algasid õudsad Jugoslaavi sõjad, millest ma varem suurt midagi ei ole kuulnud (sest teismelisena ei saanud lihtsalt midagi neist aru). Miskit oli mäda...
A on täpselt minu vanune ning 6, kui naaberrahvad otsustasid iseseisvuda, ning 14, kui NATO pillas tema kodulinnale Belgradile pommid Kosovo tüli lõpetamiseks. Ta on rääkinud meile nii mõnegi lustliku loo oma fotograafiahullust vanemast vennast, kes õhurünnakute ajal katusele ronis pilte tegema, ning A anumiste peale keldrisse pakku minemisest keeldunud isast, kellel telekas Ameerika film pooleli oli (Serbia näitas neid protestina ilma litsentsideta päevad läbi), ja seetõttu üksi nutta lahistavast iseendast keldris oma peret igatsemas. Ent päris selge on, et tal tuleb veel mitmest asjast läbi minna, enne kui kogu see teema tal selja taga on - ning arvestades vägivalla ja sõjakoleduste suurust, kogu sellel piirkonnal.
Minu suurim mure neil aegadel oli, kuidas peenrate rohimise kohustusest mööda hiilida...
Crimson Peak
Crimson Peak on oivaline, klassikaline, gootilik, romantiline, hingematva kunstikutööga (ja mida kostüüme!) tõeline Halloween'itükk, dramaatiline ja kummituslik ja verine ja oioioi kui ilus. Ainuüksi kunstilise meeskonna töö tasuks uuesti kinos üle vaatamist ilma storyline'ile pikemat tähelepanu pööramata, aga ka lugu ise on kuidagi armas. Crimson Peak is a gorgeous nightmare, kommenteeris keegi, ning tõepoolest, mu parimad seikluslikud õudusunenäod on vahel täpselt nii lummavad. Ja kuigi tegelastel pole küll vampiiridega väga pistmist, siis puhtalt esteetika tõttu - kus veel seda vaadata kui mitte Transilvaaniale nii lähedal, kui praegu olen. Siia on see peaaegu käega katsuda...
No comments:
Post a Comment