orientatsioon

Algas orientation week, välisüliõpilastele mõeldud sisseelamisnädal. Mängud linnaga ja hiljem paberimajanduse jaoks oluliste asutustega tutvumiseks, matkad, viktoriinid, infotunnid, paadisõidud ja muu taoline.
Puhtalt rahvusvahelist seltskonda oli umbes 2000?

Osakonnad tegid kohtumisi ja grillipidusid (meil olid imelised võileivad ja kaks kooki), üliõpilasklubid värbasid liikmeid ja vabatahtlikke, kõik püüdsid uusi tudengeid lohutada ja ergutada üheaegselt - the usual. Minu jaoks oli see lihtsalt üks suur meri aafriklasi ja hindusid. Norwegian University of Science and Technology näib olevat jõhkralt eesrindlik insenerialade poolelt - biotehnoloogia, mere- ja naftateemad, üldse energia ja äkki ka elektroonika? - ja siia tullakse üle maailma kokku, et magistrit ja teadust teha.

Ja siis olime meie, tantsijad. Insenerid olid nagu puuga pähe saanud, kui kuulsid, et tantsu saab teadusalana õppida. Ja seejärel oi kui erutunud.

Kolmapäevaks olime oodatud muusikaosakonna avamisel esinema, nii et õhtupoolikul kogunesime ühikaparklasse proovi tegema.

Nad olid kuidagiviisi kontinentide või tunde järgi inimesed kokku grupeerinud ja üksteiselt tantse õppinud või lihtsalt omasid kokku seadnud. Poisid Ugandast, Eritreast, Ghanast, Türgist, Indoneesiast, Filipiinidelt, Lääne-India saarestikust, ungarlane Transilvaaniast, tüdrukud Indiast, Indoneesiast, Brasiiliast, Kreekast, Serbiast, USAst, Hiinast. Käisin ringi ja pildistasin ja muigasin, kõik olid asjalikult töös, ja programmi lõpetas "New York, New York", mis oli omamoodi tabav. 

See oli mu esimene päev, nii et mul ei olnud veel tantsutunnet.

Erasmus tudengite tutvumisnädalad on maagiliselt avatud hetk kooliaastas, see on tegelikult täiesti erakordne. Ühelgi teisel hetkel pole enam nii lihtne vaadata enda kõrvale sattunud võõrale otsa, või isegi peaaegu mitte vaadata, lihtsalt öelda tere, pista talle pihku tervituskäsi ning küsida, kes ta on ja kust ta tuleb. Enamik nimesid on esialgu hääldamatud (minu nimi on siin ometi kord üks lihtsamaid), ja keegi ei eelda, et nimed meelde peaks jääma esimese paari korraga, ja võõrastega suhtlemine on korraks maailma lihtsaim, sest see on kogu selle nädala mõte. 

Edaspidi loksub kõik tagasi kinniseks ja eelistatuks, mistap kavalad lüpsavad kogu nädalast viimast, libisevad kiirelt inimese juurest inimese juurde ja network'ivad kuidas aga jaksavad.

Ja ühiseid teemasid on nii lihtne leida - mis üritustele sa lähed sel nädalal? Ja onju hinnad jubedad?

Olin juba eelmisel õhtul end oma mitte üldse kehvakesse toakesse ära paigutanud. Kapp, riiul, kirjutuslaud ja voodi, tekiks mu Halliste sõuke, padjaks oli tol teisipäeval veel endakootud kampsun, kõrvus kumisemas mahajäänud vajalikud asjad. Poodi polnud olnud mahti minna, avanädalalt sai kaasa mahla, banaani ja jogurti, õhtul sõin kaasasattunud datleid. 

Järgmisel hommikul koguneti pealinnaku põhiväljakule avamistseremooniale - inimkoridori keskel kõndisid trummide põrinal ülikooli kroonitud pead, Trondheimi tudengikoorid laulsid piraadilaule (põhjust ei tea, aga väga heas seades - ja see oli nii mõnusalt absurdne, sest olin just aprillis Tartus neidsamu koore siia ja sinna lükanud lava peal - nii hea tuttav algus, aga teises kontekstis). Olid kõned ja naljad, seejärel esitasid sportvõimlejad suhteliselt hirmsa lindy hop'i vägistuse Prodigy või taolise saatel ning seejärel sõitsime humanitaaride ja kunstialade kampusesse oma osakonnaga kohtuma. 

Seal olid juba mainitud võileivad ja koogid ja rõõm, aga ka närvid õppejõududega kohtumisest. Tagasihoidlikud, ettevaatlikud, ja oli näha, et neil on ootused meie suhtes kõrged. 

Kursuse omad tutvustasid end lühidalt. Enamikel on mitu kõrgharidust, või oma stuudiod, või siis nad on tunnustatud esinejad, näitlejad või pedagoogid. Vanus on umbes 24-35, ilusad inimesed, ja Aasia tüübid on pea kõik ilmselgelt juba vähemalt põhikoolist saati kogu akadeemilise hariduse saanud inglise keeles. Aafrika poisid olid väga võimsate taustadega... ja vähemtantsukad olid enamik poliitfilosoofia pealt. Mõned tegid mitut magistrit korraga, mõni tegi doktorit ja magistrit korraga.

Nagu... jah. 

Tegime mitu tundi järgmise päeva etteasteks proovi, istusin muusikanuppude juures ja andsin tagasisidet. Nad narrisid mind 'the director'iks ja ma muigasin. Minu pisikesed. 

Näha inimesi tantsimas, jaa, ainult jaa.