breakfast, anyone?

Tänaseks oli lumi maha tulnud nii Norras, Eestis kui Korsikal. Olen tagasi Budapestis, kus peaks nüüd järgnema 5 koolipäeva, ja siis sõidan ära Viini, ja siis miks mitte Prahasse.

Viimane nädal oli emotsioonide virrvarr. Meie üllatuseks oli Hispaania Kuningas A meile juba kuu alguses vihjanud, et plaanib meid külastada, ja saabuski esmaspäeval, vaikne ja vaba, ning tõi meile kingiks üllatusmune. Ma lõpetasin järjekordse essee, ent siiski ei käinud nendega õhtuti väljas, erinevate kurbuste pärast. Kolmanda päeva hommikul astus elutuppa pikk D: "Breakfast, anyone?"

Nad olid Kopenhaagenis koos plaani teinud, ja D oli purjus peaga pileti ostnud, ja nüüd ta oli korraga siin, Ungaris, Szgedis, meil külas vähemaks kui 20 tunniks, mil nad jälle lennukile pidid kihutama.
Seda tunnet ei saa tegelikult kirjeldada, aga see käis lisaks kokku veel - järgnenud rõõmupisarate ja hommikusöögisaiakestega, sama päeva eriti valusa hambaarstil käiguga, seltskonna linna peale ära kaotamisega, õhtuseks Gatsby peoks rõivaste kokku ajamisega. Mitte ükski kleit ei sobinud - üldse, üldse polnudki kleidi tunnet, ja lõpuks ma läksin üleni meesterõivas ja tangokontsades ja olin keset tantsupõrandat nagu suur kuusepuu ja korjasin kokku kõikide tüdrukute lõbustatud pilgud ja mõne imestunud ja häiritud mehe omad.

 perepilt

Kui peale keskööd muusika tavaliseks klubiseks muutus, sõitsin koju oma kunstripsmeid maha koorima. Teised äratasid mu hommikul kell 5, mil hakkasime pannkooke küpsetama. Poisid läksid rongile kell 6.

Samal päeval pakkisime asjad, õhtul käisime Ungari-Indoneesia õhtusöögil hüvastijätul, järgmisel päeval koristasime toad, kuni saabusid armastusväärsed Serbia ema ja isa, kes mu laua toitu täis kallasid, nii et 7 inimest seda ka ära süüa ei jaksanud. Jõime tökatmusta kohvi ning imestasin kogu selle külluse üle, mis meid viimasel ajal oli hellitanud. Ja ometi on üha raskem kustutada igatsust, igatsusi, erinevaid. See on peaaegu pooleksrebitud tunne - igatseda tuttavat, stabiilset, pikaaegset, koosolemist, töölkäimist, teostust, mida pole olnud juba 16 kuud, ja samas teada, et mis iganes järgneb, ma hakkan investeerima uude liikumisse, uude äraolemisse, ajutissse, liikuvasse.

Meil on olnud järjest suuremad ärevushäired seoses igaühe eraldi tulevikule mõtlemisega. A kardab maailmasõda ja ei taha tagasi Balkanitesse pöörduda, kus talle tundub vaene ja närune, isegi kui ta peaks uuesti saama rahvusteatrisse tööle. B räägib sageli naljaga Inglismaal abiellumisest, aga sellise poolsalajase murega. Kõige rohkem ootab kodune karjäär S'd ja Am'd, kes on omal maal kuulsused, keda pikkisilmi tagasi igatsetakse. Aga teised... ma ei tea, kas minna vabatahtlikuna või wooferina Ladina-Ameerikasse kohe augustis, või kandideerida Indoneesiasse aastasesse kultuurivahetusprogrammi kohe jaanuaris, või minna lihtsalt Indiasse, või vahet ju pole, kust ümbermaailmareisi alustada... aga siis õnneks meenuvad mulle vaktsineerimised ja viisad, millega enne tuleb tegeleda, ja Eestisse pöördumine tundub loogiline, isegi kui Costa-Rica ortodontia mind kummitab.
Aga miks ma seda rääkisin - eelmisel pühapäeval, päikeselisel ja kargel, istusin ma oma sohvale maha ja korraga teadsin, mis mind ees ootab. Ma teen ümbermaailmareisi ja ma teen doktorikraadi. Võibolla mitte nüüd kohe ja 5 aasta jooksul, aga need kaks teadmist terendavad mu tulevikus fataalse veendumusega, nii et targem on nendega leppida.

Tegime hüvastijätupildid. Elan küll Budapestis veel S'ga koos, aga A ja B on teistega Buda poolel. Londonis ei jätku mul teistega jäämiseks raha.

 

5. september, sissekolimispäev

21. november, väljakolimispäev

 Viimast korda Budapestis