Meil on novembri lõpus 10 päeva õppetöö Budapestis, konverentsil ja arhiivides. Lappasin mitmeid päevi airbnb pakkumisi, kuni väikese valge stuudiokorteri välja valisin. Printsess täitis oma krediitkaardi andmeid maksmisel ja kirjutas teiste elanike nimesid: S.S., I.R, M.T. ja Mohammad A. N. F. Siis keeras pea natuke viltu, vaatas nimekirja, ning küsis endalt kõva häälega: 'Kas nad kardavad Mohammadit?' Kustutas eesnime... vaatas veel. 'Kas nad kardavad A. N. F.'d?' Otsustasime, et ei karda.
Printsess ise on liberaalne moslem Indoneesiast Jakartalt. Kuigi keskkoolis pidi pearätti kandma (koolivormi osana otsekui), ei tee ta seda kodus ega tänavail kunagi, ning öösiti lubati tal sõprade juurde jääda ja vahel huvi pärast maisteb keelatud maitseidki. Ta on reisinud varsti juba üle kõigi kontinentide, ning peab alati ülioluliseks reisisihtkoha kommetega end kurssi viia ja neid ka ise praktiseerida (Kuni lühikeste pükste kandmiseni suvises Ungaris. Võõristus kadus ehk mõne nädalaga); ning on kohandumises kuninganna, täielikult pingevaba ja paindlik. Olin suisa üllatunud, kui eelmisel aastal temaga Eestis käies äkki teada sain, et ta aktiivselt mitu korda päevas oma suures siidises telgilaadses ürbis palvetab. Üllatusin, ja siis ei mõtlenud sellele enam, kuigi vahel unustasin ja segasin teda ebasobivatel hetkedel. Mohammad A, keda me kunagi selliselt ei kutsu, on Singapuri malai ning palju otsesemalt usklik, olles igapäevaselt Koraani õpetustega dialoogis. Nad on mõlemad noored, väga andekad oma professionaalses elus, väga tuntud oma ringkondades, põhimõtteliselt pea rahvusvahelised kuulsused, ilusad, südamlikud, soojad, vastutulelikud ja üdini armastusväärsed.
Aga nüüd istusime korraga, Indoneesia moslem ning Eesti luteri taustaga ateist, ning nuputasime, kas Ungari võimalikust katoliiklasest korteriomanik kardab kellegi moslemi nime või ei.
Ja see, et me otsustasime Mohammadi nime vältida, teeb mind väga kurvaks.
Me ise kasvatame hirmu ja teisestamist, isekeskis, ja milleks?
See oli kummaline punkt nädalale, mil O leinas Ankaras rahurallil tapetuid, H-M postitas tõsiseid, lausa ahastava tooniga Palestiina meeleolusid, ning ungarlased vaikselt ja rahulikult oma elu edasi elasid. Riik on lukku keeratud, ning minu loengute kõrval paikneva politseimaja ees võib igapäevaselt näha üha rohkem ja rohkem soomusautosid...
Erasmus Student Network, ESN+linna nimi, on tore üksus, mis tegeleb vahetusüliõpilaste lõbustamisega. Teemapeod, väljasõidud, muuseumikülastused, rahvusvahelised õhtud, filmivaatamised ja muu - ka kõige ebaseltskondlikumatele on palju erinevaid võimalusi kui mitte sotsialiseeruda, siis vähemalt mingi grupiga koos erinevaid asju kogeda. Kuna enamik Erasmuse tavavahetustest ei ole kursuse keskne, vaid ained valitakse kogu ülikooli valikust individuaalselt, siis on suhete tekitamine koolis keerukam ja ESN ühendab kõiki võõrasse keskkonda pillatud rahvusvahelisi hingi hoole ja (pinnapealse) armastusega. Mis on tore. Mulle meeldib see. Isegi mu tuupurist ja kodukanast mina olen end juba vedanud ühele kostüümipeole, ühele rahvusvahelisele peole ning ühele muuseumi etnograafiliste kogude külastusele. Sai tantsida, sai küsida - geniaalne.
Aga täna on Beer Diploma pidu. Reeglid on lihtsad - 12 õlle ärajoomisel teenid summa cum laude, 9 õlle ärajoomisel järgmine hinne jne. Maksab - praktiliselt midagi ei maksa. Me oleme ühes Euroopa odavaimas riigis.
Ja ma võin ju teada, et tudengielu kuvand ongi üks suur jooming, ja mu enda süü on, et mul see kunagi nii ei ole olnud - kuigi 20ndate alguses võis ju vahel olla kokteilidega hellitamist, ja J'st lahkumisel oli vajalik üks öö suure pudeli rummi ja paljude pisaratega, ja üks meremeeste aastavahetus oli mõnusalt joovastav, ja ühel teisel õpetasin kaaslastele Krambambuli tegemist - ja Rumeenia oli alati kergelt svipsis - aga iganädalane, mitmeõhtune, joogile suunatud tegevus on minu jaoks alati müstika olnud. Ja tudengiühenduse seda propageeriv ja sellele keskenduv aktsioon teeb mind korraga väga õnnetuks. Kas ei võiks olla fookuses midagi muud... ja need, kes soovivad, teevad seda koos vastavate jookidega? Isegi oma vapral Põltsamaa poistega viinavõtmise hetkel oma lahkumispeol käisin terve õhtu jooksul salaja vetsus liitrite kaupa vett peale joomas. Sest see tundus nagu mõistlikum. Ja fookuses oli tegelikult midagi muud.
Liisa ja Merle on koos oma Tartu Ülikooli meditsiinitudengitest kaaslastega juba aastaid alkoholivastast tugiliikumist teinud, tudengitele ja pidutsejaile. Küll tahaks, et sellised hääli kõvemini kuuleks. Et oleks tasakaalus rohkem. Et udustele, hägustele, joovastunud öödele ei järgneks alati valutavad, paistes ja tuimad päevad.
No comments:
Post a Comment