Tulek

Pakkisin oma kodu kokku ja vedasin suvilasse. Lõpetasin tigedusega töölepingud. Ütlesin ära uued ilusad pakkumised. Viisin läbi viimased projektid, et süda ikka rahule jääks - nii nagu eelmisel korralgi.
Kogu aeg kummitas, et äkki teen seekord vale valiku.
Murdsin mitmeid kordi oma südame, et oleks ikka mindud. Kogu aeg on minekud sama lihtsad ja sama keerulised üheaegselt.
Raiskasin eelnevatel Taani ja Saksamaa reisidel kõik oma säästud.

Kui Trondheimis kell 10 öösel maandusin, lõõskas taevaserval veel päike. Põhjamaad... Leidsin bussi, mis mind ühikasse ära viis, ja sõitsin - paremal käel hall rahulik meri ja mäeselja siluett kollaka taeva taustal, vasemal metsased mäenõlvad ja sügavad orud.
Selline loodus.
Äärelinna ühikakobar Moholt Studentby. Retro ühikaarhitektuur lageda taeva all, kallis toidupoeke nurgal, hubane päevakeskus, kus vahvleid osta ja pingpongi mängida. Igal õhtul on keldrites ja korterites kümned eri peod, köögid on täpselt sellised, et ei inspireeri süüa tegema...

Aga siis ma seda veel ei teadnud ja kesköö polnud enam kaugel. Mu türklasest kursavend oli võtnud juba varem mu võtme enda kätte ja kui ta lõpuks mulle bussijaamas lähenes, siis oli ta täpselt nii soe ja mõnus kui minu parimad soojad ja mõnusad türklasest tuttavad alati on olnud, ning väliseltki suhteliselt sama, hele ja sõbralik. Ta aitas mul kohvri üles vedada, andis mulle teada järgmise päeva kohtumise aja ja lippas.
Köögis luges aafriklane, kelle nimest ma siiani pole aru saanud, mingeid pabereid, ning tagasihoidlik hispaania poiss kummitas tubade vahel.
Mu türklane ajas ajad sassi. Järgmisel hommikul ootas mind vaid käputäis kursusekaaslasi, teised olid lahkunud juba tund aega varem, et ühineda ülejäänud poolega kursusest, kes meiega vaid kolm nädalat koos veedavad ja seejärel aastaks Prantsusmaale suunduvad. Nad peatuvad Scandic hotellis ja Norra grupi omad olid seal juba teist hommikut järjest süüdimatult hommikusööki rottimas.
Mul kulus täpselt 48 tundi, et samasugune süüdimatuse aste saavutada.
Tutvusime. See oli kojujõudmine. Neile muidugi šokk, sest nad on nii tillukesed, ja ma olen nii torn, nii et esimesed päevad kulusid neil minu pikkusega harjumisele, ja minul meie aafriklastega. Uued kogemused kõigil. Aga nad olid soojad, teravad, avatud ja üldsegi mitte nii noored kui olin kartnud, millest mul oli ülimalt hea meel.

Ma ei tea, kuidas ja kas jõuan neid kõiki tutvustada, või nendega tutvudagi. Türklane oli spordi pealt tulnud, ise sportlane ja treener, ja siis Ameeriklasse suundunud, ja seal rohelise kaardi pärast abiellunud, aga asjad läksid uppi ja ta pidi lahkuma.
Ta tantsib rahulikult, väljapeetult, mõnusa iseteadlikkusega, tasakesi õlgu ja rindkeret liigutades, peaaegu suursuguselt.

Trondheimi linn oli veidralt lame, õigemini pigem madalate hoonetega, nagu kunagi oma esimesel reisil imestusega Gordoba ja hiljem uuesti Corki kohta olin arvanud.
Ah et selline hõredus siis.

Kõndisime kooli poole, ühesse põhikampustest, ja kiusasime üksteist.
Kõik oli hästi.